Ajaloolane Peeter Kaasik leiab, et valitsusega rahulolematud peaksid praegu kestva sõja ajal kasutama põhiseaduslikku õigust vait olla. Kirikuajaloolane ja kolumnist Veiko Vihuri küsib vastu, et kui valitsus võib sigatseda, aga kodanik peab vait olema, siis mis mõttes me erineme Venemaast?
Ajaloolane Peeter Kaasik on avaldanud ERRi portaalis pikema artikli, mille sõnum on kokkuvõtlikult järgmine: Eesti on kaudselt sõjas ja igasugune kriitika, mida teatud ühiskonnaaktivistid (nt Varro Vooglaid) meie põhiseaduslike institutsioonide aadressil teevad, on vesi vaenlase veskile. Kaasiku arvates võiksid need inimesed kasutada oma põhiseaduslikku õigust vait olla.
„Mõnedki sel kevadel kõlanud sõnumid võiksid olla tõestuseks, et isegi sõja ajal ei suuda osa teatud seltskonnast kasutada oma põhiseaduslikku õigust lihtsalt vait olla," kirjutab Kaasik. „Niisiis, kogu see „koroonasõda" oleks isegi koomiline, kui see poleks viitsütikuga pomm, mille käigus õõnestatakse ka põhiseaduslikke institutsioone. Rahuolukorras elab riik selle üle, kuid sõjaolukorra laadses olukorras on see vesi juba täiesti kindlalt vaenlase veskile."
Kaasiku arvamuslugu ei väärikski eraldi võetuna vastust, kui selles ei avalduks veidi üldisem hoiak või mõtteviis, mis näilisele patriootlikkusele vaatamata ei ole kuidagi aktsepteeritav: ärge kritiseerige praeguses olukorras valitsust, sest see on kasulik Venemaale.
Esiteks, Kaasik ignoreerib tõsiasja, et kriitika valitsuse (ja selle asutuste nagu politsei või terviseamet) aadressil ei kasvanud välja mingist lapsikust jonnist või protestivaimust, samuti mitte vandenõuteooriatest ja valeuudistest, vaid selle teadlikult diskrimineerivast poliitikast, millega jagati elanikud erinevate õigustega gruppideks eesmärgiga survestada inimesi end „vabatahtlikult" vaktsineerida laskma. (Loomulikult lähtus koroonaprotest ka muudest asjadest, milleks olid näiteks teatud seadusemuudatused või politsei tegevus.) Õnneks on apartheid praeguseks tühistatud, kuid kahju, mida riigivõim on enda usaldusväärsusele tekitanud, ei kao sõrmenipsust.
Teiseks, vajaduse korral võimude tegevuse kritiseerimine ning oma õiguste eest seismine on demokraatlikus õigusriigis nii elementaarne, et ainuüksi selle põhimõtte kahtluse alla seadmine peaks olema skandaalne. Kui valitsus võib sigatseda, aga kodanik peab kasutama oma põhiseaduslikku õigust vait olla, siis mis mõttes me erineme Venemaast?
Tegelikult avaldubki siin teatav skisofreeniline suundumus: ühelt poolt rõhutatakse, et Eesti kuulub lääne väärtusruumi ja peab seetõttu Putinile vastu hakkama, et kaitsta oma „väärtusi", teisalt kasutatakse valitsuse ebademokraatliku poliitika kritiseerijate vastu Kremli-kaigast, demoniseerides neid kas Kremli kasulike idiootide või vaenlase jutupunktide esitajatena. Seda teeb ka Peeter Kaasik.
Ühiskondlike pingete alandamine on eeskätt valitsuse võimuses. Koroonaapartheidi ja maskisunduse kaotamist tuleb selles mõttes igati tervitada. Kuid võimuliidu juhtpartei Reformierakond ei ole sugugi kõrvale pannud muid ühiskonda lõhestavaid algatusi, näiteks nn vihakõneseadust, mida üritatakse läbi suruda koos agressioonisümbolite keelustamisega, et asi libedamalt läheks.
Kusjuures siin avaldub üks nii Putinile kui Kaja Kallase valitsusele omane ühine joon: ebaausus, vassimine, avalikkuse eksitamine. Skaalad on mõistagi erinevad, kuid asja olemus on sama. Kremli väitel Ukrainas ei olevat sõda, seal toimub vaid „erioperatsioon". Kallas väitis korduvalt, et koroonapass on mõeldud haiglate ülekoormuse ärahoidmiseks ja vaktsineerimata inimeste kaitseks, ehkki nii mõnedki ametiisikud tunnistasid (vt nt siit), et koroonatõendi nõudega taheti inimesi survestada. Vihakõneteemaga lagedale tulemine vaenuliku sümboolika keelamise ettekäändel on samamoodi ebaaus trikitamine. See näitab, et kodanikke tegelikult ei usaldata ning manipuleerimist peetakse poliitika loomulikuks instrumendiks.
Kui nüüd Peeter Kaasik või keegi teine ütleb, et kodanikud peaksid suud pidama ja sellistele asjadele läbi sõrmede vaatama, siis ei saa taolisi mõtteavaldusi vähimalgi määral aktsepteerida. Eesti riik ei vaja zombistatud masside hurraa-patriotismi, vaid kriitilisi hääli, mis vajadusel toovad kuuldavale ka neid mõtteid, mida enamus kuulda ei taha. Põhiseadus kohustab meid suud pruukima.