Ärklemine põrmustab esmalt ühiskonna vundamendi ja alles siis pealisehituse. Mõttekoja Center for Renewing America (Ameerika [Ühendriikide] Taasloomise Keskus) külalisteadur, kultuurikriitik ja postmodernismi ning ärklemise ekspert Michael Young, kes sotsiaal- ja muidu meedias esineb nimega Wokal Distance, kirjutab, miks ja kuidas ärklemine ühiskonna hävitab.
"Ärklemine" (wokeness), ehk postmodernism + kriitiline teooria, on ühiskonnale hävitava mõjuga. See ei hävita ühiskonda ülevalt alla, vaid altpoolt üles. Ülemised doominokivid langevad viimasena, sest inerts jätab need seniks õhku rippuma, kuni kõik alumised kivid ära langevad.
Kõige alumised doominokivid on asjad, nagu tõde, terve mõistus, isiksuse välja teenitud väärtus (merit), objektiivsed moraalsed standardid, üksikisiku õigused ja loomulik perekond. Ülemised doominokivid on asjad, nagu rahu, kord, kaunis kunst, leiutamine, demokraatia, [päris] õiglus, korralikult toimivad institutsioonid ja jõukus.
Ülemiste doominokivide langemine võtab aega. See ei juhtu ühekorraga. Põhjusel, et ärklejad kasutavad ühiskondliku vundamendi doominokivide (isiksuse väärtus, terve mõistus, objektiivne tõde) hävitamiseks postmodernismi ja kriitilist teooriat, kukub ühsikond kokku alt ülespoole.
Ülalpool olevad inimesed on need, kes kasvasid üles ja said hariduse ajal, kui kogemused, objektiivsed moraalistandardid, terve mõistus ja absoluutne tõde olid meie ühiskonna valitsevateks väärtusteks. Ärklevad töötajad, kes täna on alles tööle asunud ja kunagi need inimesed asendavad, ei usu sellistesse asjadesse.
Nemad näevad isiksuse välja teenitud väärtust, objektiivset moraali ja tervet mõistust kui võimu ning rõhumise ideoloogia väljendust. Nende eesmörgiks on selliste väärtuste asendamine: objektiivne tõde asendatakse subjektiivse kogemusega, terve mõistus asendatakse emotsioonidega, objektiivne [kõigile üheselt kehtiv] moraal asendatakse subjektiivse moraaliga [igal inimesel on oma enda moraal]. Inimese välja teenitud väärtuse ja oskuste põhine ametisse palkamine asendatakse mitmekesisuse põhise palkamisega. See juhtub esmalt institutsioonide madalamatel astmetel ja jõuab tippu kõige viimasena, kui vanad inimesed pensionile lähevad. Näiteks: vanemad ajakirjanikud arvavad, et peab rääkima objektiivset tõde; nooremad, kes nad lõpuks asendavad, usuvad "narratiivide jutustamisse".
Ajal kui suguteoreetikud ründavad loomulikku perekonda ja dekonstrueerivad meie seksuaalsuse, abielu, suhete ja perekonna paradigmasid, siis perekond kui ühiskonna ehituskivi hävib. Abiellumise määr langeb ja inimesed astuvad abielu asemel sarimonogaamiasse ning olusuhetesse (situationships).
Selle kõige lahti rullimine võtab aega. Generatsioon X ja vanemad milleeniumilapsed abielluvad ja saavad lapsi. Nooremad milleeniumilapsed ja vanemad Z põlvkonna inimesed moodustavad mingit laadi perekondi, sest neile meenub nende paradigmade lõhn, mille saatel nad üles kasvasid. Kes on neist nooremad, neil ei ole abielu jaoks paradigmat.
See on nii juhtunud selle pärast, et ärklejad peavad abielunorme cis-hetero-patriarhaalse rõhumise ja võimu väljenduseks. Z generatsiooni inimesed elavad ilma suhete paradigmade ja normideta maailmas. Nad peavad leiutama ratta iga kord uuesti kui nad mõnda suhtesse astuvad.
Teadus püsib veel mõnda aega endisel tasemel, aga kui liigutakse objektiivse tõe juurest elatud kogemuste manu, hakkab ka teadus vankuma. See on juba juhtunud sotsiaalteadustes. See on põhjus, miks mingid inimesed mõtlevad, et naiseks olemine on ainult enesemääratlemise küsimus, mitte objektiivne bioloogiline tõde.
Sellele järgnevad mõne aja pärast kõvad teadused. Nad annavad järele pidevatele rünnakutele, et nende meetodid on valgete heteroseksuaalsete meeste looming, kes kehtestavad norme enese kasu huvides. See, paaris elatud kogemuse tähtsuse tõusu ja objektiivse tõe langusega, toob kaasa olukorra, et teaduse raha, laboratooriumid ja teised ressursid võetakse ära neilt, kes toodavad rangelt kontrollitud ja taasesitatavaid tulemusi ning antakse neile (mida võimaldab objektiivsete standardite kadumine), kes oskavad sotsiaalsel redelil ülespoole ronimiseks ja mõjukate positsioonide anastamiseks kasutada ära ärklevat ideoloogiat.
Sellist mustrit korratakse kõigis institutsioonides ja valdkondades. Poliitikas, teaduses, meditsiinis, tehnoloogiasektoris, juuras, ajakirjanduses ja kõikjal mujal. Mõjukad positsioonid ei lähe neile, kellel on selleks kõige paremad võimed ja kogemused, vaid neile, kes oskavad sotsiaalsel redelil ülespoole ronimiseks ärklemist ära kasutada.
Kui kirjeldatud muutused jõuavad lõpule, alles siis langevad ülemised rahu, korra, rahvusliku julgeoleku, avalike teenuste ja ühiskondliku jõukuse doominokivid. See näeb välja läbikukkunud riigina. Mitte kellelegi ei ole vaja, et sellised asjad juhtuksid.
Täna on veel olemas päris palju inimesi, kes on pärit klassikalisest liberaalsest maailmast ja suudavad ärklemisele piiri panna. Selleks tuleb rajada ärklemise kindlaid institutsioone, ehitada ärklemise kindlaid suhtlusplatvorme kunstis, kultuuris ja ajakirjanduses, hakata vastu ärklevale ideoloogiale kõikjal, kus seda märgatakse.
Veel on aega. Ärklejaid paljastatakse ja nad on üle pingutanud. Aga me peame kiiresti tegutsema. Pole aega pead liiva alla peita ja loota, et ärklejad lähevad ise ära. Meil tuleb ehitada maailm, kus meie lapsed saaksid õitseda.
Tõlkis Karol Kallas