Kuigi mul on olnud Veidemanniga varem korduvalt ilmavaatelisi erimeelsusi, isegi konflikte, ei ole ma rahvusringhäälingu nõukogu liikmena mingil juhul nõus tema tühistajatega liituma, kirjutab riigikogu ja ERR-i nõukogu liige Varro Vooglaid.

15. novembril pakkusin selle artikli avaldamiseks ERR-i portaalile, ent paraku keelduti loo avaldamisest.

Viimastel päevadel on mitmed valitsuse liikmed avaldanud survet ERR-i nõukogu esimehe Rein Veidemanni tagasiastumiseks või tagasikutsumiseks. Ilmselgelt on käivitatud omavahel kooskõlastatud poliitilise survestamise kampaania.

Peaminister Kristen Michal teatas, et Veidemann peaks hindama oma sobivust ERR-i nõukogusse. Välisminister Margus Tsahkna läks sammu kaugemale ja ütles otse, et Veidemann on ERR-i nõukogu esimehe kohale sobimatu. Kultuuriminister Heidy Purga nõuab aga ERR-i nõukogult selgitust, mida kavatsetakse väidetavalt seadust rikkunud Veidemanniga peale hakata.

Selline täitevvõimu jõuline sekkumine väidetavalt sõltumatu ERR-i tegevusse on pretsedenditu. Mis ajast on peaministri, välisministri ja kultuuriministri asi hinnata, mida võivad või ei või ERR-i nõukogu liikmed pidada ERR-i kanalite eetrisse sobivaks, mida mitte? Ja mis ajast on neil voli avaldada nõukogu liikmetele avalikku survet, et nad valitsusele ideoloogiliselt ebameeldivate vaadete väljendamise korral oma positsioonilt taanduksid või et neid taandataks? Selline olukord näitab, et ERR-i sõltumatusest räägitakse tegelikult vaid suusoojaks.

Seejuures ei ole Veidemann tegelikult oma väljaütlemistega ühtegi seadust rikkunud. Kultuuriministri vastupidised väited viitavad kas ebakompetentsusele, valelikkusele või mõlemale. Süüdistades Veidemanni alusetult sekkumises toimetuslikku vabadusse – ühelegi toimetusele pole ühtegi ettekirjutust tehtud –, sekkub minister ise kohatult ERR-i juhtimisse. Seetõttu tuleks Purga nõudmisele, et ERR-i nõukogu annaks aru, mida kavatsetakse ette võtta, vastata väga lihtsalt: mitte midagi – sest midagi niisugust, mille suhtes peaks midagi ette võtma, pole aset leidnud.

Michali, Tsahkna ja Purga poolne survestamine on eriti murettekitav, sest sellest õhkub ideoloogilise kontrolli ihalus. Veidemannil on täielik õigus avaldada arvamust, et ETV-s ei ole kohane tõsta isadepäeval pjedestaalile homopaari, kes on hankinud endale lapsed Eestis kehtiva õigusega seadusevastaseks ja karistatavaks arvatud nn surrogaatema teenuse abil (vt karistusseadustiku § 132).

Laste hankimine lapsi teadlikult emata jätva ja naisi sünnitusmasinaks taandava kaasaegse inimkaubanduse vormi kaudu ei ole ideaal, mida riigitelevisioonis esile tõsta. Karistusõiguslik keeld näitab selgemalt kui miski muu, et selline praktika tõepoolest ei sobi meie väärtusruumi – ja et eriti sobimatu on sellise praktika kriitikavaba õilistamine isadepäeval.

Kui hiljuti sai Purgalt riigikogu infotunnis küsitud, mida ta kavatseb ette võtta olukorras, kus kultuuriministeeriumi haldusalas tegutsevas Eesti Rahva Muuseumis esitleti hooaja avapeol paljudele šokeerivalt mõjunud lavastust, mis kätkes muu hulgas seksuaalakti, onaneerimise, ejakulatsiooni ja vägistamise imiteerimist, vastas ta, et ministri asi ei ole hakata allasutuste juhte poliitiliselt survestama. Avaldades nüüd koos teiste ministritega ERR-i nõukogu esimehe jõuliselt poliitilist survet, näitab Purga selgelt topeltstandardeid.

Meeldib see kellelegi või mitte, Rein Veidemannil on põhiseaduslik õigus sõnavabadusele, mis hõlmab ka arvamuse avaldamist ERR-i kanalite sisu kohta, ja ta ei ole seda õigust kuidagi kuritarvitanud. Sellised ongi vaba ühiskonna nõudmised, et inimestel peab olema vabadus väljendada ka valitsusparteidele ideoloogiliselt ebameeldivaid seisukohti, ilma et neid hakataks selle pärast tühistama. Sõnavabadus ei ole mõeldud vaid meie kultuuri alusväärtuste lammutamiseks, vaid ka selle lammutustöö kritiseerimiseks.

Muidugi ei ole raske näha, miks Reformierakonna ja Eesti 200 tegelased on võtnud ühiselt ette Veidemannile kambakat korraldada. Olukorras, kus valitsuskoalitsiooniparteide toetus teeb üha uusi madalrekordeid ning on nüüdseks langenud juba 12 protsendi piirile – Eesti 200 puhul lausa alla ühe protsendi –, otsitakse meeleheitlikult võimalust juhtida tähelepanu oma seriaalsetelt juhtimisvigadelt kõrvale. Rabedad püüdlused seda teha on aga nii läbinähtavad, et mõjuvad, Priit Hõbemäelt väljendit laenates, piinlikkusena kuubis.

Kuigi mul on olnud Veidemanniga varem korduvalt ilmavaatelisi erimeelsusi, isegi konflikte, ei ole ma ERR-i nõukogu liikmena mingil juhul nõus tema tühistajatega liituma. Mitte ainult sel põhimõttelisel kaalutlusel, et vaba ühiskonna ideaali oluliseks pidades tuleb seista ka oma oponentide sõnavabaduse eest, vaid samuti seetõttu, et kommentaarides, mille pärast Veidemanni rünnatakse, ei ole midagi kohatut ega lubamatut.

Kõike eelnevat arvesse võttes tuleks hoopis küsida, millises suunas ERR-i sõltumatust tegelikult nihutatakse. Nagu Martin Ehala hiljuti osutas, on päris probleemiks ETV kasutamine küünilisteks provokatsioonideks ja ideoloogiliseks aktivismiks. Ilmselgelt ei tohiks ERR-i kui ühiskonna keskpõranda kanaleid sellistel eesmärkidel kasutada. 

Olukorras, kus isegi ERR-i eetikanõunik õigustab ETV provokatsioone, on aga kahtlemata midagi tõsiselt valesti. Keegi peaks tõepoolest võtma nende kuritarvituste eest vastutuse, aga ilmselgelt ei lasu vastutus (vähemalt mitte esmajoones) Veidemannil.