Abistatud enesetapu ja sündimata laste mõrvamise õigustamine jõuab alati "kaastunde" ning "mõistmise" juurde, kirjutab Douglas Murray Spectatoris.
Ameerika Ühendriikide kirjanduskriitik ja tõlkija Daniel Mendelsohn avaldas hiljuti "Odüsseia" uue ingliskeelse tõlke. Ülihästi kirjutatud sissejuhatuses teeb Mendelsohn midagi, millest paljud tänased kriitikud ja tõlkijad üritavad eemale hoida, milleks on osutamine Homerose maailma kummalisusele ja eripärasusele. Osutatud ja paljudel teistel põhjustel kujutab Mendelsohni värske ning selge tõlke lugemine vastukaalu ühele tänapäeva suurele moraalsele kohustusele: "Vaadakem tagasi kaugel ajaloos toimunule ainult põhjusel, et näha, kas toonased sündmused heidavad mingisugust valgust hunnitutele meitele ja seda just nüüd."
Ajatud teosed jäävad ajatuks just sel põhjusel, et inimesed imetlevad kirjeldatud maailma eripärasust ja need räägivad aeg-ajalt asjadest, mida ollakse unustanud.
See toob mind sireenide juurde. Iga koolilaps peaks osutatud lugu teadma. Jumalanna Kirke hoiatas Odüsseust katsumuste eest, mis ootavad teda teel koju Ithakale. Nende seas olid sireenid, kelle laul oli nii kütkestav, et Odüsseus käskis oma laeva meeskonnal enne neist mööda aerutamist kõrvad vaha täis toppida. Odüsseus samas laskis enda eelnevalt laeva masti külge siduda, et ta ainsana võiks kuulda nende laulu ja samal ajal mehed ei kuuleks, kui ta käseb neid Sireenide juurde sõita.
Nii, nagu kõik, arvasin ka mina, et ma tean seda lugu, kuid Mendelsohni tõlkes on selgus, mis avas minu jaoks selles loos uue poole.
Odüsseias räägivad Sireenid ainult kaheksa rida, kuid neist piisas, et Odüsseus oli valmis kõik kaalule panema ja ta pidi kõvasti masti külge siduma. Ma polnud kunagi varem pööranud eriti tähelepanu, miks sireenide laul oli niivõrd lummav. Ma arvasin nende laulu kohta, et see oli lihtsalt ilus, viisil nagu Wagneri "Nibelungide laulu" kolme Rheini jões elava nümfi hääled. Kuid seal on veel midagi ja alljärgnev on Mendelsohni Odüsseia Sireenide laulu tõlge [toortõlge inglise keelest]:
"Oo Odüsseus, paljukiidetud, ahhaialaste uhkus,
tule nüüd siia, peata oma laev ja kuula meie häält!
Sest mitte keegi pole varem meist sõitnud oma musta kerega laevaga mööda,
enne kui ta on kuulanud meie huultelt tulevat mesimagusa kõlaga häält ,
kuid kui ta on seda nautinud, siis ta teab väga palju rohkem.
Sest me teame nende raskuste kohta, mida Trooja laiuvatel väljadel,
nii ahhailased kui troojalased kannatasid jumalate tahte tõttu.
Ja me teame kõike, mis iganes juhtub maa peal, mis pakub kõigile kosutust."
(O Odysseus, rich in praise, great glory of the Acheans,
Come hither now, halt your ship and hear the sound of our voice!
For no one has ever rowed past us aboard his black-hulled ship
Before he's heard the voice from our lips with its honeyed harmonies,
But once he has taken his pleasure, he returns knowing so much more.
For well we know all the hardships that there, in Troy's sprawling plains,
Both the Argives and the Trojans endured through the will of the gods.
And we know whatever happens on the earth, which nourishes all.)
(August Annisti tõlkes 1963. aastal ilmunud eestikeelse "Odüsseia" XII laulu read 184–192:
"Siia oh sõua, Odysseus kuulus, ahhailaste uhkus!
Peata sa siin oma laev, et kuulata võiksid me laulu!
Iialgi mööda siit keegi ei purjeta kaarekal laeval,
ilma et kuulaks me suust magus-veetlevaid, voolavaid viise
ning koju purjetaks siis täis vaimustust, targemaks saanult.
Teada meil vaevad ka need, mida kandnud on taevaste tahtel
Trooja all ilioni hõimud ja teie, ahhailased uljad.
Teada meil asjad on kõik, mis sünnivad maal eluandjal.")
See on kõik, mida sireenid Odüsseias räägivad, kuid piisav, et Odüsseus kaotas selle peale enesevalitsuse. Kui ma neid ridu lugesin, siis meenus mulle mitu asja, mis on hiljuti juhtunud Ühendkuningriigis.
Käesoleval kuul arutati parlamendis kahte ühiskonda muutvat seadust. Üks neist käsitles ajapiiri nihutamist, mille jooksul naised võivad teha lõpu oma üsas olevale elule. Teine oli seadus, mis sätestab, et nüüdsest võib iga britt valida päeva, millal ta soovib surra.
Mõlemad on ühe riigi jaoks huvitavad prioriteedid. Arutelud sündimata laste tapmise aja pikendamise ja abistatud enesetapu lubamise teemal leidsid aset viisil, mis kujutas haarangut. Ühelt poolt võib naine lõpetada lapse elu peale kuuendat raseduskuud. See tähendab, et kuigi laps jääks väljaspool emaüsa ellu, võib ta emakõhus sellest hoolimata ära tappa. Ma juhtusin olema sel nädalal koos sõbraga, kes on kuuendat kuud rase ja mind kohutas mõte, et last, kelle eest tema ja ta abikaasa juba hoolt kannavad, lubatakse Inglismaal ning Walesis hukata. Kuigi kriminaalseadustiku paranduse esitanud tööparteilasest rahvaesindaja Tonia Antoniazzi oli rahul sõnastusega, et naistel on õigus tappa sündimata lapsi kogu raseduse aja jooksul, siis teine leiboristist parlamendisaadik, Stella Creasy, üritas kasutada võimalust ja kirjutada sündimata laste tapmine kuni sünnini seadusesse "inimõigusena".
Teises elukaare otsas arutasid rahvaesindajad käesoleval nädalal – ja kiitsid heaks (20.06.2025) – eutanaasia ehk "abistatud enesetapu teemat ning tegid sellest Ühendkuningriigi järjekorde "inimõiguse". Tööparteilane Kim Leadbeater paistab võtvat seda teemat, Antoniazzi'ist ja Creasy'ist teises otsas inimeste elu lõpetamisest, oma eluülesandena.
Nii, nagu ma olen läbi aastate korrutanud, pole olemas riiki, kus eutanaasia poleks moondunud elulõpu hooldusest vaimuhaigete, noorte ja inimeste, kes leiavad, et nad on koormaks oma perele ning ühiskonnale, tapmiseks. Kui keegi siinkohal arvab, et riik on piisavalt kompetentne otsustamaks, kellel võib ennast lubada ära tappa ja kellel mitte, siis võiks ta vaadata, kui hõlbus on pääseda arsti vastuvõtule [UK-s on ravijärjekorrad väga pikad].
Kuid kõigele ei maksa tähelepanu pöörata, sest mõlemat tapaseadust põhjendatakse ja õigustatakse "kaastunde" ning "mõistmise" ajenditega. Leadbeater ja Creasey on mõlemad emotsioone purskava kõne meistrid. Mõlemad esitavad iga kord oma moraalseid põhjendusi – sellistena, nagu need on – moel, kus nende näod tõmbuvad krimpsu ja hääled muutuvad empaatiast katkendlikuks. Kõik on seotud "mõistmisega", "kuulamisega", [haavatavate inimeste] "eest seismisega" ja kannatuste "leevendamisega".
See toob mind tagasi sireenide juurde. Mis on Odüsseuse puhul sireenide juures nii kütkestav on see, et need seletavad talle, et kuidas ainult nende saarel on koht, kus teda (Odüsseust) päriselt mõistetakse. Sireenid lubavad talle, et nemad saavad ainukordsel viisil aru, mida ta on pidanud Trooja all üle elama. Nad kuulavad teda ja saavad temast aru. Odüsseusele lubatakse täita üks suuremaid inimeste ihasid, milleks on mõistmine teiste inimeste poolt.
Kuigi siinkohal ma riskin vaenlaste juurdetekitamisega, tuleb osutada, et kuigi väga palju räägitakse "mürgisest [toksilisest] mehelikkusest", on samuti olemas asi, nagu "mürgine naiselikkus". Osutatud "mürk" sisaldab ideed, et inimeste päästmiseks ja kõigi nende probleemide lahendamiseks läheb ainult vaja kaastunnet ning empaatiat. Selle kõrval võib kõik ülejäänud asjaolud ning põhjendused ära unustada.
Viimaste päevadega on elu sügavam tähendus ja mõte saanud Ühendkuningriigis mõlemast otsast rängalt kannatada. Seda mitte mõistuspärastel ettekäänetel, vaid kui nii poleks läinud, siis oleksid biritid olnud süüdi mõistmise ja helduse puudumises. Osutatud arengud on siiski miraaž ja nendega seotud lubadused suur vale. Jääb ainult oodata, kes esimesena karile sõidab.
Tõlkis Karol Kallas