NATO kõrged ohvitserid Matthew Van Wagenen ja Arnel P. David kirjutavad kaitsevaldkonna väljaandes RealClear Defence, miks lääs peab allesjäämise nimel panustama uutmisele, odavatele relvasüsteemidele ja totaalkaitsele.
Anastajate telg võttis lääne alistamiseks kasutusele uue strateegia: suures koguses toodetud odavate relvadega sooritatud lakkamatud rünnakud, mis kutsuvad esile ülemaailmse vastuse. Lääneriikide sõjajõududest, mis ripuvad aegunud ja ülemäära kallite relvasüsteemide ning -platvormide küljes (mille arendamine võtab aega liiga kaua ja mis regulaarselt ületavad nende jaoks ette nähtud eelarveid), imetakse süstemaatiliselt välja viimanegi penn.
Lihtsalt selgitades on lääs kulukõvera valel poolel. Kujutage kaitsetööstust ette tavalise ärina. Majandusteoorias näitab kulukõver tootmise kulude ja toote hulga suhet. Edukad ettevõtted jõuavad mastaabisäästuni ja mida tõhusamaks ettevõte muutub, seda odavamalt nad suudavad toota. Paraku lääneriikide kaitsetööstused tegutsevad selle kõvera valel poolel. Tootmiskulud on suured, toodangu hulk väike, mis tõukab lääneriigid mastaabikulude suunas (diseconomies of scale).
Need nõrkused paljastab hiljutine rünnak Iisraeli vastu ja sõda Ukrainas. Iraani enam kui kolmsada lendavat relva maksid kokku vähem kui 200 miljonit dollarit, samas kui lääne poolel läks nende tõrjumine maksma miljardeid dollareid. Ukrainas hävitatakse mitu miljonit maksvaid relvaplatvorme mehitamata õhusõidukite süsteemidega (uncrewed aircraft systems; UAS), mille maksumus kõigub sadade ja tuhandete dollarite vahel. Näiteks Venemaa kallihinnalist Musta mere laevastikku laastavad odavad meredroonid. Kaitseanalüütikud hindavad, et hinnasuhe võib vabalt olla 100:1.
Vaja on uut tegevuskava
Sõjaliste kulutuste valdkonnas toimub revolutsioon. See tähendab äärmuslikku lahenduste muutumist, kuidas riigid sõjalisi võimekusi hangivad ja neid tervikuks ühendavad. Ukrainas toimuvat uutmist ja sõjapidamise muutuseid kirjeldab kindral Mark Milley [eelmine Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee juht] "sõja iseloomu ajalooliselt kõige tähelepanuväärsema põhimõttelise muutusena". Sellest lähtuvalt pole enam tegemist ainult sõjaväge puudutava teemaga, sellest on saanud küsimus terve ühiskonna jaoks. Demokraatiates, nagu seda on Ameerika Ühendriigid, vastutab ühise kaitse eest riigi elanikkond. Osutatud jätkusuutmatut hinnalõhet pole rahaliselt võimalik endale lubada. Arvel on iga riigikaitsele kulutatud dollar ja need kulutused võistlevad tervishoiu, vananeva rahvastiku ning müriaadi muude sotsiaalvaldkonna vajadustega.
Laad, millisel viisil lääneriigid, sealhulgas NATO ja Ameerika Ühendriigid, endale relvi hangivad, pole enam eesmärgipärane. Lääne relvastuse hankimise süsteem on läbi kukkumas. Kibekiirelt muutuvate ohtude ja tehnoloogiliste arengute maailmas jäävad aastakümneid kestvad arendustsüklid ajale jalgu. Võtame näiteks ühe vaenuliku riigi, millel kulub uue võimekuse tootmiseks neli, samal ajal kui läänes kulub selleks kümme aastat. Sellise stsenaariumi kohaselt oleks kahekümne aasta pärast lääne ja selle vaenlaste uutmis- ning arendusvõimekuse suhe 2:5-le. Sellised arengud tähendavad, et lääne vaenlased suudavad võtta kasutusele üha suuremal määral uuenduslikke võimekusi, mis võib mingiks hetkeks tähendada suuremat sõjalist jõudu.
Tehnoloogiavaldkonna rutulised arengud muudavad sõjaväe pikaajalised arendusprogrammid tarbetuks, kuna turule jõuavad odavamad ja märksa tõhusamad alternatiivid. Kaitsejõudude programmijuhtidel, kes vastutavad relvade (laevade, lennukite, tarkvara jne) hankimise eest ning kellel on selleks meeskonnad ja vastavad volitused, puuduvad nii ajendid kui vahendid kiiresti muutuva maastikuga kohanemiseks.
Kaitsevaldkonda on juurdunud olemasolevate programmide säilitamise kultuur, mis lämmatab uutmist ja kohanemisvõimet. See on väga ebatõenäoline, et programmijuht teeb suurema ühishüve nimel oma programmile lõpu. Samamoodi jätkavad osariikide, kus asuvad kaitsetööstuse programmid, rahvaesindajad nende projektide ellujäämise (st töökohtade) nimel raskekujulise lobi tegemist, olenemata sellest, kui kahjulik võib olla sellise tegevuse strateegiline mõju.
Kõigist osutatud muredest ülesaamiseks peavad nii sõjavägi kui kaitsetööstus kiirkorras oma lähenemised ümber vaatama. Tänapäeva konfliktides edu saavutamiseks on oluline uuenduslike sõjapidamise lahenduste varane ja jõuline testimine, lõimimine ning prototüüpimine. Selliste arenduslahenduste, kuidas võimekusi saab kiiremini kasutusele võtta, näiteks on SpaceX-i rakettide algmudelite (prototüüpide) kärmelt korraldatud katsetuste käigus vigadest õppimine ja OpenAI ChatGPT pooliku juturoboti varane turule paiskamine. Kui jäädakse ootama "täiuslikke" lahendusi või riputakse pikkade arendustsüklite küljes, siis väheneb koos sellega võimekus saada hakkama lakkamatult muutuval lahinguväljal. Sellistele lähenemistele toetumine on võrreldav ratsaväe saatmisega lahingusse tankidega vastase vastu.
Lootusesäde
Samas toimuvad ka liikumised õiges suunas. Riigid, nagu Eesti, Läti, Leedu, Poola, Norra ja Soome on siinkohal teenäitajateks. Nende "droonimüüri" algatus kasutab iseseisvuse kaitsmiseks ära odavad võrku ühendatud andurid. Nõnda hoitakse hind madalal ja saavutatakse mastaabisääst.
Samm õiges suunas on samuti Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi jäljendajate (replikaatorite) algatus. Selle raames toodetakse tuhandeid droone, mis osutab nihkele kärme, sõdurikeskse uutmise suunas. Tegemist võib olla vajaliku sädemega, millest saab alguse oluline muutus.
NATO-s võib paljulubavate algatustena tuua välja Põhja-Atlandi Kaitseuutmise Kiirendi (Defence Innovation Accelerator for the North Atlantic; DIANA) ja NATO Uutmisrahastu (NATO Innovation Fund; NIF). Mõlemad üksteist täiendavad algatused avavad ligipääsu tehnoloogiavaldkonna iduettevõtete kogukondadele. Teisalt on nende programmide väljakutseks see, kui kiiresti need suudavad muutuda. Kui kiiresti need suudavad tagada uute võimekuste jõudmise sõduriteni, et nende panus lahinguväljal jätkuvalt midagi tähendaks. Nagu eelnevalt sai mainitud, see ei tohi võtta aastakümneid.
Kuidas edasi?
Ellujäämise nimel peab lääs korraldama relvastuse hankimises ja tootmisprotsessides revolutsiooni. Eriti jõuliselt tuleb tähelepanu koondada kärmele algmudelite loomisele (prototüüpimisele) ja tehnoloogia viimase sõna kasutamisele. Relvasüsteemid peavad olema odavad, lihtsalt uuendatavad, koostalitlevad ja uute ohtude suhtes kohanemisvõimelised. Miljardeid dollareid maksvate projektide, mis ähvardavad mahajäämusega, aeg on ümber. Kui soovitakse võita ja kaitsta rahu, on tungivalt vajalikud hulga mitmekesisemad lähenemised.
Ukraina sõda on karmilt hoiatavaks näiteks. Kui jäädakse sõltuma kallitest, aeglaselt edasi liikuvatest kaitsesüsteemidest, siis jätab see lääneriigid haavatavaks. Vaenlased tuleb üle uuta, mitte üle kulutada. Meie sõjaline ühendus, mille moodustavad vabad ja demokraatlikud riigid, peavad valla päästma ühiskonnas peidus oleva loomingulise kapitali, et leida hinnalt sobivaid lahendusi, mida saab hetkega kollektiivkaitses ära kasutada.
Tuleviku sõda nõuab lihtsasti kasutatava ja odava tehnoloogia, kärme uutmise ning laiendamisvõimeka (skaleeritava) toomise ühte sulatamist. Lääs peab kohanema, vastasel juhul jääb see strateegiliste eesmärkide nimel ühinenud ja lääne allakäiku soovivatest vägivallahimulistest riikidest maha.
Matthew Van Wagenen on Ameerika Ühendriikide armee kindralmajor, kes teenib NATO Euroopa liitlasvägede peakorteris (SHAPE) operatsioonide staabi (DCOS OPS) asejuhina.
Arnel P. David on Ameerika Ühendriikide Armee kolonel, kes teenib NATO Euroopa liitlasvägede peakorteris strateegiliste algatuste grupi (SIG) direktorina.
Arvamusloos on esitatud autorite isiklikud arvamused ja need ei kajasta ühegi Ameerika Ühendriikide ega NATO institutsiooni või organisatsiooni seisukohti.
Tõlkis Karol Kallas