Negatiivse PCR-testi tulemuse mitteaktsepteerimine Tartu maratonil osalemise eeldusena on sigadus ja kõik teavad seda – niisugune piirang on tegelikult mõeldud mitte nakkusohutuse tagamiseks, vaid mittevaktsineeritud inimeste kiusamiseks ja karistamiseks, kirjutab Varro Vooglaid.
Eelmisel talvel avastasin enda jaoks murdmaasuusatamise rõõmu ja otsustasin koos ühe aerutamisgrupi treeningkaaslasega, et järgmisel aastal osaleme kindlasti ka Tartu suusamaratonil. Täna tuletas see kaaslane mullust kokkulepet meelde ja osutas, et registreerumine tasuks ära teha, enne kui osalustasu tõuseb.
Nii kui ma tema teadet lugesin, aimasin kohe, et ilmselt ei osutu minul kui koroonahaiguse küll läbi põdenud ja kõigi eelduste kohaselt seeläbi vaktsineeritutest parema immuunsuse omandanud, ent vaktsineerimata inimesel valitsuse piirangute tõttu maratonist osa võtta. Minnes Tartu maratoni kodulehele, sain sellele kiiresti kinnituse.
„Hetkel kehtivate piirangute kohaselt küsime osalejatelt kehtivat COVID tõendit alates 12. eluaastast: 18. aastastel ja vanematel tuleb esitada tõend immuniseerimise või läbipõdemise kohta, lastel ja noortel vanuses 12-17 aastat kehtib tõendina ka negatiivne antigeeni või PCR-testi tulemus," seisab suusamaratoni kodulehel sektsioonis „COVID info".
Ühelt poolt ajab niisugune olukord oma mõistusevastasuses naerma, teiselt poolt tekitab see aga jõuetut viha.
Esiteks on jabur, et vabas õhus toimuvatel spordiüritustel üldse mingit koroonapassi nõutakse. Teatavasti on viiruse levik vabas õhus äärmiselt harv ja suusamaratonil on see eriti ebatõenäoline, sest sellisest katsumusest ei tule osa võtma haiged inimesed. Mäletatavasti puudub terviseametil info selle kohta, nagu oleks ükski vabaõhuüritus kujunenud märkimisväärseks viiruse leviku koldeks.
Teiseks on absurdne, et kõik ju teavad, et vaktsiinipass ei tõenda vähimalgi määral kellegi nakkusohutust, aga ometi kvalifitseerub see maratonil nakkusohutustõendina; seevastu PCR-testi negatiivne tulemus, mis reaalselt tõendab olulisel määral nakkusohutust, maratonil nakkusohutustõendina ei kvalifitseeru.
Kolmandaks on tähelepanuväärne, et võistlusel osalemise tingimustest rääkides tunnistatakse küll negatiivset testitulemust nakkusohutuse tõendina, aga seda vaid 12-aastaste ja vanemate osalejate, mitte aga täisealiste puhul. Ilmselgelt on niisugune reegel totter, kuna test toimib erinevas vanuses inimeste puhul ju täpselt samal moel – see kas tõendab nakkusohutust mõlema puhul või ei tõenda seda kummagi puhul.
Niisiis on ilmselge, et kehtestatud piirangud on tegelikult mõeldud mitte nakkusohutuse tagamiseks, vaid vaktsineerimata inimeste kiusamiseks ja karistamiseks. Saadetav sõnum on selge: kui tahad maratonist osa võtta, pead laskma endale valitsuse poolt nõutud ained sisse süstida, täiesti sõltumatult sellest, kas see on sulle tervislikult vajalik või mitte. See, kas sa oled tegelikult nakkusohtlik, ei huvita kedagi – just nagu ei huvita kedagi vaktsineerimisvabaduse põhimõte.
Õiguslikult on kogu see asi sügavalt häbiväärne, sest ilmselgelt ei tohiks ühtegi piirangut kehtestada ega rakendada inimeste kiusamiseks ega karistamiseks. Ometi seda tehakse täiesti tuimalt ja need, kes peaksid selgelt välja ütlema, et see ei ole lubatav, vaikivad. Mida kauem see vaikus kestab, seda piinlikumaks kogu asi muutub. Eriti piinlik on see juristkonna puhul, mis peaks oma kutsest tulenevalt olema õigluse ja õiguse eestkõnelejaks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et negatiivse PCR-testi tulemuse mitteaktsepteerimine suusamaratonil osalemise eeldusena on lihtlabane sigadus ja kõik teavad seda. Seejuures ei ole küsimus pelgalt suusamaratonist osavõtmises, vaid põhimõttes. Inimeste põhiõiguste alusetu piiramine ei ole naljaasi, millega võib lihtsalt mängida. Tegu on tõsise rikkumisega, mille toimepanijad tuleb varem või hiljem võtta õiguslikule vastutusele. Kui mitte muu, siis selle pärast, et inimeste põhiõiguste jalge alla trampimine ei muutuks halvaks harjumuseks.