See muster ongi nüüd kujunenud normiks. Võimude lahususest pole märkigi. Süsteem kõnnib oma erinevatele harudele (Riigikogu, Vabariigi Valitsus, kohtusüsteem) toetudes ühte sammu, kehtestades üht ja sama poliitilist agendat, kirjutab Riigikogu liige Varro Vooglaid.
Riigikohus andis eile teada, et otsustas jätta läbi vaatamata Keskerakonna fraktsiooni kuuluva Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti kaebuse, milles ta toonitas, et automaksu seaduse eelnõu (364 SE) võeti vastu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses selgesõnaliselt sätestatud reegleid rikkudes.
Rikkumine, nagu kolleeg Kovalenko-Kõlvart oma kaebuses selgitas, seisnes selles, et tema poolt esitatud 11 igati sisulist muudatusettepanekut seoti eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks olnud rahanduskomisjoni poolt teiste saadikute mitmesuguste ettepanekutega kokku viisil, mida kodukorra seadus ühemõtteliselt ei luba.
Meenutuseks: kodukorras seaduse § 102 lõige 2 ütleb, et muudatusettepanekud võib siduda kokku üksnes juhul, kui on täidetud kaks kriteeriumit: (a) nende esitaja on sama ja (b) need on sisult kokkulangevad.
Antud juhul pandi aga Kovalenko-Kõlvarti muudatusettepanekud, mis olid sisult kõik erinevad, teiste riigikogu liikmete teistsuguse sisuga ettepanekutega kokku ehk rikuti mõlemat tingimust. Seetõttu neid ettepanekuid ka ei hääletatud suures saalis eraldi.
Oluline on panna tähele, et Riigikohus pakub ilmselget seaduserikkumist heaks kiites koalitsioonile katust, olgugi et vaieldamatult ei käi siin jutt obstruktsioonist ehk muudatusettepanekute massiga seaduse menetlemise takistamisest.
Niisugune muster ongi nüüd kujunenud normiks. Võimude lahususest pole märkigi. Süsteem kõnnib oma erinevatele harudele (Riigikogu, Vabariigi Valitsus, kohtusüsteem) toetudes ühte sammu, kehtestades üht ja sama poliitilist agendat. Täpselt nii, nagu oleme näinud ka seeläbi, kuidas kohtusüsteem tuimalt õigustab valitsuse kehtestatud mõistusevastaseid koroonapiiranguid, sh vaktsiinisundi (vt nt Riigikohtu eilset vastavasisulist otsust).
Kokkuvõtlikult öeldes on Riigikohus asunud seisukohale, et koalitsioon võib Riigikogus seaduseelnõusid menetledes rahuliku südamega opositsioonisaadikute õigusi rikkuda – isegi juhul, kui tegu ei ole obstruktsiooniga –, ilma et see tooks kaasa menetluse õigusvastaseks tunnistamise.
Riigikohtu põhjendus, et seaduseelnõude menetluses muudatusettepanekute esitamine ei ole osaks Riigikogu liikme mandaadi kesksest, põhiseadusega kaitstud osast, ja seetõttu ei ole Riigikogu liikmetel ka kaebeõigust, kui neile kodukorra seadusega ettenähtud vastavaid õigusi rikutakse, ei kannata seejuures kriitikat.
Mis siis veel, kui mitte valitsuse poolt Riigikogu ette toodud eelnõudesse muudatusettepanekute tegemine peaks endast kujutama Riigikogu kui seadusandliku kogu (opositsiooniliste) liikmete mandaadi tuumset osa?
Koalitsioonile annab Riigikohtu kriitikavaba toetus muidugi erilise enesekindluse poliitilise kultuuri jätkuvaks lammutamiseks ja põhiseaduse paragrahvis 3 ühe meie riikluse põhilise alusena sätestatud õigusriikluse põhimõttest taganemiseks, aga Riigikohtule teeb niisugune käitumine kõike muud kui au.
Otsuse jätta kõnealune kaebus läbi vaatamata langetasid riigikohtunikud Villu Kõve (eesistuja), Julia Laffranque, Ivo Pilving, Heili Sepp ja Urmas Volens.
Tekst avaldati algselt autori isiklikul kodulehel.