Kui tahame, et meie lapsed meid õnnistaksid, mitte aga kiruksid, siis on laenatud raha hulgast märksa olulisem see, kuhu ja milleks me selle kulutame. Eelarve puudujäägi fakt ei saa olla piisav põhjendus laenuraha kulutamiseks. Seetõttu kutsungi ma teid üles kiiremas korras Eesti rahvale selgitama, kuhu ja milliste põhjendustega meie laste poolt kinni makstav raha läheb, kirjutab Meelis Lao peaministrile ja rahandusministrile suunatud avalikus kirjas, mida suuremad väljaanded avaldada ei võtnud.
Lugupeetud peaminister Jüri Ratas. Hea rahandusminister Martin Helme!
Tavakodanikuna on mind viimasel ajal pannud muretsema mitmetes meediaväljaannetes laialt kajastatud riigi laenuvõtmise teema. Olen aru saanud, et Eesti riik plaanib erinevate mehhanismide abil laenata poolteist miljardit eurot. Mulle tundub see tohutu summana ja teeb valvsaks. Lisaks saime peaministri hiljutisest avaldusest teada, et Euroopa Uniooni abipaketis planeeritud 750 miljardist eurost on Eestile eraldatav osa 3,3 miljardit eurot, millest 1,85 miljardit moodustaks toetused. Ülejäänu, ehk 1,45 miljardit, oleks laen.
Julgen siinjuures teha märkuse, et vähemalt seni, kuni igiliikur pole veel leiutatud, on ka igasugune "tagastamatu abi" ikkagi mingis kaudses mõttes tulevastele põlvedele langev koormis. Lisaks sellele on rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler Märten Ross meedias väitnud, et juba läbi viidud 1,5 miljardi euro suurusele võlakirjaemissioonile võib järgneda tänavu või tuleval aastal veel 1-2 sarnast emissiooni. Kui ma olen millestki valesti aru saanud, aidake siis palun õigete numbrite ja faktidega pilti selgust tuua.
Tuletan teile meelde, et Eesti 2020 aasta riigieelarve maht on 11,8 miljardit eurot. Seega räägime me plaanitud laenumahtude puhul suurtest või väga suurtest summadest, mis ületavad julgelt kümmet protsenti riigieelarvest ning võivad küündida kuni pooleni eelarve kogumahust. Täiendavate võlakirjaemissioonide realiseerumise korral võivad aga olla isegi võrreldavad aastase riigieelarvega. Ja see kõik on raha, mida peavad katma tänased ja tulevased maksumaksjad.
Kõige selle juures, erinevalt mõnest teisest Eestimaad väisanud vahvast mehepojast, ei tunne mina ennast piisavalt tugevana, et Keynesi ja Friedmani majanduskoolkondade vahel mõne säutsu abil kiirkohut mõista. Seetõttu ei soovi ma ka anda kvalifitseeritud hinnangut laenu võtmise mõttekusele iseenesest või kavandatava laenu suurusele.
Seevastu on mind, nagu ka enamikku teisi eestimaalasi, õnnistatud teatud hulga terve talupojamõistusega. Ja see talupojamõistus ütleb mulle järgmist:
Kui talumees ehitas laenuga maja, laudad ja parendas põldusid, siis tema majapidamise väärtus ajas aina kasvas. Sellisele talumehele olid pärijad alati tänulikud. Isegi siis, kui nad pidid laenu ise edasi maksma. Kindlasti ei meenutaks pärijad hea sõnaga meest, kellelt nad said päranduseks ilusale elule kulutatud võla.
Seetõttu, tuginedes tollele samale talupojamõistusele, arvan ma, et täna on teenimatult vähe tähelepanu pööratud sellele, kuhu ja milleks valitsus seda laenuraha ikkagi kulutada kavatseb. Olen veendunud, et just nimelt see on asja juures kõige olulisem. Isegi olulisem, kui laenu hiigelsumma ise.
On ju riigi poolt võetud laen paratamatult alati midagi, mida peavad tagasi maksma tulevased põlved. Ja see, kas nad meid seejuures neavad või õnnistavad, sõltub ikkagi sellest, mida nemad ise selle täna võetud laenusumma eest kunagi saavad.
Olen viimastel päevadel näinud vaeva, et saada avalikust meediast, valitsuse ja ministeeriumide veebilehtedelt kätte plaani, mis annaks aimust, kuhu siis kõik need laenurahad kavatsetakse kulutada. Kui me oma lastele juba sellise „autolaenu" pärandame, oleks viisakas neile kaasa anda vähemasti selgituskiri, et me seda lihtsalt ära ei söönud ja et vähemalt mingi oluline osa sellest teenib ka nende huve. Nad tahaks ehk ka kunagi autot soetada, mitte vaid meie võetud laenu tagasi maksta ja ise jala käia.
Leidmata sellekohast informatsiooni, tuleb paratamatult arvata, et laen läheb lihtsalt eelarve puudujäägi katteks. Ehk siis teisiti, teda käsitletakse kui mingit sorti täiendavat maksutulu.
Kuna Eesti 2020 aasta riigieelarvest moodustavad kõik investeeringud kokku 407 miljonit eurot, ehk umbes 3,4 protsenti (ja neistki mitte kõik pole rangelt strateegilised), siis sellisel juhul oleks ka võetavast laenust tulevikku suunatud investeeringute osakaal mitte enam kui 3%. Millest tuleb omakorda järeldada, et 97 % kuluks lihtsalt käesoleva hetke vajaduste katteks.
Ma olen piisavalt arukas, et mõista mõnede erakorraliste kulutuste vajadust, mida riigil tuli koroonapuhangu ohjeldamisel teha. Ma olen teiega nõus, et laenu kasutamine ka selliste kulude katteks võib mingites tingimustes ja piirides olla õigustatud ja vajalik, kasvõi selleks, et riigile hädavajalik kaader õpetajate, arstide, politseinike ning sõjaväelaste näol säiliks.
Mõnel juhul võivad põhjendatud olla ka ka kriitiliselt vajalike ettevõtete alleshoidmisele suunatud kulutused. Seda tüüpi asju saab mingis mõttes vaadelda investeeringuna meie tulevase heaolu taastootmise võimesse.
Aga ikkagi – kõik seesugused kulutused laenu arvelt peavad olema väga hästi põhjendatud. Muidu läheb asi täiesti käest ära. Meie riigisektoril on mõne koha peal rasva enam kui küll. Miks näiteks ei võiks me enne, kui hakkame tuleviku arvelt oma mõnusat elu kindlustama, vaadata üle valitsuse ning ministeeriumite keskaparaadi niigi ülepaisutatud ametnikkonna ülalpidamiskulusid?
Miljardid on nii suured numbrid, et lihtne Eesti inimene neid paraku ei hooma. Seetõttu kasutan siin kahte võrdlust. Kümned kodanikegrupid on aastaid Eestis võidelnud Rail Baltica raudtee vastu, kandes ühe vastuargmendina oma kilbil väidet, et „see on liiga kallis projekt, mis ei pruugi meie majandusele tuua rohkem kasu kui sinna pandav raha, mida meil ja meie lastel tuleb veel aastaid tagasi maksta".
Kuid Rail Baltica hind Eesti maksumaksja jaoks on alla 300 miljoni euro! Sest ülejääva miljardi tasuvad Euroopa maksumaksjad. 300 miljonit tuleviku arvelt, mida ei määrita saia peale ega sööda lihtviisiliselt veini või õlle kõrvale ära, vaid mis annab aastateks tööd tuhandetele eestlastele ja millest jäävad järgi kauba- ja inimveoks sobivad liiprid, ei tundugi praeguse „koroonast taastumise" laenumahuga võrreldes enam nii hirmuäratavad. 0,3 miljardil ja nüüd 3-10 miljardi mahus plaanitava eelarveaukude lappimise laenu vahe tundub minu algkoolis õpitud matemaatikatehte alusel suisa 10-30 kordne! Me saaks selle laenuga ehitada raudtee tõenäolistelt ümber maakera!
Teine lihtne viis asja näitlikustada on öelda, et Eesti riigile ligikaudu 5 miljardilise laenukohustuse võtmine tähendab tegelikult umbes 11000 eurost kaudset kohustust igale kolmeliikmelisele leibkonnale. See on ju suur raha ja kui need inimesed seda ise otsustada saaksid, siis kergekäeliselt nad seda vaevalt teeksid.
Hea peaminister, lugupeetud rahandusminister! Tuginedes sisetundele, et riigil puudub strateegiline plaan, kuidas peaksid plaanitud ja juba võetud miljardilaenud homme ja pikaajaliselt ühiskonnale kasu tootma, teen ettepaneku enne laenu võtmist selline plaan luua. Ja muidugi tuleb selles plaanis maksumaksjale väga täpselt selgitada, mis osa selles laenupaketis on suunatud teenindama tulevikku ja mis osa minevikku. Vastasel juhul jääb praegust valitsust veel kauaks-kauaks ajalooõpikutes meenutama saamatus ja kinnimätsimise soov veel sündimata laste töö ja vaeva arvelt.
Kust otsast alustada? Soovitanksin alustada strateegiliste investeeringute ja -kulutuste nimekirjast. See tuleks tuua rahva ette ja lasta inimestel sõna sekka öelda. Peale juba mainitud raudtee on Eestis kindlasti võimalikud veel kümneid tulevikku suunatud projektid, mis tooks kasu meie järglastele, annaksid tööd tänastele inimestele ning selle läbi ka maksutulu riigile. Võib ju ka olla, et paljud ettevõtted ei vajakski kodus istuvate töötajate palga hüvitamist, vaid hoopiski 50% soodustust mingite innovaatiliste lahenduste soetamiseks, et suuta homme toota konkurentsivõimelisemate hindadega tooteid?
Majanduse turgutamiseks on palju viise. Mõni koolkond panustab riigi tellimuste olulisele suurendaminele, teine maksukoormuse vähendamisele. Arvan, et hetkel ei ole õige aeg ja koht teoreetiliseks vaidluseks keinistide ja monetaristide vahel. Ükski neist meedetest pole ei hea ega halb iseeneses, kui vaid sellega käib kaasas mõni üllas ja loogiline rehkendus. Et kuidas me igast sissepandud eurost vähemasti kaks eurot kätte saame. Kuni meil sellist plaani pole, tulebki lihtsalt püksirihma pingutada ja vähem tarbida.
Kokkuvõtvalt: kui tahame, et meie lapsed meid õnnistaksid, mitte aga kiruksid, siis on laenatud raha hulgast märksa olulisem see, kuhu ja milleks me selle kulutame. Lihtsalt eelarve puudujäägi fakt ei saa olla piisav põhjendus laenuraha kulutamiseks.
Seetõttu kutsungi ma teid üles kiiremas korras Eesti rahvale selgitama, kuhu ja milliste põhjendustega meie laste poolt kinni makstav raha läheb.
Ja ennekõike kutsun ma üles planeerima laenu kasutamist nii, et tulevased põlved kunagi näeksid meie tänaseid otsuseid tarkade ja ettenägelikena.
Lugupidamisega,
Meelis Lao