Peavoolumeediast on kujunenud praeguse globalistliku vasakliberaalse režiimi truu teener, kes põhimõtteliselt mitte kunagi ei sea kahtluse alla režiimi ja selle ideoloogilist raamistikku, kirjutab Veiko Vihuri.
Ajakirjanikud on harjunud endast mõtlema kui neljandast võimust ja ühiskonna vahikoertest. Kuid juba 2009. aastal kirjutas Tiit Hennoste, et on tekkinud uut tüüpi ajakirjandus, mis ei järgi enam vanu põhimõtteid. Ta kirjutas: „Uudis peab olema korrektsete faktidega, tasakaalus ja objektiivne. Ja kommentaar ei tähenda lihtsalt arvamust. Tähtis on veenda lugejaid, et kirjutajal on õigus. Ka kommentaar peab olema faktide poolest korrektne. Tasakaalus mitte, aga oma seisukohta tuleb loogiliselt põhjendada ja teisiti mõtlejate seisukohad välja tuua. Ja veenmine peab toimuma ilma manipuleerimata."
Hennoste sõnul on aga „kommimisväärtuste" järgimine (s.t tähelepanu saamise nimel lugejate emotsioonidele rõhumine) ehitanud ajakirjanduse, mille tekstid on otseses vastuolus vana ajakirjanduse reeglite ja eetikaga. „Selline ajakirjandus pole enam demokraatia vahikoer, vaid koer, kes liputab saba sellele, kes kommi annab," sedastas Hennoste ja küsis: „Aga kes on kommikoera omanik?"
Vahikoerast ideoloogiliseks hagijaks
Viimase kümne aasta jooksul on ilmnenud, et probleemid on tegelikult palju tõsisemad kui väljaannete lihtlabane klikinälg ja sensatsioonijanu. Kuigi nn alternatiivseid kanaleid süüdistatakse häälekalt libauudiste levitamises ja hoolimatuses tõe (faktide) vastu, ollakse ise muutunud läänes viimastel aastakümnetel välja kujunenud ideoloogilise korra teenriteks ja suisa sõjasulasteks. Peavoolumeedia truudus praegusele globalistlikule vasakliberaalsele režiimile (tähenduses „kord, valitsemisviis") on väljaspool kahtlust. See tähendab, et võidakse küll kritiseerida valitsust, teatavaid poliitikaid, üksikuid poliitikuid ja erakondi, kuid põhimõtteliselt ei seata kunagi kahtluse alla režiimi ja selle ideoloogilist raamistikku.
Eesti puhul on iseloomulikuks näiteks kooseluseaduse läbisurumise toetamine. Mäletatavasti avaldasid suuremad meediaväljaanded sellele initsiatiivile juhtkirja tasandil toetust. Kuigi kooseluseaduse eelnõu kriitikutele anti vähesel määra sõna, domineeris meediapildis arusaam, et see samm tuleb kõigist vastuväidetest hoolimata ära teha. Nägime koguni seaduse vastaste tembeldamist Kremli käsilasteks.
Miks „vahikoerad" haukumise asemel saba liputasid? Miks jäid kohase tähelepanuta demokraatlikusse ühiskonda sobimatud poliitmahhinatsioonid, mille abil kooseluseadus läbi suruti? Miks ei tuntud huvi välisriikide saatkondade sekkumise vastu Eesti poliitikasse? (Kujutagem ette olukorda, kui Vene saatkond püüaks kaasa aidata näiteks aborte piirava seaduse läbisurumisele…) Kriitiliste küsimuste esitamise ja ajakirjandusliku uurimise asemel tegeles meedia „positiivse kommunikatsiooniga" kooseluseaduse kasuks. Jah, sõna said ka mõned ajakirjanikud (Priit Pullerits, Priit Hõbemägi, Toivo Tänavsuu), kes suhtusid toimuvasse kriitiliselt, aga üldist pilti see ei muutnud.
Kas tänaseks on midagi muutunud? Põhimõtteliselt ei ole. Endiselt opereeritakse kehtiva ideoloogilise raamistiku piires, mis tähendab, et teatud asju – näiteks niinimetatud avatud ühiskonda ja progressiivseid väärtusi – ei vaidlustata ning teatud asjadest – näiteks rahvuslusest või rahvusriigist – positiivselt ei räägita.
Virumaa Teataja endine peatoimetaja Aarne Mäe, kes liitus hiljuti EKREga, ütleb, et väljaande kallutatus on tingitud ajakirjanikest endist. „Keegi ei nõua, omanik ei tule nõudma, see on ajakirjanikes endis. Aga toimetus on kaldu, ei avalda erinevaid arvamusi, avaldab ainult ühte väravasse," rääkis Mäe ERRile antud usutluses. Sarnaseid mõtteavaldusi on ka mõnelt teiselt ajakirjanikult kuulda olnud.
Ei saa muidugi välistada, et mõnel väljaandel on tekkinud tihedad sidemed süvariigiks nimetatavate ringkondadega. Näiteks Postimehe poliitikateemalisi artikleid lahti lüües paiskub sealt kahetsusväärselt tihti vastu justkui valitsuse strateegilise kommunikatsiooni ja teatavate struktuuride hingust. Kuid ka suhtekorraldusfirmadel näib olevat järjest olulisem roll meedia sisu kujundamisel.
Kallutatus ei pruugi avalduda sugugi igas valdkonnas. Lakmuspabriks on teatud isikud ja teemad – ja nimelt seal, kus lääne ja ka Eesti sisemine vastasseis esile tuleb. Näiteks Donald Trumpist rääkivate uudiste pealkirjad ja tonaalsus. (Postimehe viimase kahe aasta uudiste põhjal võiks küll teha analüüsi.) Vaatenurk, mis on valitud nn populistide ja paremäärmuslaste (mõlemad on täpselt defineerimata, sildistavad mõisted) käsitlemiseks. Või see, milliseid poliitilisi jõude hoitakse kunstlikult pildis (Eesti 200).
Kas režiimikriitilisi portaale hakatakse sulgema?
Nüüd aga oleme jõudnud faasi, kus meedias on hakanud kõlama seisukohad, et vale nägemust esindavad kanalid tuleks demokraatia huvides üldse kinni panna. Postimehe stuudiosse kutsutud kommunikatsiooniekspert Andreas Kaju (kelle ettevõtte kliendiks on juba mainitud erakond Eesti 200) jutustas nimelt järgmist: „Mõtleme ennast kümme aastat tagasi. Kui meil oleks siin üks venekeelne portaal, mis iga päev edastab informatsiooni, seades kahtluse alla Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse, mis valetab ja manipuleerib, siis see portaal oleks kinni ja need inimesed oleks maalt ära saadetud. Antud juhul on vahe ainult selles, mis keeles nad räägivad."
Kaju tõi näiteks venekeelse portaali, ent jutt käib Objektiivist. Tänu sellele, et Objektiiv kirjutab eesti keeles, pole seda veel kinni pandud ja toimetuse liikmeid maalt välja saadetud, leiab Kaju. Ta vihjab koguni sellele, et käes on aeg aruteluks sõnavabaduse piiramise üle: „See on raske küsimus ja ma saan aru, miks ajakirjandusel on sõnavabaduse piiramise küsimust raske käsitleda, aga me jõuame selleni kümne aasta pärast, kui me ei tee seda täna."
Seni pole Postimees valjuhäälselt Andreas Kaju mõtteavalduse vastu protesti avaldanud. Ometi esines nende stuudios inimene, kelle arvates tuleks Objektiivi-taoliste portaalidega midagi ette võtta. Kuidas oleks toimitud siis, kui Mart Helme või Martin Helme oleks välja käinud mõtte, et on viimane aeg hakata arutama globalistlike väljaannete sulgemist? Võime seda möllu ja tulevärki ette kujutada…
Kes ikkagi manipuleerib ja õõnestab?
Aga kes siis ikkagi riigi ja ühiskonna institutsioonide usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust õõnestab? Suur osa inimestest saab väga hästi aru, kui nendega manipuleeritakse või neist teerulliga üle sõidetakse. Loomulikult tekib neis nördimus ja trots, kui võimulolijad meedia heakskiidu saatel nende põhimõtted ja seisukohad jalge alla tallavad. Nad leiavad üles portaalid, mis vahendavad neile huvipakkuvates küsimustes teisi vaatenurki ja teisi tahke avavat infot, nad pöörduvad ka alternatiivide järele poliitilisel maastikul. Kuid inimeste usalduse peavad ka põhivoolu suhtes alternatiivsed infokanalid ja alternatiivsed poliitilised jõud välja teenima, seda ei saavuta pelgalt võltsuudiste ja populistlike lubadustega.
Peavoolupoliitikute ja peavoolumeedia väljaannete narratiiv, et usaldus nende vastu on löönud kõikuma tänu „libauudistele" ja „hirmutamisele", mis kujutab endast kuskilt Mordorist alguse saanud mõjutustegevust, mõjub pigem krokodilli hüsteerilise nutuna.
Valetamise, manipuleerimise ja hirmutamise vastu saab astuda aususe, läbipaistvuse ja tõearmastusega. Objektiivi endise peatoimetajana ja sellele portaalile jätkuvalt pöialt hoides soovitan peavooluväljaannetel võtta Objektiivist eeskuju ning rakendada oma mõõtmatult suuremad ressursid nende printsiipide teenistusse, mida vaba ja väärikas ajakirjandus peaks järgima.
Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar tervitab president Kersti Kaljulaidi Postimehe arvamusliidrite lõunal. Foto: Scanpix