Ungari peaminister Viktor Orbáni kuulutas juuli lõpus Bálványosis avatud suveülikoolis peetud kõnes peatset lõppu "liberaalsele demokraatiale", mida tema sõnul asendab illiberaalne või kristlik demokraatia. Viktor Orbáni sõnul on Euroopa poliitikas kätte jõudnud kommunismivastase põlvkonna kord, millel on kristlikud veendumused ja mis on pühendunud rahvusele.
Alljärgnevas on edasi antud oluline osa Viktor Orbáni kõnest.
Kesk-Euroopa doktriin
Kui me oleme jõudnud valmis Karpaatia basseini ülesehitamisega – või koguni sellega paralleelselt – seisab meil lähiaastatel ees palju ulatuslikum Kesk-Euroopa ülesehitamine. See Euroopa suur, tugev ja kindel poliitiline ja majanduslik piirkond on lisaks oma majanduslikule kasvule ja kõigile oma eripäradele ühtlasi piirkond, mis erineb Lääne-Euroopast oma erilise kultuuri poolest. Ehitame selle taas üles, et see saaks väärilise tunnustuse osaliseks.
Selleks, et Kesk-Euroopa saaks hõivata Euroopas koha, mida see väärib, tuleks formuleerida doktriin selle eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu olen sõnastanud viis põhimõtet Kesk-Euroopa ülesehitamiseks:
- Igal Euroopa riigil on õigus kaitsta oma kristlikku kultuuri ja õigus lükata tagasi multikultuursuse ideoloogia.
- Igal riigil on õigus kaitsta traditsioonilist peremudelit ning voli öelda, et igal lapsel on õigus emale ja isale.
- Igal Kesk-Euroopa riigil on õigus kaitsta oma strateegiliselt olulisi riiklikke majandussektoreid ja turge.
- Igal riigil on õigus kaitsta oma piire ning õigus keelduda sisserändest.
- Igal Euroopa riigil on õigus nõuda, et kõige olulisemates küsimustes on neil vaba otsustusõigus, mida Euroopa Liit ei saa neilt ära võtta.
Kokkuvõtvalt on meie, keskeurooplaste, seisukoht, et eksisteerib ka elu väljaspool globalismi, mis ei ole ainsaks teeks. Kesk-Euroopa teeks on vabade riikide liit. See on eesmärk ja ülesanne, mis meil väljaspool Karpaatia basseini ees seisab.
Donald J. Trump
Suuname nüüd pilgu sellele, mis on viimase aasta vältel meie ümber maailmas toimunud. Esiteks on USA president oma lubadustest kinni pidanud. Ilmselt mäletate, kuidas Euroopa eliit ei võtnud tõsiselt USA presidendi eesmärki muuta multilateraalset [mitmepoolset – toim] maailmakorda – maailmakorda, mis põhineb mitmepoolsetel kokkulepetel – bilateraalsete [kahepoolsete – toim] kokkulepete süsteemiks. Võttes arvesse, et ta algatas selle protsessi eelmisel aastal, on ta teostamas süstemaatilisi edusamme inseneri täpsusega ning meie ees rullub lahti maailma uus poliitiline ja majanduslik kord, mis põhineb bilateraalsetel kokkulepetel. Viimasel aastal on teiseks peamiseks arenguks maailmaareenil olnud Hiina jätkuv edasimarssimine ja kasv.
Vladimir Putin
Kolmas oluline tegur, millega peame arvestama, on tõsiasi, et ka venelased on oma lubadusest kinni pidanud, ning muidugi ei võtnud Euroopa liberaalne eliit ka seekord neid lubadusi tõsiselt, nagu nad ei teinud seda ka Ameerika lubaduste puhul. Venelased on aga tegutsenud: nad on lähedal leidmaks lahendust Euroopa varustamiseks gaasiga Ukrainat läbimata. Nord Stream II torujuhe valmib peagi ning TurkStreami projekti plaanid on juba laual.
Euroopa suund paremale
Neljas oluline asi, mis on viimase aasta jooksul aset leidnud, on Euroopa jätkuv liikumine paremale, mille käigus on saanud selgeks, et tegemist pole vaid Kesk-Euroopas aset leidva protsessiga. Mõtleme kasvõi Saksamaa, Austria või Itaalia valimistele ning me näeme, et terve Euroopa on võtmas suuna paremale. Eriti oluline on see väikeste riikide jaoks nagu Ungari, kus valede otsuste langetamise ohud ja tagajärjed on palju suuremad kui suurriikide puhul.
Neljas oluline asi, mis on viimase aasta jooksul aset leidnud, on Euroopa jätkuv liikumine paremale, mille käigus on saanud selgeks, et tegemist pole vaid Kesk-Euroopas aset leidva protsessiga.
Konkurents
Seetõttu on oluline vaadata meid ümbritsevat maailma ning mõista, kes mida soovib: nii on võimalik aru saada sellest, mis hakkab meid ümbritseval rahvusvahelisel poliitilisel areenil tuleval aastal toimuma. Ameeriklased jätkavad oma katseid säilitamaks oma juhtpositsiooni maailmas, et võistelda edukalt Hiinaga. Ärgem unustagem, et demograafiliselt on Hiinal neljakordne eelis, sisemine stabiilsus ning tehnoloogiliselt arenenud ja kaasaegne majandus, mis tähendab, et aeg töötab Hiina kasuks. Ameeriklased ei soovi sellega lihtsalt niisama leppida ning on jõudnud äratundmisele, et kui asjad jätkuvad sellisel viisil nagu eelnevate presidentide all, siis on lõpptulemus selgelt etteaimatav. Neil on vaid üks võimalus: nad soovivad muuta rahvusvahelisi mängureegleid. Mitte keegi ei suuda veel ette ennustada, kas see neil ka õnnestub – eriti ilma relvastatud konfliktita –, kuid me võime olla veendunud, et see on nende kindel kavatsus, mis hakkab maailmapoliitikat kujundama. Seetõttu üritavad nad mängureeglite muutmiseks kõrvaldada kaubavahetuse ülejääki, mis on hetkel Euroopa kasuks. Sellised konfliktid viitavad Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelisele kaubandussõjale. Nad jõuavad venelastega kokkuleppele relvastuskontrolli osas. USA kehtestab end samuti kaubandussuhetes Hiinaga, vajadusel koguni sanktsioonide abil.
Ukraina
Selleks, et mõista, mida Venemaa kavatseb tuleval aastal ette võtta, peame olema teadlikud sellest, et Venemaa näeb end riigina, mis ei ole turvaline, kui ta ei ole ümbritsetud puhvertsoonidest. Seetõttu on Venemaa püüdluseks jätkata enda ümber puhvertsoonide loomist, nagu seda on senimaani tehtud. Ukraina on üks selle poliitika ohvritest. Ukrainlased on otsustanud lõpetada olukorra, kus neid mõjutatakse võrdselt lääne ja Venemaa poolt: nad soovivad liituda läänemaailmaga ning haakida end seetõttu lahti Venemaa huviväljast. Nad soovivad liikuda lähemale NATOle ja Euroopa Liidule – nendega ehk isegi liitudes – ning ehitada üles kaasaegse Ukraina. Ma ei näe neid aga NATO liikmena ning nende väljavaated Euroopa Liiduga liitumiseks on sisuliselt olematud. Seega antud ajahetkel näen ma uue Ukraina riigi asemel pigem Ukraina majandust, mis langeb üha sügavamasse võlaorjusesse ning venelaste eesmärk kallutada Ukraina tagasi oma endisesse asendisse ei tundu ebarealistlik.
Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised suhted
Selles kontekstis tuleb meil arvestada Euroopa Liidu ja Venemaa vaheliste suhetega. Lubage mul üldsõnaliselt – kuid pärast põhjalikku vaagimist – öelda, et praegune Euroopa Liidu poliitika Venemaa suunal on tahumatu: sanktsioonide poliitika, poliitika, mis rõhutab julgeolekuohte. Euroopa Liit pole võimeline tegutsema valikuliselt, kuid just seda oleks vaja. Muidugi on riike, kellel on ajalooliselt ja geograafiliselt igati põhjust tunda end ohustatuna, nagu näiteks Balti riigid ja Poola. Kuid samas on ka täiesti selge, et näiteks Ungari, Slovakkia, Tšehhi ega ka Lääne-Euroopa ei taju sellist ohtu, kuna selleks puudub lihtsalt piisav alus. Seega ei eksisteeri ühte poliitikat, mis oleks hea kõigi jaoks, mistõttu oleks parem, kui NATO ja Euroopa Liit pakuksid täiendavaid, kõrgendatud julgeolekutagatisi Poolale ja Balti riikidele ning lubaksid samal ajal ülejäänud Euroopal viimaks Venemaaga kaubavahetust pidada, ehitada üles majanduslikku koostööd ning kaasata tooraineid, energiat ja kaubanduslikke väljavaateid oma majandusliku arengu võimaluste hulka. Tahumatu Venemaa poliitika asemel vajab Euroopa Liit poliitikat, mis on mitmetahuline ja paindlik.
Seega ei eksisteeri ühte poliitikat, mis oleks hea kõigi jaoks, mistõttu oleks parem, kui NATO ja Euroopa Liit pakuksid täiendavaid, kõrgendatud julgeolekutagatisi Poolale ja Balti riikidele ning lubaksid samal ajal ülejäänud Euroopal viimaks Venemaaga kaubavahetust pidada.
Lähis-Ida
Tänapäeval sõltub Ungari, Karpaatia basseini ja kogu Euroopa turvalisus sellest, kas Türgi, Iisrael ja Egiptus on piisavalt stabiilsed, et pärssida ja peatada moslemite sisserännet Euroopasse sellest piirkonnast. Kui ükski nendest kolmest riigist kaotab oma stabiilsuse, siis on sellel tõsised julgeolekualased tagajärjed kogu Euroopale. Mõelgem kasvõi tagajärgedele, mis kaasnesid, kui Egiptus kaotas lühiajaliselt oma stabiilsuse Araabia Kevade tulemusena. See kehtib samuti Türgi puhul – olenemata sellest, kas teile meeldib sealne president või poliitiline režiim, vajame stabiilset Türgit, et kaitsta meid migrantide hordide kontrollimatu tõusulaine eest. Sama saame öelda Iisraeli kohta: ilma Iisraelita tekiks geograafiline ala, kus hakkaks vohama radikaalne islam, mida Euroopa saab näha vaid ohuna. Seega on meie huvides, et need riigid püsiksid stabiilsetena ning et neil oleksid stabiilsed poliitilised režiimid ja juhid.
Euroopa relvajõud
Euroopa saab teha sellest vaid ühe järelduse: niivõrd keerulises ja muutlikus rahvusvahelises olukorras ei saa me enam vanaviisi jätkata. On absurdne, et Euroopa ei ole võimeline looma enda kaitseks vajalikke relvajõude. Me ei saa pidevalt elada USA rahast ning nende kaitsva vihmavarju all. See on hea, et nad on siin, me vajame neid ja me vajame NATOt, kuid Euroopal peab olema oma iseseisev kaitsevõime, mistõttu me vajame Euroopa armeed. Meil on olemas vajalikud vahendid, meil on selleks tehnoloogiline baas, ainus, mis meil veel puudub, on poliitiline tahe. Me peame selle tahte eelseisval perioodil leidma.
Euroopa tsivilisatsiooni allakäik
Kui me vaatame Euroopat, siis me näeme, et see oli kunagi suur tsivilisatsioon. Euroopa oli kunagi võimukese, mis kujundas maailma, kuna ta julges mõelda, julges tegutseda, oli vapper ning seadis endale suuri eesmärke. Kui me vaatleme tsivilisatsioone vaimsest vaatenurgast, siis näeme, et need koosnevad neljast aspektist. Tsivilisatsioonid on oma olemuselt vaimsed nähtused, mis moodustuvad religiooni, loova kunsti, teaduse ja ettevõtluse vaimust. Kui me vaatame praegust Euroopat religiooni vaimu seisukohast, siis näeme, et oleme hüljanud oma kristlikud alused. Kui vaatame loova kunsti vaimu, siis näeme tsensuuri ja poliitilist korrektsust, mida meile peale sunnitakse. Kui vaatame teaduse vaimu, siis näeme, et USA on Euroopast selles vallas möödunud ning peagi möödub meist ka Hiina. Mis puutub aga ettevõtluse vaimu Euroopas, siis näeme, et selle asemele valitseb Brüsselit ja majanduslikke regulatsioone bürokraatia vaim. Need protsessid algasid juba ammu, kuid tulid selgelt ilmsiks alles 2008. aasta majanduskriisi taustal.
Euroopa eliidi ebaõnnestumine
Euroopa tsivilisatsiooni tõsine olukord on tulnud ilmsiks rändekriisi tõttu. Lihtsalt öeldes: meil tuleb tunnistada tõsiasja, et Euroopa liidrid on ebaadekvaatsed ning nad pole olnud suutelised kaitsma Euroopat sisserände eest. Euroopa eliit on ebaõnnestunud ja Euroopa Komisjon on selle ebaõnnestumise sümbol. See on halb uudis. Hea uudis on aga see, et Euroopa Komisjoni päevad on leotud ning ma olen neid lugenud – selle mandaadi aegumiseni on jäänud veel umbes kolmsada päeva. Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu oluline organ ning selle otsustel on liikmesriikidele tõsised tagajärjed. Asutamislepingute kohaselt on Komisjon nende lepingute kaitsja, milledele Euroopa Liit rajatud on. Seetõttu peab see olema erapooletu ja kallutamata ning peab tagama need neli vabadust. Selle asemel on Euroopa Komisjon aga erapoolik, kuna on astunud liberaalide poolele, töötades Kesk-Euroopa vastu ning ehitades vabaduste edendamise asemel üles Euroopa sotsialismi. Me peaksime oleme õnnelikud, et selle päevad on loetud. Nüüd peaksime aga endalt küsima, miks eranditult liberaalne Euroopa eliit on ebaõnnestunud?
Avatud ühiskonnaga Euroopa
Selle küsimuse vastus peitub eelkõige selles, et Euroopa on raiunud läbi oma kristlikud juured ning selle asemel, et tugineda kristlikule vundamendile, ehitatakse hoopis "avatud ühiskonnaga" Euroopat. Kristlikus Euroopas oli töö au sees, inimestel oli väärikus, mehed ja naised olid võrdsed, perekond oli riigi aluseks, riik oli Euroopa aluseks ning riigid tagasid julgeoleku. Tänapäeva avatud ühiskonnaga Euroopas pole piire; eurooplasi saab kergesti sisserändajatega asendada; perekond on moondatud valikuliseks, ebamääraseks ja ebapüsivaks kooselu vormiks; rahvust, rahvuslikku identiteeti ja rahvuslikku uhkust peetakse negatiivseteks ja iganenud nähtusteks ning riik ei taga enam turvalisust Euroopas. Tegelikult ei tähenda liberaalses Euroopas eurooplane olemine enam mitte midagi – sellel puudub suund ja sisu. Lisaks on liberaalne demokraatia läbinud transformatsiooni, muutudes liberaalseks mitte-demokraatiaks. Seega on hetkel läänes küll liberalism, kuid puudub demokraatia.
Lisaks on liberaalne demokraatia läbinud transformatsiooni, muutudes liberaalseks mitte-demokraatiaks. Seega on hetkel läänes küll liberalism, kuid puudub demokraatia.
Tsensuur läänes
Argument, mille me saame tuua oma väite toetuseks, et Euroopas puudub demokraatia, on tsensuuri ja sõnavabaduse piiramise muutumine tavapäraseks nähtuseks Lääne-Euroopas. Poliitilised liidrid ja tehnoloogiahiiud filtreerivad omavahelises koostöös uudislugusid, mis on liberaalse eliidi jaoks ebamugavad. Kui te seda ei usu, siis lihtsalt külastage neid veebilehti, külastage sotsiaalmeedia lehti ning te näete leidlikke ja kavalaid võtteid, mille abil nad piiravad juurdepääsu negatiivsetele uudislugudele sisserändajate ja sarnaste teemade kohta ning kuidas nad ei lase Euroopa kodanikel reaalsusega kokku puutuda. Liberaalid peavad arvamuste vabadust ja paljusust oluliseks vaid nii kaua, kuni nad ehmunult avastavad, et eksisteerib ka arvamusi, mis nende omadest erinevad. Reaktsioonina rakendavad nad aga liberaalse pressivabaduse egiidi all tsensuuri ning kehtestavad poliitilist korrektsust.
Liberaalid peavad arvamuste vabadust ja paljusust oluliseks vaid nii kaua, kuni nad ehmunult avastavad, et eksisteerib ka arvamusi, mis nende omadest erinevad.
Euroopa Parlamendi valimised 2019
See on minu poolt esitatud diagnoos. Keskendume nüüd sellele, mida meil on võimalik loota, mida meil tuleb teha ning mida me saame teha. Minu soovitus on, et me peame suunama kõik oma pingutused 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistele. Paljud suhtuvad iga viie aasta tagant aset leidvatesse Euroopa Parlamendi valimistesse väga kergekäeliselt, kuna nad ei usu, et nendest midagi sõltub. Samuti kurdavad Euroopa eliidid sageli, et Euroopa Parlamendi valimistel keskendutakse tegelikult vaid individuaalsete riikide huvidele ning puudub üks üleeuroopaline teema, mille üle Euroopa kodanikud ühiselt otsustada saavad. Ma julgen öelda, et see ei vasta enam tõele, sest nüüd eksisteerib tõesti üks üleeuroopaline teema, mille osas ei ole kusagil (peale Ungari) rahva arvamust küsitud. Kätte on jõudnud aeg, et Euroopa Parlamendi valimiste suureks, oluliseks ja ühiseks Euroopat puudutavaks keskseks teemaks saaks sisseränne ja sellest tingitud tulevik. Seetõttu soovitan ma tuleval aastal koondada kogu oma jõu nendele olulistele ja määravatele valimistele. Kui Euroopa langetab otsuse sisserände osas, annab ta seeläbi hinnangu ka sellele, kas "Euroopa eliidiks" kutsutud seltskond on sisserändega hästi toime tulnud või mitte. Euroopa eliit on silmnähtavalt närviline. Nad on närvilised, kuna meile meelepärane valimistulemus lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel võib nurjata nende plaani Euroopa täieulatuslikuks ümberkujundamiseks – võib nurjata Sorose plaani. Euroopa Parlamendi valimistel on meil võimalik peatada nende suur eesmärk, milleks on Euroopa ümberkujundamine ning selle viimine kristlusejärgsesse ja rahvusriikide järgsesse ajajärku. Ning nende plaani nurjamine on meie peamine huvi.
Kristliku enamuse tasalülitamine poliitikas
Meie oponendid on oma eesmärkide saavutamisele väga lähedal – me isegi ei mõista, kui lähedal nad sellele tegelikult on ning samuti ei suuda me mõista selle tõsiasja olulisust. Kui mõelda Euroopa demokraatiale viimase saja aasta vältel, on võimalik näha mustrit, kus olulised küsimused Euroopas on viimselt otsustatud kahe leeri omavahelise poliitilise võitluse tulemusena: ühel poolel on kogukonnad, mis rajanevad kristliku traditsiooni kestvale vundamendile – nimetame neid kristlikeks demokraatlikeks parteideks – ning teisel poolel on kogukonnad, mis seavad traditsiooni kahtluse alla ja heidavad selle kõrvale – nimetame neid vasakpoolseteks liberaalseteks parteideks. Euroopa liikus edasi nende kahe jõu omavahelises konkurentsis – ükskord domineeris üks, teinekord teine. Sellel konkurentsil olid isegi oma positiivsed mõjud – see vallandas energia ja intellektuaalse võimekuse. Tegelikult tagas see konkurents Euroopa arengu, olles oma loomult ühtlasi poliitiline ja vaimne. Kuni praeguseni on see olnud Euroopa, see on olnud Euroopa poliitika ning viis kuidas Euroopas on võimu jagatud. Kuid ühes või teises Euroopa riigis võib tekkida olukord, kus kümme või enam protsenti rahvastikust on moslemid ning me võime kindlad olla, et nad ei hääleta kunagi kristliku partei poolt. Ning kui me lisame sellele moslemite populatsioonile juurde need põliseurooplased, kes hülgavad oma kristlikud traditsioonid, siis ei ole enam võimalik võita valimisi kristlikele põhimõtetele toetudes. Need seltskonnad, kes kristlikke traditsioone säilitavad, surutakse poliitikast välja ning otsus Euroopa tuleviku kohta langetatakse ilma nendeta. Selline on olukord, selline on eesmärk ning me oleme selle tegelikuks saamisele äärmiselt lähedal.
Kuid ühes või teises Euroopa riigis võib tekkida olukord, kus kümme või enam protsenti rahvastikust on moslemid ning me võime kindlad olla, et nad ei hääleta kunagi kristliku partei poolt. Ning kui me lisame sellele moslemite populatsioonile juurde need põliseurooplased, kes hülgavad oma kristlikud traditsioonid, siis ei ole enam võimalik võita valimisi kristlikele põhimõtetele toetudes.
Kristlik demokraatia
Eelseisvad valimised on seetõttu äärmiselt olulised. Nendel valimistel peame näitama, et liberaalsele demokraatiale on alternatiiv: nimelt kristlik demokraatia. Ning me peame näitama, et liberaalset eliiti on võimalik kristlik-demokraatliku eliidiga asendada. Kesk-Euroopas on muidugi palju väärarusaamu seoses kristluse ja poliitikaga, mis vajavad ümberlükkamist. Kristliku demokraatia eesmärk ei ole kaitsta usulisi veendumusi – antud juhul siis kristlikke usulisi veendumusi. Ei riikidel ega valitsustel pole pädevust hukatuse või lunastuse küsimustes. Kristlik demokraatlik poliitika tähendab, et kristlikust kultuurist välja kasvavat eluviisi tuleb kaitsta. Meie kohuseks ei ole kaitsta usulisi veendumusi, vaid olemise viise, mis on nendest välja kasvanud. Nende hulka kuulub inimväärikus, perekond ja rahvus – kuna kristluse eesmärgiks ei ole saavutada universaalsust mitte rahvusi kaotades, vaid neid säilitades. Lisaks tuleb olemise viisidena kaitsta ja tugevdada ka meie usukogukondi. See – ning mitte usuliste veendumuste kaitsmine – on kristliku demokraatia kohustus.
Mittevaba demokraatia
Olles jõudnud selle punktini on siin vaid üks intellektuaalne lõks, mida peame vältima. Inimloomusele on omane vastumeelsus oma mugavustsoonist välja astuda ning laskuda vaidlustesse, mistõttu me oleme valmis tegema järeleandmisi oma oponentidele. Kuid intellektuaalsete küsimuste puhul tõuseb sellest rohkem kahju kui kasu. Selle lõksu sööt ripub otse meie nina ees – see on väide, et kristlik demokraatia saab tegelikult samuti liberaalne olla. Ma soovitan siinkohal rahulikuks jääda ning konksu mitte alla neelata, sest kui me selle väitega nõustume, siis kaotab lahing, milles me nii kaua võidelnud oleme, oma tähenduse ning kogu meie vaev oli asjata. Kuulutame julgelt, et kristlik demokraatia ei ole liberaalne. Liberaalne demokraatia on liberaalne, kuid kristlik demokraatia ei ole seda juba oma määratlusest tulenevalt: kristlik demokraatia on illiberaalne, kui nii öelda. Ning me saame seda eriti väita seoses mõnede oluliste teemadega, eriti aga kolme suure teemaga. Liberaalne demokraatia pooldab multikultuursust, samas kui kristliku demokraatia jaoks on esmatähtis kristlik kultuur; see on illiberaalne arusaam. Liberaalne demokraatia toetab sisserännet, samas kui kristlik demokraatia on sisserände vastu; ka see on selgelt illiberaalne arusaam. Liberaalne demokraatia toetab muutuvaid peremudeleid, samas kui kristlik demokraatia tugineb kristlikule peremudelile; ka see on taaskord illiberaalne arusaam.
Kuulutame julgelt, et kristlik demokraatia ei ole liberaalne. Liberaalne demokraatia on liberaalne, kuid kristlik demokraatia ei ole seda juba oma määratlusest tulenevalt.
Kuuekümne kaheksanda aasta eliit
Pangem vaim valmis, tormakem sellesse intellektuaalsesse vaidlusesse ning karastagem end Euroopa Parlamendi valimisteks. Me oleme suure hetke lävel ning me näeme, kas see saab tegelikkuseks või mitte. Võimalus on käega katsuda. Järgmisel mail saame jätta hüvasti mitte ainult liberaalse demokraatia ja liberaalse mittedemokraatliku süsteemiga, mis sellele on rajatud, vaid ka kogu 68nda aasta eliidiga.
Üheksakümnendate põlvkond
Kui 68nda aasta eliit väljakult lahkub, siis kerkib küsimus, et kes tuleb neid asendama? Ning tagasihoidlik vastus sellel küsimusele on, et me oleme juba teel. Me peame rahulikult ja vaoshoitult ütlema, et 90ndate põlvkond on saabumas, et 68nda aasta põlvkond välja vahetada. Euroopa poliitikas on kätte jõudnud kommunismivastase põlvkonna kord, millel on kristlikud veendumused ja mis on pühendunud rahvusele. Kolmekümne aasta eest me arvasime, et Euroopa on meie tulevik. Täna me usume, et meie oleme Euroopa tulevik. Teeme selle ära!
Tänan tähelepanu eest!
Viktor Orbáni kõnet refereeris Martin Vaher.
Päisefoto: Scanpix