Töörahu taastamiseks oleks ehk kõige mõttekam nõukogul in corpore tagasi astuda ja seejärel mehitada nõukogu uute inimestega. Mina oleksin selleks valmis, kirjutab ERR-i nõukogu liige Varro Vooglaid sotsiaalmeedias.
Avaldame kogu postituse tervikuna:
Sulev Valner ütles vahetult pärast ERR-i nõukogu esimehe koha endale sebimist, et üheks tema esimeseks ülesandeks on nõukogu liikmete vahelised suhted normaliseerida.
Mina ei kujuta küll hästi ette, kuidas ta kavatseb seda teha, sest pärast tema alatut käitumist ei saa usaldusest juttugi olla, lugupidamisest samuti mitte. Töörahu taastamiseks oleks ehk kõige mõttekam nõukogul in corpore tagasi astuda ja seejärel mehitada nõukogu uute inimestega. Mina oleksin selleks valmis.
Samas, olles mõelnud kujunenud olukorra üle, pean ühtlasi ütlema, et ma ei ole üldsegi veendunud, et ERR-i nõukogu eksistents on reaalselt vajalik. Nõukogu on vahelüli juhatuse ja riigikogu vahel, aga ma ei näe põhjust, miks nõukogu rolli ei võiks täita Riigikogu kultuurikomisjon, mille kaudu ERR-i nõukogu mehitatakse. Komisjon tuleks lihtsalt kord kuus koos ERR-i juhatusega kokku ja vaataks asjad üle, just samamoodi, nagu seda teeb praegu ERR-i nõukogu. Abiks oleksid kultuurikomisjoni nõunikud. Lihtsalt üks kindlasti mitte eriti koormav ülesanne tuleks kultuurikomisjoni liikmetele juurde, tulemuseks märkimisväärne kulude kokkuhoid. Enamik nõukogu koosseisust on nii ehk naa riigikogu liikmed.
Ju ütleksid kriitikud selle peale, et näete, esiteks ei saa Vooglaid aru, mida tähendab avalik-õiguslik meedia, ning teiseks tahaks ta teha ERR-ist riigimeedia. Aga olgem ausad: tegelikult ERR ongi riigimeedia ning jutud, nagu oleks avalik-õiguslik meedia midagi põhimõtteliselt erinevat, kuuluvad semantilise udutamise valdkonda.
Meediaorganisatsioon, mis (a) tegutseb parlamendi poolt vastu võetud ja iga kell muudetava seaduse alusel, (b) mille parlament saab seega lihtsalt lõpetada või ümber mõtestada (muuta ära eesmärgid ja ülesanded), (c) mis on riigieelarvest rahastatud ning (d) millel on parlamendi kaudu mehitatud nõukogu kui kõrgeim juhtimisorgan, ongi riigimeedia – sõltumata sellest, kuidas seda nimetatakse.
Selgitus, et riigimeedia allub valitsusele, avalik-õiguslik meedia parlamendile, on loosunglik, praktiliselt sisutühi. Esiteks on nii valitsus kui ka parlament riigivõimu teostavad institutsioonid, mis tähendab, et ka parlamendile alludes allub meediaorganisatsioon riigile.
Teiseks ei eksisteeri vähemalt Eestis mingit tõsiseltvõetavat võimude lahusust parlamendi ja valitsuse vahel – mõlemad on valitsuskoalitsiooni kontrolli all. Parlament paneb pukki valitsuse, pärast mida tantsib parlament valitsuse pilli järgi. Kes iganes seda eitab, kas ei saa üldse Eesti poliitilise süsteemi toimimisest aru või siis lihtsalt valetab. Antud kaasuseski nägime, et valitsuse liikmete suunisest nõukogu esimees välja vahetada ei möödunud kuudki kui asi oli tehtud.
Üks on aga täiesti selge: ERR-i juhtimisstruktuuridega on olukord mäda ja see vajaks kindlasti ülevaatamist. Muu hulgas on probleemiks see, et organisatsioon ei ole juhitav ehk sisuliselt juhib ennast ise. Pika aja jooksul on kujunenud välja ettekujutus, justkui oleks ERR nagu riik riigis ning tegelik võim on mõjukatel inimestel organisatsiooni sees, mitte näiliseks taandatud juhtimisstruktuurides. Seda hoiakut peegeldab ilmekalt arusaam, nagu ei tohikski nõukogu liikmed ERR-i programme kritiseerida, sest see kujutab endast lubamatut sekkumist toimetuslikku vabadusse.
Veidemanni kõrvaldaminegi tagasihoidliku kriitika pärast toimetuse suunal näitab selgelt, kelle käes on selles organisatsioonis tegelik võim – pigem sõltuvad asjad valitsuse suunistest ja majasisestest hoiakutest kui formaalsetest juhtimisstruktuuridest.
Toimetas Markus Järvi