Kogu Ukraina kirikliku iseseisvuse vastu kõneleva kriitika taga kumab käsitus Vene kiriku erilise staatuse, erilise pühaduse ja puutumatuse kohta. Tegemist on lihtsalt vana Vene imperialistliku loosungiga, mille kohaselt Venemaa on „ühtne ja jagamatu", ent see loosung on kujunenud ühe keskuse, Moskva, laiutamispüüdluste tõttu, kirjutab EAÕK ülempreester Mattias Palli vastulausena Veiko Vihuri hiljuti avaldatud artiklile.
Objektiivis 24. oktoobril ilmunud Veiko Vihuri artikkel „Ukraina kirikutüli geo- ja kirikupoliitilisel maastikul" annab ühest küljest põhjaliku ülevaate õigeusu kiriku(te)st Ukrainas ja kirikupoliitilisest vastasseisust kogu praeguses idakristluses. Teisest küljest kannatab artikkel kallutatuse all Moskva Patriarhaadi (ja Vene riigi) väidete ja poliitika poole.
Õigeusu kiriku ülesehitust ja kanoonilist õigust ning praktikat pole alati kerge mõista ja see on kindlasti ka taoliste käsitluste taustal. Püüame seega mõnd asjaolu seletada, loodetavasti ise mitte liiga keeruliseks minnes.
I aastatuhandel kujunes ennekõike Rooma-Bütsantsi riigis välja kirikuõiguslik põhimõte, et kiriku haldusjaotus järgib võimalikult riiklikku haldusjaotust: metropooliad olid enamasti ühe provintsi, patriarhaadid diötseesi piirides. Oli muidugi ka palju erandeid, kuid seda printsiipi püüti järgida. II aastatuhandel, juba täiesti uutes oludes, hakkasid ka iseseisvad riigid Balkanil ja hiljem Venes taotlema täisiseseisvaid kirikuid, mida Konstantinoopol ka andis ja vahel võttis tagasi. Alates 19. sajandist hakati uutes rahvusriikides nõudma ka autokefaalseid ehk isevalitsevaid kirikuid ja kujunes praegune nn uute patriarhaatide ja teiste autokefaalsete kohalike kirikute süsteem.
Vene õigeusu kirik sai Konstantinoopolilt 1589. a patriarhaadi seisuse selleaegsetes Moskva riigi piirides. Vene suurvürstiriigi ja hiljem keisririigi laienedes langesid selle alla mitmed uued alad, mida Oikumeeniline patriarhaat de facto, vahel ka de jure, Moskva kiriku alla kuuluvaks tunnistas. Ent sellekohane suhtlus Konstantinoopoliga näitab, et viimase õigust vanadest, I aastatuhande kiriku piiridest välja jäävate alade üle otsustada peeti enesestmõistetavaks.
Muuseas vastas Konstantinoopoli patriarhaat ka suurvürstide taotlusele ja laiendas Moskva vaimuliku võimu Kiievi metropoolia nendele aladele, mis olid selleks ajaks Vene riigiga liidetud. Seejuures jäeti kohustus, et Kiievi esikarjane meenutab jumalateenistustel esiteks Konstantinoopoli patriarhi ja alles seejärel Moskva oma.
See asjaolu võib näida väheoluline, kuid omab väga suurt tähtsust õigeusu kirikukorras: see tähendab, et tegu polnud Moskva jagamatu alluvusega. Samuti olid juhised, et Kiievi metropoliiti peab valima kohalik kirik ning tema ametisse nimetamiseks on vajalik Zaporižje kasaka-omavalitsuse Sitši hetmani nõusolekut. Mõlemat nõuet eirati pea algusest peale. Hiljem vallutas Vene keisririik veel muid alasid, sh Krimmi. Nende alade õigeusklike liitmist Vene kirikuga ei ole Konstantinoopol kunagi sanktsioneerinud. Seega pole väide, et Ukraina alad on 300 aastat kuulunud Vene kiriku alla, õige.
Praeguseks on Ukraina olnud iseseisev riik juba üle 30 aasta. Nagu teistelgi õigeusu kirikutel iseseisvates riikides, on ka selle ala kirikul õigus iseseisvusele ja ka autokefaaliale, sest tegu on suuruselt teise õigeusklike arvuga riigiga maailmas (u 27 miljonit).
Võimekus valida oma kirikupead ja täita teisi vajalikke tingimusi on Ukrainas täiesti olemas. Kui 1991. a kuulutati metropoliit Filaret (Denõssenko) juhtimisel välja autokefaalia, tekkis sellest lõhe Vene õigeusu kirikuga ja Moskva heitis lahkulöönud kirikuosadusest välja. On tõsi, et sel ajal tunnustas seda otsust ka ülejäänud õigeusu maailm, sh oikumeeniline patriarhaat. Ent pidada tollast sündmust ainult ühepoolseks „mässuks" on liiga ühekülgne: Moskva poolt oli tegu püüdega oma võimu iga hinna eest säilitada.
2018. aastaks oli see olukord kestnud juba ligi kolm aastakümmet, Moskva aga polnud teinud midagi, et miljonite usklikega skismat Ukrainas lahendada ning mõistis lahkulöönuid endiselt hukka. Ummikseisu lahendamisel tuleb esile oikumeenilise patriarhaadi roll. Konstantinoopol on siiski õigeusu maailma üldtunnustatud keskus, millel on kohustus ja õigus lahendada juhtumeid, millega teised toime ei tule.
Konstantinoopol on omal ajal andnud autokefaalia Moskvale ja viimase palvel allutanud talle osa Ukraina ala kiriku. Kes siis on see, kes peaks midagi tegema muutunud oludes, iseseisva Ukraina riigi tingimustes ja pärast 30 aastat ootamist, et koostöös Moskvaga leitaks mingi lahendus kirikulõhele? Loomulikult Moskvale autokefaalia andja ehk Konstantinoopol.
Kummalised on jutud, et oikumeeniline patriarhaat olla õigeusukirikule Ukrainas autokefaalia andmisega maksnud Moskvale kätte Kreeta kirikukogule mitteilmumise eest. See, et Moskva Patriarhaat kirikukogueelseid läbirääkimisi venitas ja veeretas teisi takistusi selle teele ning viimasel minutil tulemata jätmisest teatas, on enam tema enese probleem.
Küll võinuks Kreeta kirikukogu arutada autokefaalia andmist, kusjuures mõttes oli kehtestada kord, et seda annab Konstantinoopol kõigi teiste autokefaalsete kirikute nõusolekul. Kuid Vene kiriku tõttu võeti see teema maha ja kuna viimane üldse kirikukogul ei osalenud, puudub tal protesteerimiseks põhjus. Endiselt jäi autokefaalia andmise õigus oikumeenilisele patriarhaadile ning teiste kirikute tunnustus tuleb (loodetavasti) tagantjärgi.
Ülemkarjase Filareti teod ja vead ei ole siinjuures esmatähtsad. 2018. a. autokefaaliaga on liigutud edasi enne seda olnud Kiievi patriarhaadi ajast. Oluline on kirikujuhtimise korraldus iseseisva Ukraina tingimustes, isegi kui see sai kunagi alguse küsitaval viisil. Ühe kirikujuhi käitumine ei saa määrata kogu kiriku järgnevat ajalugu.
Muuseas, nagu ka õp Vihuri tõdeb, oli metropoliit Onufri ja teised Vene kiriku kohaliku struktuuri piiskopid kutsutud autokefaalse kiriku asutamise kirikukogule. Et nad kohale ei tulnud, oli nende valik. See, et sõjaoludes kuulutas ka Moskvale allunud kirik end iseseisvaks, on tervitatav samm, kuid ainsaks tõeliseks lahenduseks oleks ühinemine juba olemasoleva autokefaalse kirikuga. Loodan sarnaselt Veiko Vihuriga, et selles küsimuses leitakse ehk ühel päeval ka üksmeel. Õigeusu maailmas käivad asjad pikkamööda. Venemaa kallaletung Ukrainale on tõenäoliselt seda protsessi kiirendanud ja loodame, et ka teiste maailma kirikute silmad avanevad.
Tihti korratakse üht väidet: iseseisva Ukriana kiriku moodustanud kirikute piiskoppidel puudub kanooniline staatus, st. tegemist on ilmikutega, kel puudub õigus vaimulikuametit pidada. Kummalisel moel ei ütle seda keegi näiteks endise Vene väliskiriku vaimulike kohta, kes 2007. a võeti patukahetsuse ja ülepühitsemiseta tagasi Vene kiriku osadusse. Samal moel toimiti 1945. a, kui Bulgaaria kirik jõudis Konstantinoopoliga taas osadusse ja paljudel teistelgi juhtudel. Vanas kirikus võeti osadusest lahutatuid ja koguni paljudest eksiõpetustest üle tulnud vaimulikke (kui nende usuliikumised ristisid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel) vastu ilma taaspühitsemiseta. Nõnda tehti ka Ukrainas ja tegu pole millegi ennenägematuga.
Kogu Ukraina kirikliku iseseisvuse vastu kõneleva kriitika taga kumab käsitus Vene kiriku erilise staatuse, erilise pühaduse ja puutumatuse kohta. Tegemist on lihtsalt vana Vene imperialistliku loosungiga, mille kohaselt Venemaa on „ühtne ja jagamatu", ent see loosung on kujunenud ühe keskuse, Moskva, laiutamispüüdluste tõttu.
See ongi põhjus, miks praegu sõda peetakse: Ukraina on julgenud teha iseseisvat poliitikat ja Vene mõjusfäärist välja liikuda. Ukraina kirikulõhe põhjus peitub põhimõttes, mida Moskva Patriarhaat õigeusu maailmas ja laiemaltki levitab: kohalikud natsionalistid püüavad rahvusvahelise imperialismi toel meist lahti kiskuda meie põliseid alasid ja ohustada sel moel meie püha Vene kirikut.
Kahju, et ka Eestis ei osata alati seda propaganda-narratiivi läbi näha ja sellest vaba olla. Seda viga saab ennetada ja parandada, kui uurida rahulikult ja neutraalselt Õigeusu Kiriku ajalugu, kanoonikat ja eklesioloogiat.
Õp dr Veiko Vihuri kommentaar:
Ajaloolane ja ka kirikuajaloolane võtab alati riski, kui hakkab kirjutama lähiajaloost, kus toimunud või alles toimuvate sündmuste osapooled saavad esitada oma vastuväiteid või korrata oma versiooni. Luterlasena ei ole mul õigust öelda, kuidas tuleks mõista õigeusu eklesioloogiat ja kaanoneid. Kirikuloolasena saan vaid näidata, milliseid argumente on üks või teine konflikti osapool kasutanud ja milliseid samme astunud.
Õigus esitada oma ametlik seisukoht antud küsimuses jääb nii Konstantinoopoli patriarhaadile kui Moskva patriarhaadile, kindlasti ka Ukraina õigeusklikele. Avalikus arutelus ei peaks siiski automaatselt omaks võtma ainult ühe või teise osapoole väiteid.
Olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti meedias on seni domineerinud ühekülgne käsitlus. Ei ole ju ka õigeusumaailm tervikuna asunud ühemõtteliselt toetama Ukraina kirikuküsimuse lahendamist viisil, nagu Konstantinoopol või Moskva seda soovivad.
Kristlasena loodan, et vastuolud suudetakse kõigest hoolimata ületada ja et kirik suudab olla võimalikult vaba nii võimuambitsioonidest kui välistest poliitilistest mõjutajatest.