Seksuaalvähemuste "inimõiguste" tunnustamisega kaasneb terve rida riiklikult sanktsioneeritud mõjutusmeetmeid, mis puudutavad kogu ühiskonda – ja nii avalikku kui privaatsfääri. Kuidas saab selles valguses rääkida, et "inimese seksuaalne orientatsioon on vaid vastava indiviidi isiklik, mitte aga kellegi teise asi"?! Või väita, et "kelleltki ei võeta midagi ära", kirjutab Veiko Vihuri.
Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Kaspar Kurve kutsub kõiki osalema laupäeval Tallinnas toimuval homoparaadil, sest Eesti olevat homofoobne maa ja seda tuleb muuta:
"Mingem ja marssigem koos ja uhkelt nii kaua, kuni inimese seksuaalne orientatsioon on vaid vastava indiviidi isiklik, mitte aga kellegi teise asi."
Söandan oletada, et suurema osa Eesti elanike arvates ongi inimese seksuaalne orientatsioon (hälve, kallak) tema isiklik asi. Selles osas ollakse meil täiesti liberaalsed ja leitakse, et koduseinte vahele ja eraellu kuuluvad asjad ei olegi kellegi teise asi.
Kuid homoparaadi kui avaliku protestiaktsiooni ja nõudmiste marsi (seal, kus veel nn homoõiguste eest võideldakse) mõte on muuta seksuaalvähemuste teema avalikuks asjaks, s.t kõiki inimesi puudutavaks riiklikuks küsimuseks. "Võrdseid inimõigusi" nõudes (aga millised üldtunnustatud inimõigused seksuaalvähemustel puuduvad?) šantažeeritakse kogu ühiskonda – teil tuleb oma suhtumist muuta ja meie soovidele järgi anda.
On vastuoluline ja veider, et ühelt poolt kuulutatakse, et abielu on üks vanamoeline ja pealegi patriarhaalne institutsioon, mida 21. sajandi ühiskond enam ei vaja, ja samal ajal nõutakse õigust abielluda mitte ainult omasoolise partneriga, vaid ka rohkem kui ühe partneriga.
Ühelt poolt on inimese "sooline identiteet" kuulutatud sotsiaalseks konstruktsiooniks ja leitakse, et riik peab võimaldama inimestel vastavalt soovile seda identiteeti muuta, ning teisalt öeldakse see olevat nii muutumatu ja ettemääratud, et kõik seni erisoolistele ette nähtud õigused tuleb koheselt anda ka samasoolistele, sest nad on sellisena sündinud ega saa sinna midagi parata.
Tänases Eestis on end seksuaalvähemuste hulka liigitavatel inimestel samasugused inim- ja kodanikuõigused nagu kõigil ülejäänutel. See, mida nõutakse, puudutab õigupoolest traditsioonilise abielukäsituse muutmist (aga abielu institutsioon on paraku elanikkonna enamuse jaoks niigi tähtsust kaotamas) ja lapsendamisõiguse saamist – mis on sisuliselt eriõigused. Homoseksuaalidele ei keelata ju abielluda vastassoolise partneriga ning saada lapsi loomulikul teel.
Võrdse kohtlemise üldtunnustatud printsiip on, et võrdselt tuleb kohelda võrdseid ja erinevalt tuleb kohelda erisuguseid.
Võrdse kohtlemise üldtunnustatud printsiip on, et võrdselt tuleb kohelda võrdseid ja erinevalt tuleb kohelda erisuguseid.
Mitmete riikide kogemus näitab, et kui ülal mainitud eesmärgid on saavutatud (või paralleelselt nendega), asutakse piirama südametunnistuse ja sõnavabadust ning muutma karistusõigust (vihakõne, diskrimineerimise keeld jms) – selleks, et riigivõimu käsutuses olevate vahendite abil sundida mittenõustujad (tavaliselt konservatiivsete või usuliste veendumustega inimesed) kuuletuma uue ortodoksia dogmadele.
Tegelikult nõutakse kogu ühiskonnalt mitte ainult seksuaalvähemuste "inimõiguste" passiivset tunnustamist ja uue olukorraga leppimist, vaid sisuliselt nende "õiguste" jaatamist läänelike väärtuste fundamentaalse osana.
Tegelikult nõutakse kogu ühiskonnalt mitte ainult seksuaalvähemuste "inimõiguste" passiivset tunnustamist ja uue olukorraga leppimist, vaid sisuliselt nende "õiguste" jaatamist läänelike väärtuste fundamentaalse osana.
Selleks, et inimeste suhtumist muuta, tuleb muidugi mõista teha massiivset propagandat ja ideoloogilist kasvatustööd. Näeme, kuidas juba lasteaedades ja koolides – jah, ka Eestis – püütakse järeltuleva põlve mõtlemist õiges suunas kujundada. Vanadele jurakatele, kelles on kinnistunud eelarvamused, pakutakse täiendkoolitusi vms, lisaks kasutatakse nahaalselt ära massimeediat ja reklaampindu avalikus ruumis. (Näiteks Tervise Arengu Instituudi homoteemalised välireklaamid on mõeldud pigem avalikkuse harjutamiseks-mõjutamiseks.)
Seega kaasneb seksuaalvähemuste "inimõiguste" tunnustamisega terve rida riiklikult sanktsioneeritud mõjutusmeetmeid, mis puudutavad kogu ühiskonda – ja nii avalikku kui privaatsfääri.
Kuidas saab selles valguses rääkida, et "inimese seksuaalne orientatsioon on vaid vastava indiviidi isiklik, mitte aga kellegi teise asi"?! Või väita, et "kelleltki ei võeta midagi ära"?
Kui jätta kõrvale küsimus homosuhete (eba)moraalsusest, siis piisab juba paljude riikide kogemusest, et öelda: "homoõiguste" ühiskondlikul tunnustamisel ja ellu rakendamisel on äärmiselt negatiivsed tagajärjed kogu ühiskonnale. Isegi siis – ja lausa seda enam –, kui suudetakse ära lollitada ühiskonna enamus.