Jätkame ülevaatega Euroopa praegusest olukorrast. Saksamaal, Euroopa suurima rahvaarvuga riigis, toimuvad kiired muutused rahvastikus ning kuhjuvad ühiskondlikud probleemid, mille peatamiseks puudub sakslastel suuresti nii tahe kui julgus. Vaatleme, mis võib juhtuda riigiga, mida juhivad inimesed, kes ei ole selle tulevikust huvitatud.
Saksamaa valitsus on kulutanud viimastel aastatel keskmiselt 6,7 miljardit eurot põgenikega seotud probleemide lahendamiseks. Riik ja kohalikud omavalitsused saavad aastas umbes 3 miljardit eurot põgenike eluasemete soetamiseks, samuti eraldatakse 3 miljardit eurot uussisserändajatele toetuste maksmiseks.[1] 800 000 migrandi ülalpidamiseks planeeriti 2015. aastal vähemalt 11 miljardit eurot. Oodata oli aga kuni 1,5 miljoni immigrandi saabumist. Saksamaa maksumaksjad kulutavad kolossaalseid summasid pagulaste majutuse jaoks, samas paljud neist ei oma mingeid väljavaateid leida tööd Saksamaal – seega ei ole neil investeeringutel mingit perspektiivi.
Kuidas on aga lood tulnukate integreerimisega kas või kooliealiste hulgas, ei ole kellelegi saladus. Naaberriigis Šveitsis 2013. aastal läbi viidud monitooringu tulemusi võib väga hästi kanda üle ka olukorrale Saksamaal, kus paljudes õppeasutustes on sakslaste osaks vaikselt nurgas kükitada, kui "temperamentsemad välisõpilased" end mugavamalt peremeheks integreerivad.
Zürichi 80-s üldhariduslikus õppeasutuses enam kui 2/3 õpilastest ei räägi saksa keelt. Zürichi Sihlfeldi piirkonna ühes koolis oli ainult üks etniline saksa õpilane. Baselis on moslemite lastel akuutne saksa keele oskamatus – poliitikud otsivad väljapääsu nõudest, et 30% õpilasi oleksid etnilised sakslased.[2]
2013. aastal nõudsid moslemid Saksa siseministeeriumi korraldatud islamiga seonduvate probleemsete küsimuste konverentsil, et islamisse suhtutaks samaväärselt kristlusega, sest moslemid tunnevad end solvatuna. Nõue esitati pärast seda, kui moslemid keeldusid osalemast arutelul, kuidas võidelda sõjalise islami ja ekstremistliku terrorismi vastu.[3]
Religioonina on islam Saksamaal tugevas tõusutrendis. Alates 2000. aastast on selles riigis (2015. a seisuga) suletud 400 katoliiklikku pühakoda ja enam kui 100 protestantlikku kirikut. Saksa evangeelsete kirikute hinnangul on alates 1990. aastast maha müüdud või lammutatud 277 protestantlikku kirikuhoonet. Umbes 700 katoliku pühakoda ootab järgnevatel aastatel sulgemine. Samaaegselt on ehitatud üle 200 mošee, kaasa arvatud 40 megamošeed, kuhu mahub 1000 palvetajat. On märke sellest, et suur osa Saksamaa kirikuid muudetakse mošeedeks ja avalikult kõlab kutse (adhan) palvusele. Samuti on veel 2600 palvesaali ja lugematul hulgal mitteametlikke mošeesid. Zentralinstitut Islam-Archiv'i [4] hinnangul[5] on ehitamisel 128 mošeed.
2015. aastal oodati Saksamaale 800 000 migranti. Neist vähemalt 80 protsenti (ehk 640 000) arvati olevat moslemid.[6] Lisaks uussisserändajatele kasvab Saksamaa moslemite kogukond igal aastal 77 000 inimese võrra. Seega 2015. aasta Saksamaa moslemite juurdekasvuks eeldati 711 000. Tegelikkuses küündis väljastpoolt riiki saabuvate illegaalsete immigrantide arv miljonini. Umbes 6 miljoni moslemiga on Saksamaa Lääne-Euroopas suurima moslemite arvuga riik.
Umbes 6 miljoni moslemiga on Saksamaa Lääne-Euroopas suurima moslemite arvuga riik.
Moslemitega asustatud piirkondade teke ärgitab Lähis-Ida ja Aafrika moslemeid vaatama üha rohkem Saksamaa poole. Šariaadiseadus levib kiirelt üle Saksamaa ja suuremates linnades on väljakujunenud õiguslikud paralleelsüsteemid, mis õõnestavad Saksamaa seadusi, ning valitsus on jõuetu midagi ette võtma. Ka kohtunikud ärgitavad järjest julgemini ühildama šariaadiseadusi Saksa seaduse ja kohtusüsteemiga, arvestades väljakujunenud olukorda. Polügaamia, mis on Saksa seaduste järgi on keelatud, õitseb kõikides suuremates moslemikogukondades. Näiteks Berliinis Neukölni rajoonis on kolmandikul moslemite meestest kaks või enam naist. Naisi tuuakse kohale ka läbi tutvusportaalide ning nendega abiellutakse islami seaduste kohaselt – moslemite kooseluks ei ole ilmaliku Saksamaa (või millise iganes teise Euroopa riigi) seadused mingilgi moel vajalikud. Kui naine on imporditud Saksamaale, hakatakse neile kui "lastega üksikvanematele" (mis on moslemite elukorralduse järgi praktiliselt ilmvõimatu) nõudma sotsiaaltoetusi, majutust endale ja lastele. Saksamaa valitsus ei võta poliitilise korrektsuse pärast mitte midagi selles suhtes ette.
Kui moslem võib ilmaliku, uskmatute riigi regulatsioonide peale sülitada, siis šaria seadust sunnitakse moslemeid täitma nii era- kui avalikus elus.
Wuppertalis, mis on jagatud moslemite kogukondade vahel tsoonideks, sunnivad kommetejälgijad, habetunud šariaadipolitseinikud tänavatel täitma šariaadiseadusi.
Hamburgis on "noorpolitseinikud" infiltreerunud põhi- ja keskkoolidesse, kus nad sunnivad peale islami norme ja väärtusi ka mittemoslemitest õpilastele ja õpetajatele.
Berliinis kannavad moslemi naised religioosset rõivastust hoolimata riiklikest ettekirjutustest.
Baieris ei pea moslemi lapsed osa võtma haridusprogrammi raames toimuvast koonduslaagri külastamisest.
Bremenis, kus elab 44 0000 moslemit, allkirjastati leping, millega garanteeritakse islamikogukondade vara kaitse ja anti luba mošeedele ehitada minaretid. Samuti anti maad moslemitele surnuaia jaoks ning jagada haiglates ja vanglates halal toitu. Samuti tunnustati moslemite suuremaid usupühi liidumaa tasandil ning anti moslemitele õigus esindada oma kogukonda riiklikes institutsioonides.
2015. aastaks oli Saksamaalt läinud Süüriasse ja Iraaki sõdima üle 700 inimese. Nende sotsiaalseid toetusi ja garantiisid ei ole keegi lõpetanud. Kuni nemad sõdivad, koguneb nende arvele kenake summa Saksa riigikassast. Saksamaa on koduks 7000 salafistile, kes esindavad islami radikaalseimat haru, mis on avalikult vastandunud Saksamaa demokraatlikule korrale. Saksa ametivõimud teatavad, et 1000 neist on liitunud nn magavate rakukestega ning on eriti ohtlikud. Samal ajal kui riik ja politsei neil murelikult, midagi ette võtmata, silma peal hoiavad, teevad salafistid avalikult tänavatel värbamistööd ja suurendavad oma ridu. Nad on ka alustanud kampaaniat "Koraan igasse kodusse" ja levitavad selle eksemplare (trükiarv 25 miljonit) ilma igasuguste piiranguteta. Riiklikul tasandil ei ole salafistide olemasolu ja nende tegevuse tõkestamist isegi mitte arutatud.
Seevastu baierlastest aktivistid, kes protesteerisid megamošee rajamise vastu, said süüdistuse ekstremismis ehk äärmusluses ja nüüd jälgitakse neid luureteenistuse poolt. Saksamaa populaarne veebileht "Poliitiliselt ebakorrektne", mis on suurimaks infoallikaks riigi islamiseerimise küsimustes, kannab loosungit: "Oleme vastu peavoolule, pooldame Ameerikat, Iisraeli ja oleme vastu Euroopa islamiseerumisele." Ei ole ime, et Saksa peavoolu meedia nõuab konkurendi sulgemist.
Riigikantsler Angela Merkel, kes on tunnistanud multikultuurse Saksamaa idee läbikukkumist, jätkab siiski oma immigratsioonipoliitikat, deklareerides, et massimmigratsioon aitab päästa Saksamaad – ühte maailma madalaima iibega riiki. Aastaks 2060 peaks olema Saksamaa rahvaarv langenud 81 miljonilt 76 miljonile. Seega aeglustaks massimmigratsioon rahvaarvu vähenemist. Hamburgis paikneva Maailma Majandusinstituudi uurimuse[7] kohaselt hoiatatakse, et madal sündivus mõjub pikaajaliselt Saksamaa majandusele: "Mitte ükski industriaalne riik ei käi nii kiiresti alla, vaatamata tugevale noore tööjõu immigratsiooni sissevoolule. … Saksamaa ei saa jätkata dünaamilises äritegevuses ilma tugeva tööjõuturuta ja praegusel kursil." Samas näitab Kölni Instituudi majandusuuring[8], et moslemitest immigrantide tööpuudus ja sõltuvus sotsiaalabist süvenevad kiiremini kui teistel migrantidegruppidel. Uuringu kohaselt on töötud 55% immigrantidest Liibanonist, 46% Iraagist, 37,5% Afganistanist, 37,1% Iraanist, 27,1% Marokost ja 21,5% Türgist pärit inimesi. Selle põhjuseks on madal haridustase ja tööks vajaliku kvalifikatsiooni puudumine[9] ning tõsiasi, et Saksamaa on kõrgtehnoloogiline riik.
Migratsioonikriis ei näi raugevat. 27. augustil 2015 Viinis peetud ELi koosolekul (EU Commissioner for European Neighbourhood Policy and Enlargement Negotiations) tõdeti: "20 miljonit põgenikku ootavad Euroopa lävepakul. 10–12 miljonit põgenikku Süüriast, 5 miljonit Palestiinast, 2 miljonit Ukrainast."[10] 21.08.2015 tühistas Saksamaa Dublini Regulatsiooni,[11] seaduse, mis kohustas inimesi otsima asüüli esimesest Euroopa riigist, kuhu nad jõuavad. Seda lubati seoses sündmustega Süürias. Seega, süürlastest põgenikel, kes on jõudnud Saksamaale, lubatakse jääda sinna kuniks toimub asüülitaotlemise protsess. Kriitikud ütlevad, et see meelitab omakorda ligi rohkem immigrante. Samuti rohkendab "võltssüürlaste" kohalolu riigis.
Just seetõttu on politseil käed tööd täis seoses immigrantide kuritegevusega. Järgnevalt mõned näited Saksa politsei tegevusest või pealesunnitud tegevusetusest. Põhja-Reini Westfaali liidumaal, kus elab kõige rohkem moslemeid, teatab politsei, et riik kaotab kontrolli probleemsete linnaosade üle.[12] Politseiülem Arnold Plickert andis intervjuu väljaandele Focus, kus ta hoiatas No-Go tsoonide eest Kölnis, Dortmundis, Duisburgis ja Esseni linnades. Erinevad rivaalitsevad kuritegelikud, etnilised grupeeringud nagu liibanonlased, türklased, rumeenlased, bulgaarlased võitlevad ülemvõimu pärast tänavatel. Nad kehtestavad omad reeglid ja politseil pole siin rohkem midagi öelda.[13] Ühe politseiuurija sõnul väljaandele Der Spiegel antud intervjuus näevad immigrantide klannid Saksa ühiskonda kui riisumispaika ja sakslasi kui sündinud luusereid. Selline situatsioon ei muutu lähiajal, sest klannide järelkasv on suur, ainuüksi Bremenis on sellistel etnilistel klannidel üle tuhande lapse.[14]
Saksa riik aga näeb pelgurlikult probleemi sakslastes, kes ei ole nõus, et nende kodumaal ja kodulinna tänavatel võtab võimust võõras mentaliteet.
Sakslased eelistavad pigem rääkida optimistlikult riigikaitsega seonduvast ja kasutavad, nagu ikka, selliseid võlusõnu nagu "innovatsioon", "personalipoliitika reformid" ja moderniseerimine. Sisuliselt tähendab see aga, et kaitseväekohustuse kaotanud riik otsib üha enam armeesse moslemeid, sest ei leia piisavalt palju etnilisi sakslasi, kes sooviksid kaitsejõududes teenida. Saksamaa lõpetas formaalselt 1. juulist 2011 kohustusliku ajateenistuse,[15] mis oli üks osa laiapõhjalistest reformidest, et luua väiksem ja paindlikum armee, mis koosneb 185 000 sõdurist. Praktika aga näitas, et esimese aasta jooksul ei suutnud armee värvata järelkasvuks vajalikku arvu sõdureid. Otsides nüüd meeleheitlikult uusi sõdureid, on Saksa ametnikud avastanud Saksa moslemite populatsiooni. 2012. aasta 20. juunil teatas Saksa kaitseminister Thomas de Maizière oma kavatsustest kaitsejõud, Bundeswehr, "multikulturiseerida": "Ma tahan, et armee esindaks ühte osa Saksamaa rahvastikust."[16] Kampaania pakkus Saksa kodakondsust omavatele vabatahtlikele türklastele topeltkodakondsust juhul, kui teenitakse vähemalt 15 kuud Saksa Bundeswehr'is. Saksa kaitseministri poolt tehti Türgis lobby, prooviti veenda Ankarad, et Türgi ei võtaks kohustuslikus korras ajateenistusse Türgi noormehi, kes on Saksa armees. Türgi kaitseminister Ismet Yilmaz ei läinud ideega kaasa, öeldes, et Türgi seadus ei luba asendada Türgi kodanikel kohustuslikku ajateenistust vabatahtliku teenistusega Saksamaal või mõnes teises riigis.
Demograafilise languse tõttu võidakse Saksa armees alandada standardeid ja alustada võõramaalaste värbamisega armeesse. Saksa armee parlamendivolinik Helmut Könighaus ütles,[17] et mittekodanikud tuleks värvata armeesse. Vastutasuks peaks kiirendama nende isikute kodanikeks saamist. Könighaus lisas: "Üks nõudmine peab kindlasti olema, et välismaine kandidaat peab tunnistama lojaalsust meie riigile ja konstitutsioonile, ning rääkima saksa keelt. Miks peaks olema võõramaalaste integreerimine armeesse olema teistsugune kui integreerimine rahvuslikku jalgpallimeeskonda?"
Vastuse sellele küsimusele leiame aga Prantsusmaalt, kus on märkimisväärseid probleeme moslemitest sõdurite integreerimisega. Tekib küsimus – kas Saksamaal ei teata, mis maailmas sünnib? Kui mõelda sellele, et 1941. aasta sügisel sai Saksa kindralstaap üllatuslikult teada, et Venemaal on selline aastaaeg nagu väga vihmane ja porine sügis, siis küll…
Järgneb.
[1] Soeren Kern, Europe's Migration Crisis: Not Giving us like the Germany, 2015.
[2] Soeren Kern, Switzerland, Multicultural Paradise?, 21. mai 2013.
[3] Soeren Kern, Muslims Demang Germany: Make Islam Equal to Christianity, 15. mai 2013.
[6] Soeren Kern, Germany's Muslim Demographic Revolution, 31. august 2015.
[9] Soeren Kern, Welfare Jihad in Europe, 13. mai 2015.
[12] Soeren Kern, Police warn of NO-GO zones in Germany, 1. august 2015.
[13] Soeren Kern, Police warn of NO-GO zones in Germany, 1. august 2015.
[14] Soeren Ken, Police warn of NO-GO zones in Germany, 1. august 2015.
Loe artikli esimest osa siin:
Võõrrahvaste pealetung ja sotside-globalistide Euroopa. 1. osa: Rootsi