Alljärgnev on Varro Vooglaiu vastulause Eesti Päevalehe paberlehes käesoleva nädala esmaspäeval avaldatud juhtkirjas esitatud kriitikale. Eesti Päevaleht on keeldunud vastulause avaldamisest paberlehes ehk samas formaadis kui kriitika, millele vastulause vastab. Juhtunu tagamaade kohta saab lähemalt lugeda siit.
Püüdlus seista rahvaalgatuse taastamise eest ei ole silmakirjalikkus
Eilses Eesti Päevalehe juhtkirjas heitis ajalehe toimetus mulle ja vihjamisi SAPTK-le ette silmakirjalikkust, väites nagu oleksin rahvaalgatuse õiguse taastamise eest seistes teinud pragmaatilistest kaalutlustest lähtuva kannapöörde, sest olen varasemalt korduvalt kritiseerinud demokraatiat kui riigivalitsemise vormi ning väljendanud sümpaatiat monarhia ja aristokraatia suhtes.
Etteheited on aga märgist mööda lastud, kuna ma ei ole oma varasemalt väljendatud seisukohtadest taganenud ega näe ka põhjust seda teha. Ma ei häbene välja öelda, et ma ei ole demokraatia-usku inimene ehk ma ei pea demokraatiat eesmärgiks iseeneses – demokraatia on vaid üks võimalus ühiskondlike suhete korraldamiseks ühisele hüvele suunatud moel. Ka aristokraatia ja monarhia on legitiimsed riigikorra alused, mida ei või demokraatia alternatiividena välistada – just nagu ei või välistada ka erinevaid sümbioose demokraatiast, aristokraatiast ja monarhiast, mis vastaks kõige paremini konkreetse rahva ja kultuuri väärtustele, traditsioonidele, iseärasustele, vajadustele ja tahtmisele. Meenutagem siinkohal, et mitmed tänased demokraatiateks peetavad riigid nagu Rootsi, Norra, Suurbritannia, Taani, Hispaania, Belgia on ühtlasi ka monarhiad.
Päris kindlasti on aga demokraatia oluliselt parem riigivalitsemise vorm kui oligarhia, ohlokraatia või nende sümbioosist võrsuv partokraatia. Seetõttu pean loomulikult vajalikuks demokraatiat ka selle degenereerumise suundumuste eest kaitsta. Põhiseaduse kohaselt peaks Eesti Vabariik olema demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas. Kuivõrd see põhimõte on selgesõnaliselt meie riigielu alusdokumenti kirja pandud, tuleks seda ka tõsiselt võtta ja astuda samme, mis võimaldaks Eestit tegelikult demokraatlikuks riigiks pidada.
Seni, kuni rahvale ei ole tagastatud riigielu otsustes osalemist võimaldavat rahvaalgatuse õigust, mis oli tagatud juba 1920. aasta põhiseadusega, ei saa paraku ausameelselt rääkida Eestist kui tõeliselt demokraatlikust riigist. Kui parteid ei usalda rahvast oluliste riigielu korralduslike otsuste juurde ja püüavad teda neist otsustest eemal hoida, siis on selge, et väide, nagu oleks rahvas Eesti Vabariigis kõrgeima riigivõimu kandja, on tühipaljas sõnakõlks.
Mis puutub aga väitesse, nagu toetaksin otsedemokraatia võimaluste taastamist vaid omakasupüüdlikel eesmärkidel, siis ka see ei vasta tõele. Loomulikult ei eita ma, et kodanikuna tahaksin kasutada otsedemokraatia võimalusi seismaks põhimõtete eest, mis on mulle ja väga paljudele inimestele Eestis olulised. Ent just samuti ei eita ma ka seda, et otsedemokraatia võimalusi peaks olema võimalik võrdsetel alustel kasutada kõigil kodanikel ja kodanikeliikumistel, mis tahavad ühiskonnas oma väärtuste, tõekspidamiste ja ideaalide eest seista.
Nii peakski kodanikuühiskond toimima – tarvis on aga luua võimalused selleks, et kodanike soov ühiskonnaelu korralduslikes küsimustes kaasa rääkida võiks omada ka väljundit, mille kaudu jõuda reaalselt tulemuseni, et olulised küsimused otsustatakse meie riigis rahva enda poolt vastavalt rahva enamuse tahtele, mitte ei lämbuks "kaasamise" sildi all komisjonide ja ministeeriumide tolmustes sahtlites. Nende võimaluste taastamisele ongi meie püüdlused suunatud ning meil on hea meel, kui nende püüdlustega tuleb kaasa lai ring inimesi sõltumata maailmavaatest. Loodetavasti leidub selleks piisavalt sallivust ja avarameelsust ka Harta 12-ga seotud inimestel.