Avaldame portaali Objektiiv toimetaja Martin Vaheri vastulause jurist Ronald Riistani alusetutele süüdistustele, nagu üritaks Objektiivi toimetus kaitsta ja õigustada katoliku kiriku vaimulike poolt toime pandud tõsiseid ja jäledaid kuritegusid varjudes olematu homomaffia vandenõuteooria taha. Kui Ronald Riistan peab meie sellist väidetavat teguviisi kurvaks, masendavaks ja jälgiks, siis vastulause autor peab aga temapoolset alatut rünnakut valelikuks, pahatahtlikuks ja intellektuaalselt ebaausaks.
Pärast enneolematus mastaabis seksuaalsete kuritegude – sõna otseses mõttes kurjade ja sügavalt ebamoraalsete tegude – ilmsiks tulekut katoliku kirikus ning sellega seoses lahvatanud ülemaailmset skandaali, mis on kiriku mainet ja autoriteeti tõsiselt kahjustanud, tekib kindlasti paljudel õigustatud küsimus sellise laiaulatusliku kurjuse põhjuste kohta. Minu kui katoliiklase jaoks pole selles midagi üllatuslikku, et Püha Rooma Kirikut kurjade jõudude poolt nii väljast- kui ka seestpoolt järjepidevalt ja aktiivselt rünnatakse ega midagi mõistatuslikku pole ka selles, kes fundamentaalselt nende rünnakute taga on. Rünnakute maisteks täideviijateks on aga selle hukatusliku ja rüveda vaimsuse poolt kantud käsilased nii ilmalikus ühiskonnas kui ka kirikus endas, kelle eesmärgiks on lõhkuda, lammutada, labastada ja perverteerida seda, mis on kõige püham, puhtam ja sakramentaalsem ehk siis Kirikut ja Tema õpetust.
Reaktsioonina nende jõudude järjekordsele lauspealetungile kirjutas Varro Vooglaid artikli pealkirjaga "Seksuaalsete kuritarvituste epideemia katoliku kirikus on peaasjalikult homomaffia tegevuse tagajärg", milles oponeerib Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõududele Roland Karole ja Anne Kullile, kes näevad vaimulike seksuaalsete kuritegude algpõhjusena eelkõige vaimulike tsölibaadinõuet ning leiavad, et preesterlike kuritegude sidumine homoseksualismiga on kohatu ja lubamatu ning "geiküsimust laste pilastamise küsimusega ei saa ega tohi siduda," esitamata aga seejuures ühtegi otsest argumenti oma seisukoha toetuseks. Varro Vooglaid argumenteerib seevastu, et tsölibaadinõue pole preestrite seas levinud seksuaalse kuritarvitamise juhtumite põhjuseks, vaid nendes kuritegudes on süüdi eelkõige katoliku kirikus tegutsev homomaffia.
Jagades nimetatud artiklit oma Facebooki seinal sain ma aga koos Varroga ühe oma vana ülikooliaegse tuttava ja praeguse advokaadibüroo Syndicate Legal vandeadvokaadi Ronald Riistani terava ja ründava kriitika osaliseks:
Selle kommentaari näol on tegemist klassikalise ad hominem argumendiga ehk siis argumendi ümberlükkamise asemel argumenteerija (isiku ja usaldusväärsuse) ründamisega, millele ma ei soovi samal viisil vastata, kuigi pean siiski vajalikuks põgusalt ära mainida, et religiooniuuringute magistrikraadi omandamisest lahutab mind kõigest pooleliolev magistritöö ning selle kaitsmisel suurepärasele hindele lõpetaksin oma õpingud kiitusega. Samuti ei jäta autoriteedile või staatusele rõhumine väitluses just eriti tugevat muljet, vaid kujutab endast pigem sisukate argumentide puudusel viimases hädas õlekõrte järele haaramist. Kuid kui siin juba autoriteedile ja staatusele rõhuma hakati, siis kogu lugupidamise juures oma õppejõudude Roland Karo ja Anne Kulli vastu, pole nende näol tegemist siiski katoliiklastega ega katoliku teoloogidega, millest tulenevalt asuvad ka nende ekspertiis ja uurimisvaldkonnad mujal, samas kui Varro Vooglaid, kes on ka ise kauaaegne katoliiklane, tugineb oma argumentatsiooni ülesehitamisel lisaks mitmetele tõsiseltvõetavatele uuringutele ka autoriteetsete katoliku kiriku vaimulike hinnangutele kirikus toimuva kohta ehk siis sisuliselt kiriku siseinfole.
Pikemalt soovin ma aga käsitleda Roland Riistani kommentaari teist lõiku (mis üldse ajendas mind seda vastulauset kirjutama), kus ta süüdistab meid olematu "homomaffia" vandenõuteooria taha varjumises ja sel viisil nende jäledate kuritegude kaitsmises, pidades seejuures meie sellist käitumist kurvaks, masendavaks ja jälgiks.
Statistika
Esmalt on vaieldamatu tõsiasi, et valdav osa (ligikaudu 3/4) katoliku kiriku vaimulike poolt toime pandud rünnakuid olid oma olemuselt homoseksuaalsed ning suunatud eelkõige teismeeas poiste vastu – 79 protsendi selle vanuserühma vastu suunatud rünnakute puhul oli ohvriks puberteediealine poiss või noormees ning 21 protsendil juhtudest oli ohvriks puberteediealine neiu. Pedofiilseteks (st toime panduks eelpuberteediealiste isikute vastu) saab liigitada 17 protsenti kõikidest rünnakutest, milledest olid omakorda 2/3 iseloomult homoseksuaalsed. Nagu kirjutab kõnealust probleemi põhjalikult uurinud isa Dariusz Oko:
"Meedia räägib pidevalt vaimulike pedofiiliast, sellal kui kõige sagedamini on probleemiks efebofiilia – loomuvastasus, mis seisneb selles, et täiskasvanud homoseksuaalsed mehed ei tunne tõmmet mitte laste, vaid murde- ja noorukiealiste poiste vastu. See on homoseksuaalsusega seotud tüüpiline kõrvalekalle, mille juurde kuulub tõsiasi, et enam kui kaheksakümmend protsenti vaimulike poolse seksuaalse vägivalla avalikustatud juhtumitest USA-s olid efebofiilia, mitte pedofiilia juhtumid. Seda fakti on hoolikalt varjatud ja eiratud, kuna see osutab eriti hästi homolobi silmakirjalikkusele nii maailmas kui ka Kirikus. Seda olulisem on seda teadvustada."
Kas see tähendab, et kõik homoseksuaalsete kalduvustega vaimulikud on seksuaalkurjategijad? Ei tähenda. Kas see tähendab, et kõik heteroseksuaalse kalduvusega tsölibaadis elada vandunud vaimulikud on patust puhtad. Muidugi mitte. Kuid statistika räägib siiski enda eest: valdav enamus katoliku kiriku vaimulike poolt toime pandud seksuaalkuritegudest olid oma olemuselt homoseksuaalsed ja suunatud mitte laste vaid puberteediealiste poiste vastu.
Homomaffia mõiste
Mõiste "homomaffia" tähistab kõige üldisemalt katoliku kirikus süstemaatiliselt ja külmavereliselt tegutsevaid apostaatidest (st usutaganejatest) homoseksuaalsete seksuaalkiskjate rühmitusi, kes kuritarvitavad oma jälkide kuritegude toimepanemiseks ja varjamiseks nii kiriku institutsiooni kui ka oma positsiooni selles. Muidugi ei ole see mõiste selles kontekstis täiesti ammendav, kuna ei hõlma heteroseksuaalseid seksuaalkiskjaid, kuid samas pole see ka irrelevantne ega kujuta endast pelgalt alusetut vandenõuteooriat. Pigem on tegemist probleemi tuumaga, mis nõuab seetõttu erilist esiletõstmist ning võimalikult kiiret kõrvaldamist.
Homomaffia puhul pole tegemist ka mõistega, mille Varro Vooglaid oleks meelevaldselt kasutusele võtnud, vaid selle abil on kas otseselt või kaudselt kirjeldanud homoseksuaalsete seksuaalkurjategijate kriminaalseid rühmitusi ka katoliku kiriku vaimulikud ise, sealhulgas isa Charles Scicluna, isa Dariusz Oko ja peapiiskop Carlo Maria Viganò, aga ka näiteks praegune Poola justiitsminister Jarosław Gowin.
Vandenõu
Mis puutub süüdistusse, et me tegeleme olematu vandenõulaste grupi süüdistamisega ja seeläbi süü veeretamise ning kuritegude kaitsmise ja õigustamisega, siis see on lihtsalt vale, pahatahtlik ja intellektuaalselt ebaaus.
Esiteks eksisteerib vandenõu nii kiriku sees kui ka väljaspool seda. Kirikusisesest vandenõust, mis kujutab endast maffialikku, süstemaatilist seksuaalkuritegude toimepanemist, sooritatud kuritegude eiramist ja mahavaikimist ning süüdlaste kaitsmist ringkaitse abil, peaks ausameelsel lugemisel andma küllaldaselt aimu nii Pennsylvania vandemeeste raport kui ka peapiiskop Viganò tunnistus.
Kirikuväline vandenõu kujutab endast aga vaenulike jõudude kirikusse infiltreerumise katset, eesmärgiga seal võtmepositsioonid hõivad ning kirikut seestpoolt õõnestada ja hävitada. Sellise kirikuvaenuliku modus operandi olemasolus veendumiseks soovitan tutvuda endise USA kommunistliku partei liikme Bella Doddi tunnistusega Esindajatekoja Ebaameerikaliku Tegevuse Komitee (HUAC) ees, milles ta paljastab, et 1930ndatel aastatel infiltreerus kommunistliku partei tegevuse tulemusena katoliku seminaridesse 1100 meest eesmärgiga kirikut seestpoolt hävitada (hiljem väitis ta veel avalikult, et ainuüksi tema tegevuse tulemusena infiltreerus katoliku seminaridesse 1200 kirikuvaenulikku meest). Ühtlasi tunnistas ta 1965. aastal teoloog Alice von Hildebrandile ning tema filosoofist abikaasale Dietrich von Hildebrandile, et "Stalin käskis pärast võimule tulekut oma semudel täita katoliku seminarid noorte meestega, kellel puudub nii usk kui ka moraal ning kes on ideaalsel juhul homoseksuaalid." Samuti avaldas ta Alicele veel, et aktiivse partei liikmena puutus ta kokku nelja kardinaliga Vatikanis, kes töötasid kommunistliku partei heaks. Arvestades, et tegemist oli vaid ühe naise töövõiduga, siis võib see anda aimu infiltreerumise ja vandenõu mastaabist. Vandenõu õnnestumist tunnistas sama komitee ees ka endine kompartei funktsionäär Manning Johnson, kelle sõnul oli see isegi edukam kui kommunistid oleksid osanud loota. Nende vandenõude kibedad viljad ja viljade viljad on nüüd kahjuks nii ideoloogilise kirikulõhe kui ka seksuaalkuritegude kujul valmis küpsenud ning kätte on jõudnud saagikoristusaeg.
Teiseks ei veereta me Objektiivi juures mingit süüd, ei kaitse neist kedagi ega õigusta midagi. Selline etteheide meie aadressil on sügavalt alatu. Koostasin isiklikult kõige põhjalikuma ülevaate Pennsylvania vandemeeste raportist Eesti meediamaastikul, milles ma ei jätnud välja ka kõige võikamaid juhtumeid, vaid vastupidi, tõstsin need eriti esile, sealhulgas nii homo- kui heteroseksuaalsed rünnakud (väike)laste vastu. Samuti oleme siin kõiki kiriku skandaale brutaalse aususega ning karmi tõde ilustamata kajastanud, erinevalt näiteks Postimehest, kus ajalehe välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja sildistab kallutatud allikatele viidates paavst Fransiscuse vastu tõsiseid süüdistusi esitanud peapiiskopi Carlo Maria Viganòt ultrakonservatiiviks ja pooletoobiseks, õõnestades seeläbi kõrge ja autoriteetse vaimuliku, paavsti endise nuntsiuse USAs, usaldusväärsust ning saades minu hinnangul seeläbi kaassüüdlaseks võimalike raskete kuritegude kinnimätsimise katses.
Pigem on minu jaoks sügavalt problemaatilised sellised väited, et nendel seksuaalkuritegudel pole homoseksuaalsusega midagi pistmist, kuigi need kujutavad endast valdavalt justnimelt homoseksuaalseid rünnakuid teismeeas poiste või noormeeste vastu. Mulle tundub selline lähenemine eelkõige probleemi tuuma eitamisena ideoloogiliste hoiakute tõttu, mis võimaldab status quo'l katoliku kirikus lihtsalt jätkuda.
Sarnast mõtet väljendab suurepäraselt ka isa Józef Augustyn:
"Minu arvates ei ole probleem mitte "neis", vaid meie reaktsioonis "eile". Kuidas meie, tavalised preestrid ja ülemad, reageerime nende käitumisele? Kas me alistume hirmule, astume tagasi, kutsume vaikimisele, teeskleme probleemi puudumist? Või vastupidi, vaatame probleemile näkku, räägime sellest selgelt, võtame nendelt inimestelt mõju, tagandame nad ametist? Nad ei peaks töötama seminarides ega ühelgi tähtsal ametikohal. Kui homoseksuaalne lobitöö on olemas ja saab Kiriku mis tahes struktuurides midagi öelda, siis sellepärast, et me anname järele, tõmbume tagasi, teeskleme jne…
Püha Tool […] on andnud meile selge juhise, suuna, kuidas selliseid probleeme lahendada. Ebaausate inimeste käitumise varjamine, mis igal juhul varem või hiljem ilmsiks saab, hävitab kiriku autoriteedi. Usklikud küsivad spontaanselt, milline on selliseid tegusid võimaldava kirikliku kogukonna usaldusväärsus. Eeldades a priori, et homoseksuaalsete preestrite lobitööd pole kunagi olemas olnud, pole olemas praegu ega saa olema ka tulevikus, me tegelikult toetame seda nähtust. Vaimulike homoseksuaalne lobitöö jääb siis karistamata ja muutub tõsiseks ohuks."
Seetõttu on ka Püha Tool andnud selge juhise, et kui preestriks õppiv "kandidaat harrastab homoseksuaalseid akte või kui temas on sügavalt juurdunud homoseksuaalsed kalduvused, siis on tema vaimuliku juhendaja ning pihiisa kohuseks veenda teda katkestama oma pürgimist ordineerimise suunas."
Lõppsõna
Selleks, et mingit probleemi lahendada, tuleb see esmalt määratleda ning selleks tuleb omakorda ilustamata tõele otsa vaadata. Kui ideoloogiliste hoiakute tõttu soovitatakse jätkuvalt väita, et homoseksuaalsetel seksuaalkuritegudel valdavalt teismeeas poiste vastu pole mingit pistmist vaimulike sügavalt juurdunud homoseksuaalsete kalduvustega, siis ei astu me minu hinnangul sammugi probleemi lahendamisele lähemale. Selleks, et lõpetada kirikus see seksuaalse kuritarvitamise epideemia, tuleb saata selge ja tugev signaal, et selliste tugevate kalduvuste ja ihadega meestel pole lihtsalt preestriametisse asja, sest vaimuliku seminar pole mitte koht isiklike probleemidega maadlemiseks, vaid ettevalmistus elukestvaks Jumala ja koguduse isalikuks teenimiseks.
Kas see tähendab, et kõik katoliku kirikus tegutsevad seksuaalperverdid ja -kurjategijad on homoseksuaalsete kalduvustega? Muidugi mitte. Samuti pole heteroseksuaalse orientatsiooniga seksuaalkiskjate süü kuidagi väiksem ning neile osaks saav karistus peab olema samaväärselt karm. Kuid ma ei leia, et see oleks kuidagi "kurb, masendav ja jälk", et me soovime erilist tähelepanu juhtida kõige sügavamale ja kesksemale probleemile kirikus, eiramata ja mahavaikimata seejuures paljude muude probleemide ja kuritegude olemasolu.
Mis puutub veel väitesse, et nende koletute kuritegude taga on vaimulike tsölibaadinõue, siis ma lihtsalt ei usu, et selle kaotamine muudaks sügavalt juurdunud homoseksuaalsete kalduvustega preestrid, kes moodustavad mõningatel hinnangutel üle poole USA katoliku vaimulikkonnast, ühtäkki ausateks ja korralikeks abielumeesteks. Ma isiklikult pole küll täielikult vaimulike tsölibaadinõude kaotamise vastu (näiteks võivad idariituse katoliku preestrid juba praegu abielus olla), kuid pean vaimulike tsölibaati siiski selgelt eelistatavaks.
Kuigi oleme nendes küsimustes ilmselt kardinaalselt erinevatel seisukohtadel, siis leian, et need on siiski teemad, mis väärivad arutamist, sest eeldatavasti on kõigi sooviks nende kohutavate kuritegude lakkamine katoliku kirikus. Kui see arutelu peaks jätkuma, siis võiks seda teha aga kultuursel ja härrasmehelikul viisil, ilma üksteise kallal ilkumata, isiklikuks minemata ja alusetuid süüdistusi pildumata.