Iseseisvust sisulises mõttes enam pole, rahvusriiki ei ole, kodanike vabadused on asendatud pseudovabadustega, ning alles on jäänud vaid üks vabaduse ja sõltumatuse eest päriselt seisev erakond, keda toetab kõigest viiendik valijatest, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri ja nendib: Eesti, sa ei seisa enam lootusrikka tuleviku lävel.
Kas tõesti on praeguses riigikogus vaid üks erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond –, kellele lähevad korda inimeste vabadused ja kes seisab vaba ühiskonna ideaali eest? Nagu Õhtulehes kirjutab ajakirjanik Arvo Uustalu:
„Valitsusest välja puksimisest saadik on Eesti kõige isamaalisem erakond näidanud, et endiselt tegeldakse rahva säilimise seisukohalt oluliste eksistentsialistlike teemadega. Kui Reformierakond vedas kummi võtmeküsimuseks kujunenud abielureferendumi korraldamise vastu, siis EKRE seisab demokraatia ja elementaarsete inimvabaduste eest ning isikuandmete seaduse muudatuste vastuvõtmise vastu."
Millegipärast on mõne arvates vabaduse mõõdupuuks „LGBT õigused", kuigi taolisi õigusi inimõiguste alusdokumendid ei tunne. Seksuaalsete kõrvalekalletega inimestel on täpselt samasugused inim- ja kodanikuõigused nagu kõigil teistel. Ometi lehvitatakse (võlts)vikerkaarelippudega ja nn geiõiguste aktsepteerimisest on kujunenud justkui vabaduse mõõdik. Naeruväärne.
Seevastu päriselt kodanike õigusi maha suruvatest algatustest vaadatakse kui millestki ebaolulisest mööda. Katsed koomale tõmmata sõna- ja veendumusvabadust ning allutada kodanikke senisest veelgi rohkem võimustruktuuride järelevalvele – see trend peaks end liberaalideks pidavates inimestes kõik häirekellad vallandama.
Just nimelt kahe „liberaalse" erakonna võimuliidu esimestel kuudel on astutud kõnekaid samme sõna- ja veendumusvabaduse piiramiseks ja politseilike meetmete tugevdamiseks. On ära nähtud politsei jõudemonstratsioon valitsusvastaste meeleavaldajate kallal. Lauale on tõstetud küsimus nn vaenuõhutamise keelu karmistamisest ja eelnõu kujul on parlamenti toodud meediateenuste seadus, mis seab sisuliselt sisse tsensuuri. Uue hoo on saanud kodanike isikuandmeid koondava superandmebaasi loomine, mille vastu EKRE riigikogus töötakistust korraldas.
Vahemärkuse korras: ERRi ajakirjaniku Anvar Samosti hinnangul on halb see, et ainuke erakond, kes automaatse biomeetrilise identifitseerimissüsteemi ehk ABIS-ega sissetoodavate muudatuste vastu võitleb, on EKRE. Samost leiab, et oma maailmavaate ja põhimõtete poolest võiks ka sotsidel ja Reformierakonnal midagi nende vastu olla.
Kas ei peaks tõelised liberaalid esitama küsimuse, miks sotsidel ja reformikatel ei ole midagi (kujundlikult väljendudes) Suure Venna vastu? Miks on väidetavalt suletud ja autoritaarset ühiskonda pooldavad „ekrenatsid" need, kes meie vabadust kaitsevad? Liberaalidel oleks siinkohal tüsedat mõtteainet.
Muidugi võib aru saada, miks see kõik paljusid ei morjenda. Peavooluga kaasa ujuvad inimesed mõistavad, et kõik need meetmed ei ole mõeldud nende, vaid teisitimõtlejate ja süsteemi kriitikute – igasuguste „populistide" ja „äärmuslaste" – vastu. Vihakõneseadus ei ole mõeldud takistama ja vaigistama n-ö progressiivsete ideede eest võitlevaid aktiviste, vaid ikka neid, kes söandavad kritiseerida väidetavalt kultuuri rikastavate immigrantide sissevedu, nokulaulude laulmist lasteaedades jne või kes tsiteerivad teatud piiblikohti nagu riikliku süüdistuse saanud Soome poliitik Päivi Räsänen. Meediateenuste seaduse teatud sätted on mõeldud ikka Objektiivi ja teiste taoliste opositsiooniliste väljaannete vastu. Politseile õiguste juurde andmine on sihitud nende pihta, kes võivad liberaalse valitsuse vastu tänavale meelt avaldama tulla ja ühiskonnas rahulolematust õhutada.
Samamoodi ja samadel põhjustel vaadatakse mööda vaba ühiskonna kokkuvarisemisest lääneriikides. USA presidendivalimiste farss ja ühiskondliku hüsteeria õhutamine käsikäes teistsuguste arvamuste vaigistamisega on vaid hiljutised vaatused juba mõnda aega kestnud mastaapses revolutsioonilisest eetosest kantud ideoloogilise diktatuuri väljakujunemise protsessis. Juba aastaid oleme võinud lugeda uudiseid jaoskonda toimetatud tänavajutlustajatest, kes tsiteerisid avalikus ruumis Moosest ja Paulust, ning kohtu ette taritud pagaritest, kes polnud nõus küpsetama „homotorti". Nende ja veel mitmete teiste süü seisnes selles, et nad läksid oma usuliste veendumuste kuulutamisel või järgimisel vastuollu liberaalprogressiivsete dogmadega.
Eeloleval suvel tähistab Eesti 30 aasta möödumist iseseisvuse taastamisest. Tollasest vabadusejanust ning entusiasmist ehitada taas üles omaenda riik ei ole suurt midagi alles jäänud. Toonaste ideaalide kandjate peale vaadatakse mittemõistmise, tigeduse ja põlgusega. Otsitakse uusi võimalusi nende tasalülitamiseks. Iseseisvust sisulises mõttes enam pole, rahvusriiki ei ole, kodanike vabadused on asendatud pseudovabadustega, ning alles on jäänud vaid üks nimetatud aadete eest päriselt seisev erakond, keda toetab kõigest viiendik valijatest… Eesti, sa ei seisa enam lootusrikka tuleviku lävel.