Ravimiameti seisukoht, et loosimiste ja muude hüvede lubamise kampaaniatega laste ja noorte vaktsineerima meelitamine on küll seadusevastane, ent seni toime pandud seaduserikkumiste suhtes ei ole vaja väärteomenetlusi algatada, on vastuvõetamatu, kirjutab SAPTK juhataja Varro Vooglaid.
Näda aega tagasi, 26. augustil 2021 pöördusime Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) nimel ravimiameti poole, taotledes väärteomenetluse algatamist isikute suhtes, kes on käivitanud loosimiskampaaniad, mis lähtuvad eesmärgist meelitada inimesi, eriti aga lapsi ja noori laskma endale Covid-19 vaktsiini süstida.
Vastavasisulisi kampaaniaid on viinud ellu nii Tallinna linn, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Viljandi Hariduse Arengufond kui ka mitmed teised isikud.
Kuigi sellele pöördumisele ei ole veel ametlikku vastust laekunud, avaldas ravimiamet eile oma kodulehel uudise, kus juhitakse tähelepanu asjaolule, et "vaktsineerimise suurendamiseks pakutavad hüved kingituste ja erinevate loosimiste näol ei ole [vaktsineerimise hõlmatuse suurendamiseks] sobiv ega kohane meede ning ei ole kooskõlas ravimite ratsionaalse kasutamise eesmärgiga." Ühtlasi palus ravimiamet selgesõnaliselt kõigil seda põhimõtet järgida.
ERRi portaalis avaldatud temaatilisest uudisest kajastuvad ravimiameti täpsemad kommentaarid, mida ei saa paraku pidada rahuldavaks. Nimelt nendib ameti õigusosakonna juhataja Kaili Semm, et kõnealuste kampaaniate näol on tegu õigusrikkumistega, aga samal ajal annab ta teada, et ravimiametil ei ole plaanis juba toime pandud rikkumiste suhtes väärteomenetlusi algatada.
"Vaktsineerimise läbiviijale on kampaaniate korraldamine uus ja kõikidest ravimireklaamile kohalduvatest piirangutest ei olda teadlikud. Ravimiamet võtab ühendust kõikide kirjeldatud kampaaniate korraldajatega, keda ametil õnnestub tuvastada, et selgitada kingituste ja loosimiste keeldu. Edasiste rikkumiste korral tuleb ravimiametil alustada menetlust," sõnas Semm.
Niisugune seisukoht ei ole aga vastuvõetav.
Üldtuntud põhimõte, mille kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine seaduserikkujat vastutusest, peab kindlasti kohalduma mitte ainult üksikisikute, vaid ka suurte ja mõjukate juriidiliste isikute suhtes. Väide, nagu peaks näiteks Tallinna linna ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla jämeda õigusrikkumise suhtes silma kinni pigistama, kuna eeldatavasti pole nad olnud kehtiva õigusega kursis, on naeruväärne õige mitmel põhjusel.
Esiteks ei käi jutt mingi uue ja alles hiljuti kehtima hakanud õigusnormi rikkumisest. Keeld meelitada looside ja muu sellisega inimesi ravimeid tarbima kehtib juba hiljemalt sellest ajast, kui ravimiseadus 2005. aastal algsel kujul vastu võeti.
Teiseks on absurdne eeldada, et suured ja jõukad juriidilised isikud, nagu Tallinna linn ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla, millel on mitte ainult palgalised juristid, vaid ka eraldi õigusosakonnad, ei ole suuteline kampaaniaid korraldades end pikka aega kehtinud õigusega kurssi viima.
Kolmandaks on eriti just Põhja-Eesti Regionaalhaigla puhul selgelt põhjendamatu lähtuda eeldusest, et selles organisatsioonis ei tunta kehtivat õigust isegi oma põhitegevusvaldkonnas, milleks on kõik meditsiiniteenuste osutamisega seonduv.
Neljandaks on ebausutav, et õiguserikkumised on pandud toime teadmatusest, sest vaktsineerimisele meelitavaid kampaaniaid on üldjuhul aidanud teostada reklaamibürood, mis peavad niisuguste kampaaniate korraldamist reguleeriva kehtiva õigusega ilmtingimata kursis olema.
Eelnevat silmas pidades peab ravimiamet mitte ainult hoiatama, et tulevaste seesuguste rikkumiste korral algatatakse väärteomenetlused, vaid algatama väärteomenetluse ka juba toime pandud rikkumiste suhtes. Seaduse järgimise suhtes järelevalve teostamine on mitte ainult ravimiameti õigus, vaid ka ravimiseadusest (§ 100), ravimiameti põhimäärusest (§ 4 p 17) ja väärteomenetluse seadustikust (§ 31 lg 1) tulenev kohustus.
Vastavalt ravimiseadusele (§ 107) võib ravimireklaami nõuete rikkumise eest karistada juriidilisi isikuid rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Pidades silmas, kui jultunult on neid nõudeid rikutud, meelitades materiaalsete hüvedega tuhandeid lapsi ja noori laskma endale süstida aineid, mida nad oma tervislikust seisundist tulenevalt reaalselt ei vaja, oleks reaalsete karistuste määramine oluline mitte ainult tulevaste rikkumiste ärahoidmiseks, vaid ka ühiskonna õiglustunde rahuldamiseks.
Kui kõnealuste õigusrikkumiste suhtes pigistatakse aga silm kinni ja ainult vibutatakse sõrme, siis saab taas kord kinnitust, et Eesti Vabariigis kehtivad seadused erinevate isikute suhtes väga erinevalt ning et osad isikud ei pea seaduserikkumise eest reaalselt vastutama. Mida rohkem selline käitumismuster kinnistub ja süveneb, seda väiksemaks jääb kodanike usaldus riigivõimu vastu. Seadused kas kehtivad kõigile või ei kehti need kellelegi.