Mõttekoja Eurointelligence'i juht Wolfgang Münchau tõdeb UnHerdis, et Euroopa ei pruugi Ukraina rahu jaoks valmis olla.
Ukraina rahuprotsess kukub palju suurema tõenäosusega läbi kui õnnestub. Samas mõlema tulemuseni jõudmiseks peab see esmalt algama. Mis on sageli kõige keerulisem samm. Kuid peale tippkohtumist Valges Majas paistab, et Donald Trump on saanud hakkama seni mõeldamatuga: Vladimir Putini ja Volodõmõr Zelenskõi vahelise tippkohtumise korraldamisega, mis võivad osutuda rahukõneluste püstistardiks.
Mida selliste tulemusteni jõudmiseks läks vaja? Kuigi relavarahu pole enam rahukõneluste eeltingimuseks, anti eurooplastele siiski teatud lubadusi julgeolekutagatiste osas. Kas neid on võimalik ka täita, on muidugi täiesti teine teema, kuid Ameerika Ühendriikide nõusolek, põhimõtteliselt, aidata eurooplastel täita nende võetud kohustusi, paistab olulise nihkena seni lõputuna näinud sõjas.
Kuna tänaseks on ebatõenäoline, et Trump muudab oma poliitikaid ja pöördub tagasi Bideni aja, küll kohati kõhkleva, kuid tingimusteta Ukraina toetamise juurde, on maailm silmitsi kahe võimaliku sõja lõpu stsenaariumiga.
Esimese puhul lepivad Venemaa ja Ukraina kokku rahus ning Ameerika Ühendriigid ja Euroopa annavad endast parima, et sõjajärgne julgeolekulahendus jääks pidama. See on kõige tõenäolisem tulemus, kuid seda on keeruline korraldada, sest territooriumite jagamise küsimus on äärmiselt keeruline. Kõneluste alguspunktiks peaks olema hetke sõjaline olukord, mitte Venemaa elik Ukraina "õiglased" tahtmised, millele omakorda järgnevad üksikasjalised läbirääkimised.
Euroopa võimurite jaoks on suureks probleemiks kodumaised sõjahullud Ukraina toetajad.
Teiseks võimaluseks on, et rahukõnelused küll algavad, kuid kukuvad läbi. Trump süüdistab siis Zelenskõid ja Ukraina kaotab pea koheselt igasuguse Ameerika Ühendriikide toetuse. 18. agusti Washingtoni tippkohtumise toetusavaldusi ei maksa ülehinnata: naeratused on petlikud. Trump tahab sellest sõjast välja saada. Mis vastab tema varasemale kinnisvaraarendaja käitumisele. Ta on maksnud ära deposiidi, investeerinud rahuprotsessi poliitilist kapitali ja ta ei tagane. Selline stsenaarium oleks väga niru väljavaade nii Euroopa kui Ukraina jaoks. Ameerika lõpetaks Ukraina toetamise, seekord lõplikult. Eurooplased peaksid toetama Ukrainat ilma Ameerika Ühendriikideta ja ehitama omal käel üles uue julgeolekutaristu.
Mis omakorda pole nii rahaliselt kui sõjaliselt Euroopa jaoks teostatav. Sest nende kaasatus tähendaks tohutu ulatusega ettevõtmist. Ukraina-Venemaa rindejoone pikkus on hetkel 1200 kilomeetrit, mis on enam vähem sama pikk kui Külma sõja ajal oli Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir. Millele tuleks juurde arvestada Ukraina ülejäänud piir Venemaa ja Valgevenega. Ukraina olukorda on võrreldud Korea poolsaare omaga, kuid sealne demilitariseeritud tsoon on vaevalt 250 kilomeetri pikkune.
Nii pika piiri kindlustamine viisil, et sellest ka midagi kasu oleks, nõuab tohutut hulka sõdureid. Ühe hinnangu kohaselt peaks Euroopa riigid sellisel juhul Ukraina piiridele saatma 150 000 sõdurit. See oleks märkimisväärselt suurem arv relvakandjaid kui seda on ette nähtud senistes kavades. Emmanuel Macron on rääkinud tuhandetest sõduritest, kelle rakendamise lahendus Ukrainas oleks võrreldav Balti riikides asuvate välisriikide väekoondistega.
Kui seda isegi tahetaks, siis Euroopa võimuritel pole tõhusa Ukraina julgeoleku tagamiseks sõdureid võtta. Saksamaa välisminister Johann Wadephul tunnistas hiljuti, et Saksamaal puudub tõenäoliselt võimekus sõdurite Ukrainasse saatmiseks. Samamoodi kui Ühendkuningriik võib sõnades välja näidata innukat toetust, on siiski üpris kahtlane, et see tegelikult midagi tähelepanuväärset pakkuda suudab. Mõttekoja RUSI eelmisel aastal ilmunud analüüs osutab, et brittidel pole piisavalt varustust isegi kolme soomusdiviisi moodustamiseks. Isegi ainult ühe brigaadi Ukrainasse saatmine hõlmaks 70–80 protsenti Briti Armee pioneertehnilisest võimekusest.
Haritud eurooplased ei tegele strateegilise mõtlemisega.
Millega kaasnevad muud väljakutsed. Kui Venemaa elik Ukraina pole valmis territooriumite küsimuses järeleandmisi tegema, on läbirääkimistega kõik. Venemaa nõudmine kogu Donbassi piirkonna, sealhulgas osa, mida nad ei okupeeri, neile üleandmiseks on maksimalistlik, millest riik peaks läbirääkimiste õnnestumiseks tõenäoliselt loobuma. Seni Ukraina valduses olevatel Donbassi aladel on teatud kaevandusi ja tööstuseid, mis Moskvat huvitavad, kuid peamiselt on see Ukraina jaoks sõjaliselt väga oluline piirkond. Millele vaatamata on Euroopas pikk piirkondade jagamise ajalugu. Karjala poolitati peale 1939–1940 aastate Talvesõda Soome ja Venemaa vahel. Endise Preisimaa osad on täna Leedu, Venemaa, Poola ja Saksamaa valduses. Läbirääkimised saavad olema pingelised.
Lisaks on Euroopa võimurite jaoks suureks probleemiks kodumaised sõjahullud Ukraina toetajad. Euroopa poliitilises- ja meediaruumis on pikka aega köetud üles Ukraina sõja toetamise kisakoori ja [Venemaa] režiimimuutuse fanaatilisust ning siiani ilmuvad ajakirjaduses artiklid, kuidas Venemaa ei tohi sissetungist kasu lõigata. Loomulikult pole ühelgi sellise loo autoril pakkuda Ukraina võidu jaoks vajaliku sõjalise strateegia lahendust, sest haritud eurooplased ei tegele strateegilise mõtlemisega. Nemad kasutavad kõneldes elik kirjutades umbisikulist kõneviisi: näiteks korrutatakse, et "midagi on vaja teha". Väga harva, kui üldse, räägitakse: "Me teeme seda ja oleme valmis seda tehes tooma ohvreid."
Kõigele lisaks on selge, et ülejäänud maailm ei vaata Venemaale eurooplaste kombel. Eurokeskne vaade pole enam ülilmse teksti- ja tähenduste loome (diskursuse) keskmes. Kui Euroopa ise muidugi välja arvata. Samuti on aru saada, et hetkel on maailm silmitsi ühe niisuguse ajaloolise hetkega, kus saatuse liisk võib langeda ühele elik teisele poole. Vaatamata tema upsakusele, on Trumpil vähemalt strateegia ja eurooplastel ei ole.
Tõlkis Karol Kallas