Ukraina õigeusklikud on paraku nii geopoliitiliste kui kirikupoliitiliste tõmbetuulte võimuses. Lisaks Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaatide rivaalitsemisele mõjutavad neid Washingtoni ja Kremli geopoliitilised ambitsioonid, kirjutab kirikuajaloolane Veiko Vihuri pikemas ülevaates Ukraina kirikutüli kujunemisest ja käigust.
Ukraina kirikutülist on Eesti väljaannetes kirjutatud peamiselt lääne vaatevinklist ja kooskõlas meil domineeriva narratiiviga ning on eiratud kanoonilise Ukraina Õigeusu Kiriku vaatenurka. Kahtlemata on poliitiliselt ja ideoloogiliselt ahvatlev käsitleda kirikuga seonduvaid küsimusi Ukraina Venemaa mõjusfäärist väljakiskumise ning autoritaarse ida ja demokraatliku, liberaalse lääne vahelise kokkupõrke kontekstis. Kiriklikust vaatepunktist on asjad siiski palju mitmetahulisemad.
Ukraina usuline maastik
Rohkem kui 40 miljoni elanikuga Ukraina usuline maastik on üsna kirju ja niisamuti on käänuline Ukraina kiriku ajalugu. Et mõista Ukraina kirikutüli olemust, tuleb esmalt mõned olulisemad taustafaktid meelde jätta.
Aastal 2018 oli Ukrainas ühe uuringu kohaselt õigeusklikke kokku 67 protsenti elanikest ning katoliiklasi umbes 10 protsenti. Kui jätta kõrvale protestandid ja muude uskude esindajad, siis peamiste usuliste ühendustena tegutses Ukrainas toona kolm õigeusukirikut ja kreekakatoliku kirik.
Ukraina Õigeusu Kirik (Украї́нська Правосла́вна Це́рква, lühend inglise k UOC, eesti k UÕK) – autonoomse kirikuna Moskva Patriarhaadi koosseisu kuulunud ja õigeusumaailmas kõigi poolt tunnustatud kanooniline kirik, mida aastatel 1992–2014 juhtis Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Volodõmõr (Sabodan), pärast tema surma aga juhib seda metropoliit Onufri (Berezovski). 2014. aastal jagunes kirik 53 piiskopkonnaks. Wikipedia andmetel on UÕK-s 97 piiskoppi, 12 409 preestrit, 12 092 kogudust ja 258 kloostrit tuhandete munkade ja nunnadega.
Ukraina Õigeusu Kirik – Kiievi Patriarhaat (Украї́нська Правосла́вна Це́рква – Ки́ївський Патріарха́т) – Moskva Patriarhaadist lahku löönud ortodoksid, kelle juhiks on tunnustamata patriarh Filaret (Denõssenko). Moskva Patriarhaat pani Filareti kirikuvande alla ning kogu õigeusumaailm, kaasa arvatud Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat, seda skismaatilist (skisma – kirikulõhe) struktuuri ei tunnustanud. Aastal 2018 oli Kiievi Patriarhaat üks uue Ukraina õigeusukiriku moodustanud kirikutest, ent juba 2019 taastas Filaret selle tegevuse.
Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik (Українська автокефальна православна церква, lühend eesti k UAÕK) – seda ei tohi segamini ajada 2019. aastal Konstantinoopolist autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse saanud uue kirikuga (vt allpool); selle juured ulatuvad 1921. aastasse. Õigeusumaailmas ei tunnustanud seda ükski kirik. Selle viimaseks juhiks oli metropoliit Makaari (Mõkola Maletõts).
Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik (Українська греко-католицька церква) – idariitusega kirik, mis on osa roomakatoliku kirikust ja tunnistab oma peana Rooma paavsti. 2019. aastal oli sel umbes 4 miljonit liiget. Kiriku ajalugu ulatub Bresti unioonini (1596), mil osa ortodoksi piiskoppidest ühines roomakatoliku kirikuga.
2019. aastal sai Konstantinoopoli Patriarhaadilt iseseisvuse (autokefaalia) uus ühendkirik:
Õigeusu Kirik Ukrainas (Православна церква України, lühend inglise k OCU, eesti k ÕKU) – tekkis 2018. aasta detsembris Kiievis peetud kirikukogu (ühinemiskogu) tulemusena, moodustudes peamiselt Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulike ja koguduste baasil. Selle juhiks valiti patriarh Filareti paremaks käeks nimetatud Epifanius (Sergei Dumenko), kes kannab nüüd samuti Kiievi ja kogu Ukraina metropoliidi tiitlit. Just see kirik sai Konstantinoopoli patriarhilt autokefaalia-tomose (kiriklikku iseseisvust kinnitava üriku). Kanooniline Ukraina Õigeusu Kirik, nagu ka Moskva Patriarhaat ja suur osa õigeusumaailmast seda kirikustruktuuri ei tunnusta. Wikipedia andmetel on ÕKU-s 62 piiskoppi, 4500 vaimulikku, üle 7000 koguduse ja 77 kloostrit.
Kõik need mainitud kirikud loevad oma alguseks Kiievi-Vene ristimise. Kiievi metropoliitkond rajati 10. sajandil – Kiievi-Vene ristimise aastaks peetakse traditsiooniliselt aastat 988. Kiriklikult allus see Konstantinoopolile. 1299. aastal viidi metropoliidi aujärg üle Vladimirisse (tegelikult juhtus see juba 1240, kui Kiievi vallutasid mongolid) ja 1325 Moskvasse. Moskva metropoliidist aga sai 1589 kogu Venemaa patriarh. 1458 rajati eraldi Kiievi metropoliitkond. 1596 liitus osa ortodoksidest roomakatoliku kirikuga (Bresti unioon), mis pani aluse kreekakatoliku kirikule.
Aastal 1686 andis Konstantinoopol Moskva patriarhile õiguse Kiievi metropoliiti ametisse seada; enamgi veel, kogu Kiievi eparhia anti selgesõnaliselt Moskva alluvusse (Konstantinoopoli patriarhi kirjade ingliskeelse tõlke saab alla laadida siit). Sellest peale on Oikumeeniline Patriarhaat tunnustanud Ukraina õigeusukirikut Moskva Patriarhaadi osana. Kuni 2018. aasta oktoobrikuuni.
Konstantinoopoli ja Moskva patriarhide rivaliteet
Oluliseks taustateguriks Ukrainas aset leidnud sündmustes on ortodoksimaailma kahe tähtsa patriarhaadi mõõduvõtmine. Kui Konstantinoopoli patriarh omab õigeusklike seas üldiselt tunnustatud auesimust, siis Moskva patriarh, olles aujärjekorras alles viiendal kohal, juhib tänapäeval suurimat õigeusukirikut maailmas.
Pärast Rooma paavsti ekskommunitseerimist aastal 1054 jäi ortodokside vaate kohaselt õigeuskliku kristlaskonna esimeseks piiskopiks Konstantinoopoli patriarh – täpsemalt Konstantinoopoli, Uue Rooma ülempiiskop ja oikumeeniline patriarh. Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants on küll ammu ajalukku varisenud, kuid kunagise impeeriumi pealinna piiskop on ortodokside jaoks endiselt primus inter pares, esimene võrdsete seas.
Konstantinoopoli patriarhid näevad endal siiski olevat teatud õigusi, mis lähevad kaugemale puhtalt auesimuse staatusest. Need on nimelt 1) kõrgeima kohtuvõimu õigus mistahes vaidlusküsimuse lahendamisel õigeusumaailmas, 2) ainuõigus kutsuda õigeusu patriarhe ja teisi autokefaalsete kirikute juhte nõupidamisele, 3) õigus kanoonilisele jurisdiktsioonile õigeusklike üle, kes asuvad väljaspool kohaliku kiriku kanoonilist territooriumi ja 4) ilma oikumeenilise patriarhi nõusolekuta ei saa anda ühelegi kirikule autokefaaliat.
Üldse kalduvad Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjad ja teoloogid rõhutama vajadust kogu õigeusumaailma juhtiva esipiiskopi järele – mõte, mis läheneb paavstlusele. Näiteks kirjutab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) metropoliit Stefanus (Charalambides): „Õigeusu kirikul ei ole „üleüldist piiskoppi", kuid nagu toonitab tuntud õigeusu teoloog Joann Meyendorff, et õigeusu kirikul on ometi kahtlemata vaja üleilmset piiskoplikku juhtimist ning esimese patriarhi kui eestkõneleja autoriteeti. Need on möödapääsmatud tingimused selleks, et tagada kiriku osaduse terviklik toimimine."
Telmessose peapiiskop Iiob leiab koguni, et oikumeeniline patriarh ei ole õigeusklike jaoks lihtsalt primus inter pares ehk esimene võrdsete seas, vaid ikkagi pea, protos, kellele neljas oikumeeniline kirikukogu on andnud õiguse vastu võtta piiskoppide ja teiste kleerikute palveid ning asutada otsealluvusega (stauropigiaalseid) struktuure.
Vene Õigeusu Kirik (VÕK), mis omandas 16. sajandi lõpul patriarhaadi staatuse, harjus Bütsantsi langemise järel uue ortodoksse, nimelt Vene impeeriumi kiriku rolliga. Bütsantslik arusaam kiriku ja riigivõimu „sümfooniast" ehk harmooniast ei hääbunud Konstantinoopoli langemisega. Pealegi on Vene Õigeusu Kirik ehk Moskva Patriarhaat tänapäeval liikmete arvult suurim õigeusukirik. Eklesioloogiliselt heidab VÕK Konstantinoopolile ette, et oikumeeniline patriarh pürgib õigeusumaailmas Rooma paavstiga sarnaneva võimupositsiooni poole; Moskva sõnul aga on ortodoksikirikud võrdselt iseseisvad ega pea alluma Konstantinoopolile.
2019. aasta novembris, kui kirikuosaduse katkemisest Konstantinoopoli ja Moskva vahel oli möödunud juba aasta, selgitas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill (Gundjajev) Vene Õigeusu Kiriku positsiooni järgmiselt: „Erinevalt Konstantinoopolist, kes rikub kirikuõiguse reegleid, tungib võõra jurisdiktsiooni alale, annab „autokefaalia" neile, kes seda ei küsi, tugineb eesõigustele, mida tal pole kunagi olnud, ei taotle meie Kirik võimu üldõigeusu tasandil. Me soovime vaid säilitada kanoonilist korda ja ei saa lubada, et õigeusus tekiks mingisugune paavstlus, „kvaasi-paavstlus" [„чтобы в Православии возникло некое подобие папизма, „квазипапизм""]," lisades, et see pole kooskõlas ei Jumala sõna ega kiriku traditsiooniga. Ta jätkas: „Me ei sea kahtluse alla Konstantinoopoli patriarhi auesimust, kuid oleme vastu igasugusele võimupüüdlusele üldisel tasandil."
Konstantinoopoli kättemaks Kreeta kirikukogu boikoteerimise eest?
Veel üks oluline seik, mis on viimastel aastatel väga tõsiselt varjutanud Konstantinoopoli ja Vene Kiriku suhteid, on seotud katsega lükata viimasel hetkel edasi panortodoksset ehk üldõigeusu kirikukogu, mis oli patriarh Bartolomeusi (Bartholomeos I) jaoks väga oluline ettevõtmine. Nimelt toimus Kreetal 19.–26. juunini 2016 ortodokside suur ja püha kirikukogu, mida oli juba rohkem kui viiskümmend aastat ette valmistatud. Sellest ajaloolisest kirikukogust jäid aga erinevatel põhjustel kõrvale Antiookia, Venemaa, Gruusia ja Bulgaaria Kirik. Moskva Patriarhaat tegi vaid mõned päevad enne kirikukogu algust üleskutse see edasi lükata.
Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjate suust kõlavad etteheited kõrvale jäänud kirikute aadressil. „Nad hoidsid kõrvale oma kiriku taktikate ja poliitika tõttu," märkis piiskop Makarios (Griniezakis) (kellest on nüüdseks saanud Oikumeenilise Patriarhaadi Austraalia peapiiskop) EAÕK väljaandele Usk ja Elu. „Õigeusu eestseisja oikumeeniline patriarh kutsus kõiki. Tulid need, kes tundsid vastutust. Kes aga sinodit vältisid, ei saa peatada Õigeusu Kiriku teekonda. Kirik läheb edasi ka ilma nendeta." Metropoliit Stefanuse sõnutsi „Kirikukogult eemalejäämine tähendas, et nad olid sel ajal kõrval ka Õigeusu Kiriku Ihust." (Usk ja Elu 15/2017, vt lk 13–14 ja lk 7.)
Konkreetselt Moskva patriarhi kohta ütles Stefanus 2018. aasta sügisel: „Kahe aasta jooksul on patriarh Kirill teinud kaks suurt viga. Esimene oli see, et ta ei osalenud 2016. aastal Pühal ja Suurel Kirikukogul Kreetal ning teine viga oli see, et hoolimata sellest, mis toimus omal ajal ka meil, Eestis, katkestas ta suhted patriarh Bartolomeusega."
On väidetud, et patriarh Bartolomeus ei andestanud Vene Kirikule Kreeta suure ja püha kirikukogu eiramist ning tasus selle eest kätte Ukraina kiriku autokefaaliaga. Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonna tollane juht metropoliit Illarion (Alfejev) rääkis 2021. aastal: „Nüüd öeldakse meile: kui te oleksite tulnud Kreeta kirikukogule, oleksime jõudnud Ukraina küsimuses kokkuleppele ja ühtegi järgnenud sündmustest poleks juhtunud. Kuulsin seda paljudelt Kreeka hierarhidelt, kellega kohtusin."
Täpselt sama väitis 2020. aastal ka teise leeri mehi, ennast jätkuvalt Kiievi patriarhiks nimetav Filaret, kes oli pettunud uue kiriku juhtimisest kõrvalejäämise pärast. Konstantinoopoli patriarhi sekkumist Ukraina kirikuküsimusse silmas pidades ütles ta: „Et Moskvale kätte maksta. Miks? Selle eest, et te ei käinud 2016. aastal Kreetal toimunud üldõigeusu kirikukogul. Niisiis: teie ei tulnud kirikukogule ja meie anname Ukraina kirikule autokefaalia."
Ukraina kirikulõhe sõlmküsimused
Äsja mainitud Filaret ehk Mõhhailo Denõssenko on etendanud Ukraina kirikulõhes olulist osa alates 1990. aastatest. Filaret (sündinud 1929) oli juba nõukogude ajal, alates 1966. aastast, Kiievi metropoliidi ametikohal. 1990. aastal kandideeris ta Moskva patriarhiks, ent valituks osutus Eestist pärit Aleksius (Ridiger).
1991. aastal Nõukogude Liit lagunes ja Ukraina iseseisvus. Ukraina kanooniline õigeusukirik jäi autonoomsena Moskva patriarhaadi koosseisu, kuid suur osa õigeusklikest soovis siiski täiesti iseseisvat kirikut ja nii tekkis tunnustamata Kiievi Patriarhaat, mida toetasid läänemeelsed poliitikud. 1995. aastal Kiievi patriarhiks valitud Filaret jäeti Moskva Patriarhaadi poolt vaimuliku ameti õigustest ilma 1992 ning lisaks pandi ta 1997. aastal kirikuvande alla. Seda otsust tunnustasid toona kõik õigeusukirikud, kaasa arvatud Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus.
Praeguse kirikutüli sõlmküsimuseks on, kuidas seda lõhet ületada ja kellel on õigus seda lahendada. Selleks tuleb kõigepealt leida üksmeel küsimustes, missuguse patriarhaadi kanoonilise territooriumiga on Ukraina näol tegemist ja kellel (ning mis tingimustel) on õigus Kirikusse tagasi võtta skismaatikuid.
Moskva Patriarhaat leiab, et Ukrainas kehtib tema kanooniline jurisdiktsioon. Konstantinoopol näeb asja nii, et Vene Kirikule anti Ukrainas üksnes ajutine hooldamisõigus ning taastades Ukraina üle oma kanoonilise jurisdiktsiooni (tühistades 1686. aasta otsuse anda Kiievi eparhia Vene Kiriku alluvusse) on üksnes oikumeenilisel patriarhil õigus anda Ukraina Kirikule autokefaalia.
EAÕK metropoliit Stefanus põhjendas 2018. aastal Eesti avalikkusele Oikumeenilise Patriarhaadi sekkumist ühelt poolt Konstantinoopoli patriarhi võimuga (s.t kanoonilise õigusega sekkuda) ja teiselt poolt Vene Kiriku suutmatusega skismat lahendada: „Tema Pühadus Bartolomeuse algatus teha lõpp sellele olukorrale tuleneb otseselt tema võimust. See samm tõi rahvusvahelise areeni valguse kätte Vene Õigeusu Kiriku võimetuse teha alates aastast 1991, mil kommunistlik süsteem lagunes, mingeidki ettepanekuid või seada mingeidki sihte selleks, et leida lahendusi õigeusu jurisdiktsioonide jagunemisele ja olemasolevatele kirikulõhedele."
Kui Konstantinoopoli jaoks on tegemist küsimusega oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonist ja eesõigustest, siis teine pool peab Kiievi-Vene ristimist vene õigeusu hälliks, seega osaks oma usulisest ja kultuurilisest identiteedist. Patriarh Kirilli sõnutsi „Kiiev on meie jaoks sama, mida paljude jaoks on Jeruusalemm. Siin sai alguse vene õigeusk ja mitte mingil juhul ei hülga me seda ajaloolist ja vaimset sidet."
2020. aastal tõdes ka üks Oikumeenilise Patriarhaadi hierarhe, eesti keeleski ilmunud rahvusvaheliselt tuntud raamatu „Õigeusu tee" autor metropoliit Kallistos (Ware): „Kuigi Oikumeeniline Patriarhaat peab end Ukraina Kiriku Emakirikuks, tuleb möönda, et Ukraina Kirik on olnud üle 300 aasta Vene Kiriku lahutamatu osa. See on ajaloofakt ja, nagu märgib Aristoteles, „Isegi Jumal ei saa muuta minevikku"." (Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. Tallinn, 2021, lk 40.) Käesoleva aasta augustis igavikku lahkunud metropoliit Kallistos on Ukrainas küsimuses avaldanud varemgi kriitikat Konstantinoopoli aadressil.
Mis kirikulõhe ületamisse puutub, siis leiavad Ukraina Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaat, et kirikust lahku löönud skismaatikud peavad esmalt kahetsema ning naasma selle kiriku rüppe, kust nad on eraldunud. Ükski teine kiriklik jurisdiktsioon ei saa neid tagasi võtta. Mittekahetsevad skismaatikud jäävad kõigest mittekahetsevateks skismaatikuteks, kuni nad meelt parandavad.
Selles küsimuses leidis Moskva vähemalt veel 2018. aasta septembris mõistmist mitmetelt tähtsatelt ortodoksi kirikupeadelt, kes samuti väljendasid seisukohta, et skismaatikud peavad kõigepealt pattu kahetsema ja Vene Kirikusse, millest nad on lahku löönud, tagasi pöörduma.
Näiteks märkis õigeusu patriarhide aujärjestuses teisel kohal olev Aleksandria ja kogu Aafrika patriarh Teodor (Theodoros II), kes, tõsi küll, muutis hiljem meelt ja asus toetama Konstantinoopoli positsiooni: „Kui skismaatiline Denõssenko tahab naasta Kiriku rüppe, siis peab ta pöörduma sinna, kust ta lahkus. Mis on ära langenud, peab naasma sinna, kust ta ära langes. Jumal on armuline neile, kes kahetsevad, ja Kirik andestab ja võtab kõik kahetsejad emalikult oma rüppe tagasi." Ka Serbia patriarh Irinei rõhutas, et Kiievi peaskismaatik Filaret Denõssenko peab koos oma järgijatega naasma Vene Õigeusu Kiriku osadusse. Niisamuti väljendas Poola õigeusukirik seisukohta, et autokefaalia küsimust saab arutada alles siis, kui skismaatikud on tagasi pöördunud kanoonilisse kirikusse.
Paraku läks nii, et autokefaalse Ukraina Kiriku staatus anti kirikulõhes viibinud rühmitustele ja paberil likvideeriti üldtunnustatud Ukraina Õigeusu Kirik, mis Konstantinoopoli silmis lakkas kanoonilises mõttes eksisteerimast.
Ühinemiskogu Kiievis ja Konstantinoopoli tomos
2016. aasta juunis, vahetult enne üldõigeusu kirikukogu algust Kreetal, võttis Ukraina parlament (Ülemraada) vastu resolutsiooni, milles palus Oikumeenilist Patriarhaati tunnistada kehtetuks Konstantinoopoli 1686. aasta otsus Kiievi eparhia andmisest Vene Kiriku alla ning kutsuda Ukraina kirikulõhe ületamiseks kokku kirikukogu. Juulis – pärast seda, kui VÕK ei saatnud oma esindajaid Kreeta kirikukogule – teataski Konstantinoopol, et autokefaalia küsimuse uurimiseks luuakse vastav komisjon. Veidi hiljem ütles Telmessose peapiiskop Iiob, et Konstantinoopol on Ukrainat alati oma kanooniliseks territooriumiks pidanud.
Sisepoliitiliselt sai Ukraina kiriku autokefaalia eestvedajaks president Petro Porošenko, kes kahtlemata pidas silmas ka lähenevaid presidendivalimisi. 2018. aasta aprillis kohtus ta patriarh Bartolomeusiga ja teatas pärast pikki läbirääkimisi uue õigeusukiriku loomisest Ukrainas. Autokefaalia saamise võimalus hakkas tunduma üha tõenäolisemana.
Sama aasta juulis, kui tähistati Kiievi-Vene ristimise 1030. aastapäeva, ütles Porošenko, et Kremli imperialistlikku poliitikat toetav Vene Õigeusu Kirik on otsene oht Ukraina riigi julgeolekule, mistõttu „on vajalik lõigata läbi kõik kombitsad, mille kaudu agressorist riik meie maal opereerib."
31. augustil tegi Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill koos oma „välisministri" metropoliit Illarioniga visiidi Konstantinoopoli. Moskvale meelepärast tulemust sel ei olnud. Visiidile eelnes aga skandaal – nimelt häkiti Konstantinoopoli patriarhi abide elektroonilisse kirjavahetusse; selle taga väideti olevat Vene häkkerid.
Järgmisel päeval esines patriarh Bartolomeus oma piiskoppide ees kõnega, milles väitis, et Kiievi kanooniline sõltuvus Emakirikust, s.t Konstantinoopolist, on jäänud muutumatuks. „Seega, kuna Venemaa kui Ukraina praeguse valusa olukorra eest vastutaja ei suuda probleemi lahendada, võttis Oikumeeniline Patriarhaat probleemi lahendamiseks initsiatiivi vastavalt talle pühade kaanonitega antud volitustele ja jurisdiktsioonilisele vastutusele Kiievi eparhia suhtes, saades sellekohase taotluse auväärselt Ukraina valitsuselt, aga ka Kiievi „patriarhi" Filareti korduvaid taotlusi, milles palus meil tema kohtuasjas otsus teha," kõneles Bartolomeus.
11. oktoobril 2018 tühistas Oikumeenilise Patriarhaadi püha sinod, eirates Vene Õigeusu Kiriku eelnevat hoiatust katkestada kirikuosadus, Konstantinoopoli patriarhi 1686. aasta otsuse anda Kiievi eparhia Moskva patriarhi alluvusse ning otsustas autokefaalia andmise protsessiga edasi minna. Samuti taastas sinod piiskopiseisusesse Kiievi endise metropoliidi Filareti, kelle Vene Õigeusu Kirik oli pannud kirikuvande alla, ja UAÕK metropoliidi Makaari. „On väga oluline, et 11. oktoobri sinod tühistas 1686. aasta akti. Kanoonilisest vaatepunktist tähendab see, et Moskva Patriarhaadi kirikut Ukrainas enam ei eksisteeri," ütles Konstantinoopoli hierarh peapiiskop Iiob meediale.
Järgmisel päeval saatis Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus kanoonilise Ukraina Õigeusu Kiriku peale metropoliit Onufrile kirja, milles teatas, et pärast Ukraina kirikute ühinemiskogu ei saa ta enam kasutada tiitlit „Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit". Samas lisas patriarh armulikult, et lubab Onufril uues, ühinenud kirikus taas Kiievi ja kogu Ukraina metropoliidiks kandideerida.
Vastusammuna katkestas Vene Õigeusu Kiriku püha sinod 15. oktoobril Oikumeenilise Patriarhaadiga kirikliku osaduse. Seda Moskva sammu on muide kritiseerinud ka need ortodoksi hierarhid, kes on muidu olnud Konstantinoopoli sekkumise suhtes kriitilised – näiteks metropoliit Kallistos (Ware) või Albaania Kiriku Tirana peapiiskop Anastaasi. Sarnane olukord oli tekkinud 1996. aastal, kui Oikumeeniline Patriarhaat taastas autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku, ent toona taastus osadus Konstantinoopoli ja Moskva Patriarhaadi vahel kolme kuu pärast, kui lepiti kahe paralleelse jurisdiktsiooniga.
13. novembril deklareeris ka Ukraina Õigeusu Kiriku piiskoppide nõukogu, et Konstantinoopoli Patriarhaat on kirikukaanonite vastaselt skismaatikuid tunnustades asunud ka ise „skisma teele" ja kirikuosadus selle patriarhaadiga on mõeldamatu.
Sel perioodil olid pea kõik õigeusukirikud – eriti aga Serbia ja Poola kirikud – väljendanud toetust Ukraina kanoonilisele kirikule või hoiatanud rutakate sammude eest ja soovinud, et osapooled astuksid dialoogi. Näiteks kutsusid Antiookia ja kogu Idamaa patriarh Johannes X ning Serbia patriarh Irinei 19. oktoobril Belgradis tehtud ühisavalduses Konstantinoopoli patriarhi taastama vennalikku dialoogi Vene Õigeusu Kirikuga. Patriarh Johannes oli juba varem deklareerinud, et Antiookia Kirik seisab Ukraina skisma küsimuses Vene Kiriku kõrval, patriarh Irinei aga oli augustis saatnud Konstantinoopoli patriarhile kirja, milles palus enne lõikamist kolm korda mõõta.
Niisamuti oli Gruusia katoolikos-patriarh Ilja II varem öelnud, et ei nõustu Konstantinoopoli patriarhi initsiatiiviga Ukrainas ning tunnustab ainsa legitiimse kirikuna metropoliit Onufri juhitud Ukraina Õigeusu Kirikut. Poola Kiriku piiskoppide kogu keelas vaimulikel „minevikus palju kurja teinud" nn Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulikega koos teenida ja palveosaduses olla. See kõik aga ei peatanud juba alanud protsessi.
15. detsembril 2018 kogunes Kiievi Püha Sofia peakirikus Ukraina õigeusukirikute ühinemiskogu (ukraina k Об'єднавчий собор українських православних церков), millest võtsid osa peamiselt Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK esindajad. Kanoonilisest Ukraina Õigeusu Kirikust osales vaid paar piiskoppi. UÕK kantsleri, Borõspili metropoliit Antoni sõnul olid Ukraina võimud Konstantinoopolile lubanud, et neid saab olema 20–25, s.t neljandik või viiendik UÕK piiskoppidest. Tegelikult jäi Kiievi ja kogu Ukraina legitiimne metropoliit Onufri, kes polnud kunagi Konstantinoopoli patriarhi alluvuses teeninud, koos oma juhitud kirikuga ühinemiskogult kõrvale.
Püha Sofia peakirikus olid teiste seas eesistuja laua taga kohad sisse võtnud Ukraina president Petro Porošenko, Oikumeenilise Patriarhaadi Prantsusmaa metropoliit Emmanuel ja Kiievi tunnustamata patriarh Filaret (kes oli selleks puhuks patriarhi peakatte koju jätnud, et mitte Konstantinoopolit ärritada). Konstantinoopoli nõudmisel pidi Filaret ühendatud kiriku juhi kohalt kõrvale jääma, kuigi tema staatus „endise Kiievi metropoliidina" oli taastatud. Uue kiriku etteotsa valiti Filareti paremaks käeks peetud Epifanius (Dumenko). Hiljem väitis Filaret, et tema Kiievi Patriarhaati pole keegi tühistanud ja et ühinemiskogul asutati hoopis Konstantinoopoli patriarhaadi Kiievi metropoolia.
5. jaanuaril 2019 kirjutas oikumeeniline patriarh pidulikult alla vastloodud kiriku autokefaaliat kinnitava tomose. Järgmisel päeval peeti Fanaris (Oikumeenilise Patriarhaadi keskus Istanbulis) liturgia, kus teenisid nii patriarh Bartolomeus kui metropoliit Epifanius ja millest võttis osa ka Ukraina president Petro Porošenko. Pärast jumalateenistust loeti tomos ette ja anti Epifaniusele üle. Muide, UÕK-st väideti, et see Konstantinoopoli tomos jätab ÕKU-le palju vähem iseseisvat otsustusõigust kui on UÕK-l Moskva Patriarhaadi koosseisu kuuluva autonoomse kirikuna.
30. jaanuaril registreeriti uus kirik ametlikult nime all Київська Митрополія Української Православної Церкви (Православної Церкви України), eesti k Ukraina Õigeusu Kiriku Kiievi Metropoolia. Metropoliit Epifaniuse intronisatsioon leidis aset tema 40. sünnipäeval, 3. veebruaril 2019.
Vene Õigeusu Kiriku püha sinod reageeris toimunule 3. aprillil 2019 avaldusega, milles muu hulgas deklareeriti: tomos on viga; Konstantinoopoli patriarhil ei ole mingisugust õigust Ukrainas sekkuda ega tunnustada skismaatikuid, kel puudub apostlik suktsessioon; Konstantinoopoli patriarh peab oma viga tunnistama ja tomose tagasi võtma; tomos ei ole toonud ühtsust; jätkub UÕK õiguste rikkumine ja vägivald. Kui jurisdiktsiooni küsimuses annab vaielda, siis vähemalt viimased etteheited vastasid tõele: hoolimata ühinemiskogust kestis Ukraina kirikulõhe edasi ja jätkus ka surve Ukraina Õigeusu Kirikule.
Uue autokefaalse kiriku tunnustamisest
Küllap oli Konstantinoopoli jaoks pettumus, et kanooniline Ukraina Õigeusu Kiriku kui tervik autokefaaliast keeldus. See õõnestas kogu ettevõtmist. Nii sai öelda, et lõhestamise pattu mittekahetsevatele skismaatikutele anti iseseisva kiriku staatus ja kanooniline kirik kuulutati ebaõiglaselt võõrriigi (Venemaa) kiriku osaks.
Esmajärjekorras aga oli vaja saavutada õigeusumaailma tunnustus värskelt autokefaalse staatuse saanud kirikule. Patriarh Bartolomeus kutsus õigeusu kirikupäid üles uut kirikut tunnustama. Jaanuaris 2019 oli üks Oikumeenilise Patriarhaadi ametikandjaid, piiskop Daniel, reaktsioonide osas optimistlik, öeldes: „Ma arvan, et see võtab aega poolteist kuud. Kreeka ja Rumeenia kirikud on esimeste seas, ja sealt kulgeb see protsess edasi. Vene Õigeusu Kirik keeldub tunnustamast ja see on arusaadav. Serbia, Poola ja Antiookia kirikud on struktuurid, mille puhul läheb aega, enne kui nad tunnustavad Ukraina Õigeusu Kirikut."
Kuigi Varssavi metropoliit Savva oli süüdistanud Konstantinoopolit kaose külvamises ja öelnud, et küsimus ei ole Moskva positsioonide, vaid õigeusu kaanonite toetamises, avaldas peapiiskop Daniel siiski lootust, et Poola õigeusukiriku „retoorika muutub ja ta mõistab oma kohta Kristuse Kiriku ja Konstantinoopoli rüpes… Arvan, et me leiame vastastikuse mõistmise Serbia ja Antiookia Kirikuga, vajame vaid pisut aega." Ta lisas, et Konstantinoopol ei kavatse kehtestada mingeid sanktsioone nende kirikute vastu, mis Ukraina autokefaalset kirikut ei tunnusta, pigem jätkatakse selgitustööga.
Tegelikult jäi Konstantinoopoli meelehärmiks enamik õigeusukirikuid kas negatiivsele või äraootavale positsioonile. See oli kahtlemata oikumeenilise patriarhi autoriteeti õõnestav tagasilöök. Seni on Ukraina autokefaalset kirikut tunnustanud lisaks Oikumeenilisele Patriarhaadile (5. jaanuaril 2019) vaid Kreeka Õigeusu Kirik (aga mitte kõik piiskopid; tunnustus 19. oktoobril 2019), Aleksandria patriarh (ainuisikulise otsusega 8. novembril 2019) ja Küprose peapiiskop (peapiiskopi otsus 24. oktoobril 2020; sellega ei ühinenud sugugi mitte kõik piiskopid). Nagu näeme, on ÕKU-t tunnustanud põhiliselt kreekakeelsed kirikud ja neistki mitte kõik – Antiookia Patriarhaat ja Jeruusalemma Patriarhaat peavad endiselt UÕK-d ainsaks kanooniliseks kirikus Ukrainas. Ühtekokku neljateistkümnest iseseisvast õigeusukirikust on ÕKU-t tunnustanud enam-vähem neli.
Erilist nördimust tekitas nii UÕK-s kui Moskva Patriarhaadis Aleksandria patriarhi Teodori kannapööre, milles nähti lausa reetmist. Veel 2018. aastal toetas kunagi ka ise Ukrainas teeninud patriarh Teodor ainsa kanoonilise kirikuna metropoliit Onufri juhitud UÕK-d ning kutsus üles sellele ustavaks jääma, kuid 2019. aasta novembris otsustas ta ainuisikuliselt, ilma püha sinodit kaasamata, metropoliit Epifaniuse juhitud ÕKU-t tunnustada. Vihjati, et ta oli teatud ringkondade suure surve all, nagu ka Jeruusalemma patriarh Teofil (Theophilos III), kes aga ei murdunud. Moskva patriarh Kirill naeris selle põhjenduse ühes oma jutluses välja, märkides, et tõeliselt tugevat survet said tunda VÕK vaimulikud nõukogude ajal.
Kannapöörde tegi ka Küprose Õigeusu Kiriku esikarjane peapiiskop Krisostom (Chrysostomos II), kes püüdis Konstantinoopoli ja Moskva tülis võtta algul vahendaja rolli. 2019. aastal ütles ta: „Püha sinodi istungi ajal ütlesin ma, et me ei võta omaks ei Moskva ega Konstantinoopoli positsiooni. Ma tahan jääda neutraalseks, et me võiksime aidata. Nad mõlemad vajavad abi. Nad on egoistlikud ega suuda probleemi lahendada." Ja veel: „Me ootame ja loodame, et Konstantinoopoli patriarh mõistab oma viga. Teised kirikupead vaevalt et Epifaniust tunnustavad. Kuigi tehti katseid panna Jeruusalemma patriarh surve alla, ei andnud ta sellele järgi." Kuid 2020. aasta oktoobris muutis temagi oma meelt ja lasi Konstantinoopoli patriarhi argumentidel end veenda.
Moskva reageeris kõigil nimetatud juhtudel rutiinselt, katkestades kirikliku osaduse kas ÕKU-t tunnustanud kiriku või selle konkreetsete piiskoppidega, samuti lõpetades vastava kirikupea meenutamise liturgial.
Siiski on nii Kreekas kui Küprosel on säilinud mõnede piiskoppide põhimõtteline vastuseis ÕKU tunnustamisele. Kohe pärast Küprose peapiiskopi otsust 2020. aasta oktoobris tegid Limassoli metropoliit Atanaasi, Kykkose ja Tillyria metropoliit Nikifor, Tamassose ja Oreini metropoliit Jesaja ning Amathundi piiskop Nikolai teravas toonis avalduse, teatades, et „oikumeenilise patriarhi Bartolomeusi otsus anda Ukraina Kiriku skismaatilistele struktuuridele „autokefaalia" on õigustamatu, ebakanooniline ja kirikuvastane samm, kuna Ukraina Õigeusu Kirik kuulub Moskva Patriarhaati ja [selle sammuga] sekkutakse nimetatud Patriarhaadi jurisdiktsiooni. Seetõttu on Vene Õigeusu Kirik reageerinud, katkestades õigustatult armulauaosaduse Oikumeenilise Patriarhaadiga ja samuti Kreeka ja Aleksandria kirikutega." Neli hierarhi deklareerisid: „Me kutsume peapiiskoppi viivitamatult seda ebakanoonilist ja kehtetut otsust tagasi võtma ja samal ajal palume kõiki oma kaaspiiskoppe Küprose Kirikus ühiselt nõudma Püha Sinodi erakorralist istungit, et seda küsimust arutada ja vastavalt otsustada."
Küprose Kiriku püha sinod otsustas siiski häältega 9 : 6 leidlikult „peapiiskopi otsusele mitte vastu seista", deklareerides seejärel, et „loodab näha laiemaid konsultatsioone, kus igaüks saab kaasa töötada ületamaks praegust kriisi, mis ähvardab lõhestada Jeesuse Kristuse Kiriku."
Moskva püüab õigeusumaailmas liitlasi leida
Kui Konstantinoopol püüdis joondada kreekakeelseid kirikuid – kõne all oli ka oikumeenilise patriarhi autoriteet –, siis Moskva jaoks oli liitlaste leidmine sama tähtis. Prognoositi õigeusumaailma jagunemist kreeka ja slaavi leeriks. Näiteks Kykkose metropoliit Nikifor väljendas kartust, et õigeusumaailm lõheneb – kreeka kirikud asuvad toetama Konstantinoopolit ja slaavi kirikud Moskvat. Tegelikult ei soovinud mitmed õigeusukirikud valida ei üht ega teist leeri. Kõlasid küll üleskutsed, et Ukraina küsimus tuleb lahendada õigeusukirikute nõupidamisel, ent selle kokkukutsumisest ei paistnud Konstantinoopol huvitatud olevat.
Nii avanes või avati võimalus etteasteks Jeruusalemma patriarh Teofilile, kes 21. novembril 2019 Moskvat väisates kutsus õigeusukirikuid kohtumisele Jordaanias, et Ukraina küsimuses aru pidada. Patriarh rõhutas, et Jeruusalemma Kirik on kõikide Kirikute ema. Vanim küll, kuid au poolest on Jeruusalemm siiski alles kolmandal kohal ning Konstantinoopolist anti teada, et õigeusu kirikupeade kohtumisi on õigus kokku kutsuda ainult oikumeenilisel patriarhil – Jeruusalemma patriarhil sellist õigust pole.
Seoses patriarh Teofili Moskva-visiidiga märkis Vene uudisteagentuur Interfax tähelepanuväärselt, et „praegusel hetkel on Jeruusalemma patriarh Moskva Patriarhaadi üks peamistest liitlastest „Ukraina küsimuses"" („В настоящий момент Иерусалимский патриарх является одним из главных союзников Московского патриархата в „украинском вопросе".")
Väljakuulutatud kohtumine toimus 25.–27. veebruarini 2020. Enamik õigeusukirikuid jäi sellest kohtumisest kõrvale. Ammanis olid lisaks Jeruusalemma Patriarhaadile kui võõrustajale kohal Vene, Serbia, Rumeenia, Poola ning Tšehhimaa ja Slovakkia õigeusukirikute juhid või esindajad. Ülejäänud kirikud jäid kõrvale, nende seas muide Antiookia Patriarhaat, mis on küll heades suhetes Moskvaga, ent tülis Jeruusalemma Patriarhaadiga. Ammani kohtumise üldsõnalises pressiteates märgiti, et tervenemiseks ja leppimiseks on vaja õigeusukirikute vahelist dialoogi ja et olulisi otsuseid nagu konkreetsetele kirikutele autokefaalia andmine tuleks teha üldõigeusu dialoogi, ühtsuse ja konsensuse vaimus.
Kuigi Moskva Patriarhaat oleks soovinud selles formaadis kohtumisi jätkata, katkestas protsessi ülemaailmne koroonakriis, millele järgnes 2022. aasta veebruaris sõjategevuse vallandumine Ukrainas.
Üldiselt on Moskva Patriarhaadi positsiooni suhtes Ukraina skisma küsimuses jäänud mõistvaks Serbia ja Poola ning Tšehhimaa ja Slovakkia õigeusukirikud, vanadest patriarhaatidest aga Antiookia ja Jeruusalemm. Toetust Vene Kirikule deklareeris ka 2021. aasta veebruaris Serbia uueks patriarhiks valitud Porfirije (Prvoslav Perić), kes ütles: „Mis puutub Konstantinoopoli patriarhaadi tegevusse Ukrainas, siis me leiame, et see ei ole kooskõlas Kiriku traditsiooniga. Selle mõttes võib öelda, et me oleme Vene Kiriku poolel, aga tegelikult me oleme korra ja kaanonite poolel."
Samas pole ükski õigeusukirik peale Vene Õigeusu Kiriku katkestanud Ukraina kirikutüli tõttu Oikumeenilise Patriarhaadiga kirikuosadust, kuigi Moskva Patriarhaat leiab, et skismaatikuid tunnustades on Konstantinoopol ise skismasse ehk kirikulõhesse langenud.
Kanooniliste ordinatsioonide puudumisest ÕKU-s
Üks Moskva Patriarhaadi ja Ukraina Õigeusu Kiriku muutumatutest seisukohtadest on olnud väide kanooniliste ordinatsioonide puudumise kohta autokefaalses ÕKU-s. See on tingitud asjaolust, et Kiievi tunnustamata patriarh Filaret viis mitmeid pühitsusi läbi juba kirikuosadusest väljaarvatuna ja vaimulikuametist tagandatuna. Isegi Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus nentis juba 1993. aastal: „Mitte keegi ei tunnusta Filareti piiskopina." Seega puudub ÕKU piiskoppidel, sh metropoliit Epifaniusel, kriitikute väitel kehtiv pühitsus ja vaimuliku ameti arm – nad on kõigest ilmikud.
Huvitaval kombel arutles selle olukorra üle ka Epifaniusega tülli läinud Filaret ise: „Kui oikumeeniline patriarh tühistas 2018. aastal kirikuvande, siis kas ma olin kuni 2018. aastani kirikuvande all või mitte? Kui jah, siis see tähendab, et kõik need piiskopid [s.t ÕKU piiskoppide pühitsused] on kehtetud ja Epifanius ei ole metropoliit ega isegi mitte preester. Kui oikumeeniline patriarh tühistas 2018. aastal mulle pandud kirikuvande, siis on kogu episkopaat kehtetu."
Kuid mitte ainult UÕK või Moskva Patriarhaat, vaid näiteks ka Albaania õigeusukirik on seadnud Filareti kirikus teostatud ordinatsioonid kahtluse alla. 14. jaanuaril 2019 saatis Albaania Kiriku püha sinodi nimel Konstantinoopoli patriarhile kirja Tirana peapiiskop Anastaasi, juhtides tähelepanu asjaolule, et tagandatuna ja kirikuvande alla panduna talitas Filaret sakramente mittekehtivalt, mistõttu „on tema poolt teostatud ordinatsioonid kehtetud, tühised ning ilma jumaliku armu ja Püha Vaimu osaluseta." Nende kehtetute ordinatsioonide hulka kuulub ka Sergei Dumenko ehk Kiievi metropoliidiks valitud Epifaniuse pühitsemine 2009. aastal.
Kanoonilisest või teoloogilisest vaatepunktist mittekehtiv ordinatsioon on äärmiselt tõsine asjaolu, sest, nagu Albaania kirikupea märgib, muudab see kehtetuks teistegi sakramentide talitamise, mistõttu usklikud ei saa osa Jumala armust. Oikumeeniline Patriarhaat ei ole siiski nõustunud ÕKU piiskoppide ordinatsioone mittekehtivaks lugema, vaid püüab ortodoksimaailma veenda vastupidises. (Konstantinoopol teatas nn Kiievi Patriarhaadi ja UAÕK vaimulike talitatud sakramentide kehtivuse tunnustamisest 2018. aasta oktoobris.)
2022. aasta suvel, Küprose Kiriku uue peapiiskopi valimiste eel, külastas Konstantinoopoli patriarhi Tamassose metropoliit Jesaja, kes oli varem üks neljast autokefaalse UÕK tunnustamise vastasest piiskopist. Kogedes enda sõnul Fanaris patriarh Bartolomeusi isalikku armastust ja suurt mõistmist, teatas ta muuhulgas, et Konstantinoopolis on valminud hiilgav teaduslik uurimus Oikumeenilise Patriarhaadi tunnustatud Ukraina piiskoppide ordinatsioonide kanoonilisest päritolust. Pole veel teada, kas see hiilgav teadustöö veenis metropoliit Jesajat oma vaadet muutma või oli tegemist pelga diplomaatilise avaldusega.
Ameerika Ühendriikide roll Ukraina autokefaalse kiriku loomises
Ukraina autokefaalse kiriku (ÕKU) sünnil ja Ukraina kirikliku olukorra kujunemisel on kahtlemata laiem poliitiline ja geopoliitiline taust. Nagu on märgitud, toetab Vene Õigeusu Kirikut rahvusvahelisel areenil Kreml, ent Konstantinoopol on leidnud endale võimsad liitlased Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu näol.
Moskva väitel on Ukraina skismaatikute tunnustamine Washingtoni sepitsus. Näiteks Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonna juhi metropoliit Illarioni poolt 2021. aasta mais öeldu kohaselt on „valemetropoliit" Epifaniuse juhitud ÕKU algusest lõpuni USA poliitiline projekt („это проект США. Политический проект от начала до конца").
Seda veendumust on jaganud mõned ka väljaspool Vene Õigeusu Kirikut. Septembris 2018, kui autokefaalia andmise võimalus oli alles õhus, manitses Kreeka Kiriku Pireuse metropoliit Serafim Ukraina poliitilist juhtkonda: „Te mängite kohutavat geopoliitilist ja geostrateegilist mängu NATO ja Venemaa Föderatsiooni vahel, nii et saage aru, et neid asju ei saa tööriistana Kiriku puhul kasutada."
2019. aastal rääkis Serbia ortodoksi piiskop Antoni, patriarh Irinei vikaar, et Konstantinoopol oli nii ameeriklaste kui rikaste USA kreeklaste tugeva surve all. Piiskopi sõnutsi „ameeriklased õhutasid konflikti Ukrainas ja avaldasid Konstantinoopoli patriarhile otsest survet, et ta skismat toetaks. On teada, et Istanbuli ja Kiievisse saabusid emissarid Washingtonist."
Ameeriklaste seotust kinnitab omakorda Ukraina suursaadik Washingtonis aastatel 2015–2019 Valeri Tšalõ, kes rääkis ühes telesaates: „USA tegi – ma võin seda praegu öelda – palju, et muuta see [autokefaalia] küsimus Ukraina jaoks reaalsuseks. See on tohutu saavutus, mida nad peavad ka enda omaks. Võib-olla on see liialdatud, kuid sellised tunded on." Niisiis nähakse Ukraina suursaadiku sõnul USA poliitilistes ja diplomaatilistes ringkondades autokefaalse ÕKU loomist Ameerika Ühendriikide saavutusena.
Moskva Patriarhaadi väitel püüdis USA veenda ka iseseisvate õigeusukirikute juhte autokefaalset Ukraina Kirikut tunnustama. Seegi tundub tõepärasena. Igatahes kiitles Ameerika Ühendriikide tollane välisminister Mike Pompeo 2021. aasta algul avameelselt Twitteris: „Kindlustasin, et USA toetaks Ukraina õigeusukiriku rahvusvahelist tunnustamist ja aitaks metropoliidil [s.t Epifaniusel] pageda Vene mõju eest." Pompeo oli Donald Trumpi administratsiooni välisminister.
2020. aastal sai Ateena peapiiskop Hieronim ÕKU tunnustamise eest kiita USA suursaadikult Kreekas (aastatel 2016–2022) Geoffrey Pyattilt, kes, muide, oli 2014. aasta revolutsiooni ajal olnud USA saadikuks Kiievis. „Tunnustame Kreeka kirikut ja peapiiskop Hieronimi oikumeenilise patriarhi otsuse vapra toetamise eest ning loodame, et aja jooksul järgivad seda eeskuju kooskõlas kanoonilise õigusega ka teised õigeusu kirikud," kõneles Pyatt ja lisas, et USA valitsus on oikumeenilise patriarhi kui õigeusu kristlaste vaimuliku juhi kindel toetaja.
2022. aasta oktoobris rääkis peapiiskop Hieronim meedias, et seoses Ukraina kiriku autokefaalia küsimusega külastasid teda nii USA kui Venemaa suursaadik. „Ütlesin Ameerika suursaadikule, et seisan patriarhi [Bartolomeusi] poolel ja seega teie soov [tunnustamise osas] täidetakse, kuid see pole poliitiline valik. Ma ei tee seda sellepärast, et Ameerika seda tahab, vaid teen seda sellepärast, et ma austan seda, mille eest patriarh seisab," ütles Kreeka kirikupea. (See lõik on värske infona lisatud päev pärast käesoleva artikli avaldamist – Autor.)
Ligipääs diplomaatilistele dokumentidele ja ametiisikute vahel peetud vestlustele avalikkusel mõistagi puudub, mistõttu tuleb praegu tugineda saadaolevatele infokildudele. Igal juhul paistab, et Ukraina kirikuküsimus on nii Washingtoni kui Moskva jaoks seatud geopoliitiliste ambitsioonide ehk „riiklike huvide" teenistusse.
Ukraina Kirik pärast 24. veebruarit 2022
2020. aasta novembris rääkis Moskva Patriarhaadi välissuhteid kureerinud metropoliit Illarion järgmist: „Kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta."
24. veebruaril 2022 alanud Venemaa ulatuslik kallaletung Ukrainale on olukorda oluliselt muutnud. Juba 28. veebruaril pöördus Ukraina Õigeusu Kiriku sinod teiste seas patriarh Kirilli poole: „Teie Pühadus! Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks."
Patriarh Kirilli vaikimine tema vaimuliku karja hulka kuuluvate ukrainlaste osas, õigupoolest pigem venelastele suunatud patriootilised sõnavõtud andsid ukrainlastele sõnumi, et neil pole oma esikarjaselt eestkostet ja toetavat sõna loota. Sestap loobuti juba märtsi alguses umbes viieteistkümnes UÕK piiskopkonnas Kirilli meenutamisest liturgial ning mitu piiskopkonda tegi Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufrile ettepaneku alustada UÕK-le autokefaalia taotlemist.
UÕK kantsler metropoliit Antoni oli toona seisukohal, et kiriku staatuse küsimust ei arutata plahvatuste müras. „Pühad isad, me seisime ja kaitsesime oma Kirikut, kui meid taheti sundida minema mittekanoonilisele teele. Me oleme kanooniline Kristuse Kirik, tunnistajate ja usukannatajate Kirik, mistõttu meid austatakse kogu ortodoksi maailmas – me peame sellest kinni hoidma isegi sel raskel ja hirmsal ajal," ütles ta. „Ärge alluge provokatsioonidele – kõiki kiriklikke küsimusi tuleb käsitleda ja lahendada kanoonilisel viisil ja kontsiliaarses vaimus. Veelgi enam, seda ei tuleks teha plahvatuste müras, vaid Kristuse rahus ja palves."
Kuid hoolimata plahvatuste mürast kogunes juba 27. mail 2022 Kiievi lähedal Feofanijas Ukraina Õigeusu Kiriku kirikukogu ning otsustas kõrvaldada kiriku alusdokumentidest kõik viited Moskva Patriarhaadile, muutes UÕK de facto iseseisvaks. Kirikukogu mõistis sõja hukka ja väljendas mittenõustumist patriarh Kirilli mõningate väljaütlemistega. Metropoliit Onufri märkis, et 53-st UÕK piiskopkonnast kannatab sõjategevuse tõttu 14, hävinud on üle 80 kirikuhoone, hukkunud on nii vaimulikke, kloostriinimesi kui ilmikuid. „Kiriku ajalooline teekond on Kristus-Päästja ristitee… Need, kes võitlesid Kiriku vastu, on ammu kadunud, ent Kristuse Kirik püsib ja jätkab oma päästvat missiooni, kuna Kirik on Kristuse ihu. Me usume, et tänapäeva tingimustes jääb Ukraina Õigeusu Kirik, kogu meie Ukraina riik püsima ja võidab," kõneles metropoliit Onufri.
29. mail peetud liturgias meenutas metropoliit Onufri patriarh Kirilli mitte enam kui oma ülemkarjast, vaid kui üht kirikupead teiste seas, s.t endaga võrdset. Konstantinoopoli Bartolomeusi, Aleksandria Teodori, Ateena Hieronimi ja Küprose Krisostomi nime ta aga ei maininud, osutades, et UÕK silmis on osadus nende kirikupeadega jätkuvalt katkenud.
Lahtiseks jääb, kuidas täielik iseseisvus kanooniliselt saavutatakse. Nimelt saab Vene Õigeusu Kiriku põhimääruste järgi autokefaalia andmise küsimust otsustada üksnes kohalik, s.t kogu Moskva Patriarhaati hõlmav kirikukogu, mis koosneb piiskoppidest ning kloostri- ja ilmikrahva esindajatest. Kui see ükskord koguneb, kas UÕK otsus leiab seal tunnustamist? Kui aga pöörduda vastava palvega Oikumeenilise Patriarhaadi poole, siis ilmselt kuuldakse vastuseks, et Ukrainas on juba üks autokefaalne kirik (ÕKU) ning ühe ja sama riigi territooriumil ei saa kaks autokefaalset kirikut koos eksisteerida.
Seega asub UÕK praegu kanoonilises mõttes hallis alas, kuigi on jätkuvalt kõigi poolt tunnustatud kirik. Pikemas perspektiivis peaks Ukrainas jõudma olukorrani, kus riigis tegutseb vaid üks, kogu ortodoksimaailmas tunnustatud kanooniline õigeusukirik. Kuidas see saavutatakse, ei oska praegu keegi öelda. Samas on Moskva Patriarhaat Kremli sõja tõttu kaotanud Konstantinoopoli vastu pidevalt kasutatud argumendi, et kanooniline Ukraina Õigeusu Kirik ei soovi täielikku iseseisvust.
Ukraina õigeusklike ühinemise muudab keeruliseks see, et UÕK silmis puudub ÕKU hierarhial apostlik suktsessioon, mis teeb võimatuks koos teenimise ja üldse vaimulikkonna tunnustamise. Teoloogilises mõttes pole UÕK jaoks ÕKU näol üldse tegemist kirikuga. UÕK kirikukogu esitas dialoogiks ÕKU-ga kolm tingimust: 1) UÕK koguduste ja kirikuhoonete jõuga üle võtmine peab lõppema, 2) ÕKU peab mõistma, et nende kanooniline staatus ei ole tegelikult autokefaalne ja neil on palju vähem otsustusõigust kui näevad ette UÕK statuudid ning 3) tuleb lahendada ÕKU piiskoppide kanoonilisuse küsimus, milleks on vaja taastada ÕKU piiskoppide apostlik suktsessioon.
Kui ühelt poolt on jätkunud UÕK koguduste üleviimine ÕKU alla, siis teisalt on Moskva Patriarhaat hakanud allutama UÕK piiskopkondi okupeeritud territooriumidel. Nii viidi UÕK kanoonilisest alluvusest ära Krimmis asuvad piiskopkonnad. Arvestades aga Ukraina armee edu sõjaväljal, võib vähemalt osa okupeeritud territooriumidest Kiievi kontrolli alla naasta ning sel juhul saaks taastada ka Ukraina Õigeusu Kiriku vahetu jurisdiktsiooni sealsete koguduste ja diötseeside üle.
Kokkuvõtteks
Ukraina õigeusklikud on paraku nii geopoliitiliste kui kirikupoliitiliste tõmbetuulte võimuses. Lisaks Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaatide rivaalitsemisele mõjutavad neid Washingtoni ja Kremli „riiklikud huvid". Kahjuks puudub ühtsus ka kiriklikes ringkondades.
Aastatel 2018–2019 võis Ukrainas näha kirikuajaloo õpikutesse minevat bütsantslikku tulevärki. Oikumeeniline Patriarhaat kuulutas Ukraina oma kanooniliseks territooriumiks ja moodustas kirikust lahku löönud rühmituste baasil uue kirikustruktuuri, andis sellele autokefaalia ning võttis tagasi tunnustuse Ukraina ainsalt üldtunnustatud õigeusukirikult, mis autokefaaliat ei küsinudki, hakates seda pidama teises riigis (s.t Venemaal) tegutseva kiriku allorganisatsiooniks.
Kuid Ukraina Õigeusu Kirik ei olnud ega ole mingi võõrriigi kiriku või „Vene maailma" ideoloogiline kombits, vaid, nagu öeldud, kaua aega kogu õigeusumaailmas ainsa kanoonilise struktuurina tunnustatud kirik Ukrainas, mistõttu näib Konstantinoopoli käitumine nendega ilmselgelt ebaõiglasena ja motiveerituna hoopiski geo- ja kirikupoliitilistest kaalutlustest.
Konstantinoopoli väitel oli Ukraina kirikuküsimusse vaja sekkuda selleks, et taastada kiriklik ühtsus, sest miljonid usklikud olid kirikulõhe tõttu jäänud väljapoole kanoonilist kirikut. See on kahtlemata õige eesmärk, mis jäi aga kahjuks saavutamata. Kirikulõhe kestab ja on laienenud Oikumeenilise Patriarhaadi ja Moskva Patriarhaadi suhetele. Ukraina kanooniline kirik ei soovinud lasta end teise patriarhaadi poolt likvideerida ja skismaatiliste struktuuridega kokku sulatada.
Kuigi Moskva on jäänud oma otsuses katkestada Konstantinoopoliga kirikuosadus üksi, pole teisalt ka Oikumeeniline Patriarhaat suutnud saavutada ortodokside seas üldist tunnustust uuele autokefaalsele kirikule. Isegi kreekakeelse ortodoksia aladel leidub nii piiskoppe kui usklikke, kes peavad ÕKU-t jätkuvalt skismaatiliseks.
Sama ajal on olukorda muutnud Venemaa ulatuslik sõjaline kallaletung Ukrainale. UÕK on ennast de facto iseseisvaks kuulutanud. Mis Moskva Patriarhaati puutub, siis on praegune olukord toonud kaasa murenemise. Moskva on tõenäoliselt kaotanud Ukraina Kiriku. Kuuldavasti soovib Moskvalt autokefaaliat ka Läti Õigeusu Kirik, samuti on VÕK-st distantseerumas Leedu Õigeusu Kirik. Kindlasti kasutatakse Moskva Patriarhaadi positsioonide nõrgenemist õigeusumaailmas ära. Käesoleva artikli põhiteemat silmas pidades jääb loota, et ühel päeval ületavad Ukraina õigeusklikud kõik senised vastuolud ja takistused, et selles paljukannatanud slaavi riigis võiks olla üks kari ühe kanoonilise esikarjase all.
Veiko Vihuri on kirikuajaloolane, dr. theol. (Tartu Ülikool, 2007)