Mõttekoja Eurointelligence juht Wolfgang Munchau selgitab UnHerdis, miks pea ühegi lääneriigi kaitsekulutusi pole võimalik tõsta viie protsendini SKT-st ilma ränkade majanduslike ohvriteta.
Euroopa Liitu on viimase kahekümne aasta jooksul tabanud mitmed vapustused. Kõige märkimisväärsem neist pole Covid ega Brexit ja isegi mitte Ukraina sõda. See oli valitsussektori võlakriis. Ühes muinasjutus seletatakse, kuidas Mario Draghi ainuisikuliselt tegi kriisile lõpu kui teatas maailmale, et teeb euro päästmiseks "mida iganes on vaja". Ajal, kui Draghi tutvustas kaitsemehhanismi, oli ta Euroopa keskpanga juht. Selline on kõigi osapoolte jaoks mugav selgitus, kuna nii võib eeldada, et kriis on möödas.
Ma olen valmis panema pea pakule väites, et võlakriis tuleb tagasi ja kiiremini kui keegi arvata oskab.
Ma olen valmis panema pea pakule väites, et see kriis tuleb tagasi ja kiiremini kui keegi arvata oskab. Viimane kord olid kriisi põhjustajateks lõunaeurooplased. Seekord on selleks põhjaeurooplased oma väsimatu survega suurendada kaitsekulutusi viie protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT).
2010. aastal oli Kreeka riigieelarve puudujääk kuskil 20 miljardit eurot, mis põhjustas Euroopas kõige hullema rahanduskriisi, mida on peale ülemaailmset majanduskriisi (1929–1939) nähtud. Kuid Kreeka liiased kulutused olid võrreldes kavandatava kaitseeelarvete suurendamisega üpris pisikesed, hinnanguliselt viissada miljardit eurot. Ühe aasta kohta. Kreeka eelarve puudujääk oli rahandusministri hooletus, kuid Euroopa riikide kavandatav kaitsekulutuste tõstmine kujutab eluaegset vangistust. Kümne aastaga tahab Euroopa kulutada kaitsele tubli viis triljonit eurot. Seda lisaks tänastele kaitseeelarvete summadele.
Suured numbrid ajavad inimesed kergesti segadusse. Selle juures võiks vaadata konteksti. Kui Ühendkuningriigi tööparteilaste valitsus lõpetas pensionäride talviste soojakulude osalise hüvitamise, siis suudeti sellega hoida kokku kuskil 1,6 miljardit eurot. Kõigil brittidel peaks olema meeles, kui vihase poliitilise reaktsiooni see kaasa tõi ja kuidas valitsus oli sunnitud tegema selle peale rapsides kannapöörde. Kui Ühendkuningriik kavatseb tõepoolest jõuda kaitsekulutustes NATO viie protsendise eesmärgini, siis tuleb valitsusel selleks igal aastal panustada 90 miljardit eurot. Seda on 56 korda rohkem kui oleks olnud sääst soojatoetustelt. Kui edasi vaadata, siis 90 miljardit eurot on rohkem kui pool Ühendkuningriigi sotsiaaleelarvest, kui pensionid välja jätta.
Haagis toimuval NATO tippkohtumisel langetavad sõjalise ühenduse riigijuhid ilma valijate mandaadita ühe ajaloo kõige suuremat mõju avaldava rahaotsuse.
Probleem ei puuduta ainult Ühendkuningriike. Tegemist on numbritega, mida ei saa endale lubada mitte ükski Lääne-Euroopa riik. Haagis toimuval NATO tippkohtumisel langetavad sõjalise ühenduse riigijuhid ühe ajaloo kõige suuremat mõju avaldava rahaotsuse. Seda tehakse ilma valijate mandaadita. Mitte ükski neist pole midagi niisugust valimistel lubanud, kaasa arvatud riigijuhid, kes on võimule saanud alles hiljuti, sealhulgas Keir Starmer ja Friedrich Merz.
Mitte keegi riigijuhtidest pole saanud parlamentidelt ametlikku mandaati, mis peaksid lääne demokraatiates olema lõppinstantsid, mis otsustavad, kuidas eelarve raha kulutatakse. Nii tehakse ainult põhjusel, et Donald Trump tõmbas sellise numbri kaabust välja. See on ainult number. Lisaks pole mitte keegi põhjalikumalt uurinud, mida NATO tegelikult vajab ja kuidas vajalikke võimekusi kõige tõhusamalt võiks hankida. Jutt on inimajaloo ühest suurimast rahandusvaldkonna programmist – ja seda ainult põhjusel, et eurooplasi valdab surmahirm mõtte peale, et Trump võib nad jätta Vene karu söödaks.
Paistab, et see on nüüd viis, kuidas sõjandusvaldkonnas raha kulutatakse. Õige asjade järjekord oleks, et esmalt tehakse selgeks ohu olemus ja seejärel vaadatakse võimalusi, kuidas ähvardusele vastu hakata. Euroopal on kindlasti vaja hankida võimekusi, mida sellel hetkel veel ei ole, eriti valdkondades, nagu elektrooniline sõjapidamine, küberturvalisus, satelliitsüsteemid ja droonitehnoloogia.
Euroopa seniste kaitsekulutuste puhul paistab silma mitte kui vähe võrreldes Ameerika Ühendriikidega kaitsele kulutatakse, vaid kui ebatõhusalt seda tehakse. Euroopas on kuus korda rohkem relvasüsteeme kui Ameerika Ühendriikides. Selle juures Euroopa droonid, tankid, raketid ja sõjalaevad pole võimelised koostoimeks. NATO-Euroopas on 178 relvasüsteemi, samas Ühendriikides on neid 30. Euroopas kasutatakse kuskil tosinat erinevat tüüpi haubitsat.
Reutersi andmetel kulutab Euroopa igale süsteemile kuskil 6–11 miljonit eurot, samas kui Ühendriikides maksab üks haubits kaks miljonit eurot. [Euroopas toodab Ühendriikidega võrreldava hinnaga haubitsaid – Venemaa välja arvates – ainult Ukraina.]
Mitte keegi pole põhjalikumalt uurinud, mida NATO tegelikult vajab ja kuidas vajalikke võimekusi kõige tõhusamalt võiks hankida.
Kas täie mõistuse juures olev julgeolekukavade koostaja ei peaks hakkama plaane koostama niisugusest otsast? Kui Euroopa kaitsevõimekuse suurendamist võetaks päriselt tõsiselt, siis tõenäoliselt oleks mõistlik haubitsate tootmine ja hankimine koondada ühte.
Euroopal pole vaja ühisarmeed, kuid sellel võiks olla keskne kaitsehangete amet. Sellist ülesannet ei tohiks täita Euroopa Liit ja seda mitte ainult põhjusel, et sinna ei kuulu Norra ning Ühendkuningriik.
Niisuguse lähenemise puhul võivad kõlada süüdistused koonerdamises. Euroopa riigid on maailmas ühed rikkamad ja need on silmitsi ohuga olemasolule. Seega, kas peaks üldse hinnast hoolima? Võib ilmselt nõustuda, et Venemaa kujutab päriselt ohtu. Venemaa peab Euroopas mitut sõda. See riik on süüdi vaenutegevuses Läänemerel. See sekkub valimistesse ja korraldab lääne digitaalse taristu vastu küberrünnakuid.
Vladimir Putin andis käsu kasutada endiste luurajate jahtimiseks Ühendkuningriigi pinnal keemiarelva. Võib nõustuda mõttega, et Euroopa riigid peavad suurendama oma kaitsevõimekust sinnamaani, kus Venemaa juhtidel kaob peast mõte, nagu nad võiksid NATO kollektiivkaitset karistamatult järele proovida. Samuti ei peaks riigid ennast sõtta rääkima, nagu seda teevad hetkel mõned tulipead, kuid vajadusel peaks olema olemas sõjapidamise võimekus.
Kõike arvestades on paraku kaheldav, kas uute NATO kaitsekulutuste määraga suudetakse kaitsevõimet piisavalt suurendada. Kui arvestada poliitilise tahte puudusega kaitsevaldkonna ühishangete korraldamiseks, siis mida Putin võiks arvata uuest viie protsendisest kaitsekulutuste määrast?
Venemaa kulutab SKT-st kaitsele kuskil 6–8 protsenti, kuid selle mõju on suurem kui neist numbritest võiks eeldada. Tema ei pea valima tosina haubitsasüsteemi vahel. Ta saab presidendi korraldustega panna erasektori tootmisettevõtted tööle kaitsevaldkonna heaks. Venemaa maksab relvastuse eest ainult murdosa sellest, mida kulutavad Euroopa riigid. Venemaa relvatehnoloogia ei pruugi olla niivõrd tasemel kui läänes, aga erinevalt viimasest suudab riik vajadusel relvatootmist kiirkorras mitmekordistada.
Eurooplasi valdab surmahirm mõtte peale, et Trump võib nad jätta Vene karu söödaks.
Lisaks abistab Venemaad nii relvade kui sõduritega Põhja-Korea, see kasutab Iraani droonitehnoloogiat ja Hiina Rahvavabariik varustab seda kõrgtehnoloogiaga, mida saab kasutada sõjalisel otstarbel. Lääs ja eriti nõndanimetatud Venemaa eksperdid, kes esinevad [korporatistlikus] meedias, alahindasid läbivalt Venemaa sõjaväe tarneahelate vastupidavust. Putin on palju suutlikum sõjamees kui lääneriikide juhid tema kohta oskasid arvata.
Selle kõige peale võib küsida, kuidas riigijuht, kes on olnud võimul veerand sajandit ja pidanud maha mitu sõda, reageerib NATO kaitsekulutuste tõstmisele, mille juures ei soovita langetada ühtegi valusat otsust? Mis veelgi hullem, riigid, nagu Prantsusmaa ja Saksamaa, peavad kaitsekulutuste tõstmiseks võtma laenu, sest nende riikide valitsustel pole rahvaesindustes kas maksude tõstmiseks elik kulutuste vähendamiseks piisavalt hääli. Saksamaa peab kaitsele aastas kulutama 112 miljardit eurot rohkem kui seni. See on pea sama suur raha kui föderaalvalitsuse sotsiaaleelarve. See riik ei hakka oma sotsiaalhoolekande süsteemi asendama toidutalongidega. Nii võib vajadusel teha Putin.
Erinevalt Teise Maailmasõja järgsest ajast ei suuda madala majanduskasvuga Lääne-Euroopa riigid võlast välja kasvada.
Kui NATO valib võlaga rahastatud kaitsekulutuste suurendamise, siis on üpris suur võimalus, et selle liikmesriigid jäävad enne Putinit võlakirjaturgude rünnaku kätte. Kurikuulsad võlakirjaturgude rünnakrühmlased asuvad lahingusse koos venelastega. Need olid inimesed, kes tekitasid europiirkonna võlakriisi. Nende töö on rünnata riike, mille rahandus pole jätkusuutlik.
Erinevalt Teise Maailmasõja järgsest ajast ei suuda madala majanduskasvuga Lääne-Euroopa riigid võlast välja kasvada. Võlaga rahastatud kaitsekulutuste tõstmine võib päris mitmed riigid tõugata kuristikku. Hispaania peaminister Pedro Sánchez, kes on ainus avalikult kaitsekulutuste tõstmise vastu olev NATO riigi juht, on seda just nimetatud põhjusel. Kaitsekulude tõstmine viie protsendini destabiliseeriks Hispaaniat. Kuid Hispaania pole ainus riik, millel on majandusega probleeme ja sealjuures isegi mitte kõige suurema majandusega riik. Sánchez on lihtsalt ainus, kes probleemi tunnistab.
Putin teab, et lääneriikidel pole poliitilist toetust ohvrite toomiseks, mida oleks vaja nii suurel määral kaitsekulutuste suurendamiseks. Seda nägemust kinnitavad võla toel suurendatavad kaitseprogrammid.
Putin suurendas Venemaa kaitsekulutusi lääne varade omastamise arvelt. Samuti kasutas ta riigi investeerimisfondi vahendeid. Ta suurendas ettevõtete ja rikaste tulumaksu. Samuti on ta võimeline tegema midagi, millega eurooplastel on suuri probleeme – Putin kavatseb suurendada kaitsekoostöö mahtu sõbralike riikidega, seda eriti Hiina RV-ga.
Nii Hiina RV kui Venemaa üheks eeliseks on nende suured oluliste toorainete varud. Hiina RV ja Ühendriikide kaubandusvaidlustest võis näha, et esimene on valmis kasutama enda haruldaste muldmetallide monopoli geopoliitilise relvana. Kõnealused magnetid pole ainuüksi elektriautode tähtsad osad, vaid neid läheb vaja näiteks sõjalennukite tootmiseks. Venemaa saab neid magneteid kasutada piiramatul hulgal.
Võib-olla oleks lääneriikidele uue viie protsendise kaitsekulutuste määra juures kõige parem kui need sellest ennast läbi petaksid.
Hiina RV ei lõika lääneriike ilmselt haruldastest muldmetallidest täiesti ära, kuid ahistab nende tarnimisega. Lääs on kaotamas tehnoloogilist edumaad, mis on olnud selle päralt alates seitsmekümnendatest ehk ajast kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit hakkas maha jääma. Tehisaru vallas on Hiina RV läänele järele jõudnud ja päikesetehnoloogias on see maailmas juhtrollis. Hiinlastel on rohkem inimesi kui lääneriikides. Nende ostujõud hakkab ületama lääne inimeste oma.
Võib-olla oleks lääneriikidele uue viie protsendise kaitsekulutuste määra juures kõige parem kui need sellest ennast läbi petaksid ja tegemist oleks järjekordse fantoomkulutuste programmiga. Keir Starmer tahab näiteks kaitsekulutuste prioriteediks arvata maapiirkondade katmise kiire internetiühendusega, seda viie miljardi naelsterlingi ulatuses.
Sakslased üritavad väidetavalt kaitsekulutusteks teha kõrge elektrihinna subsiidiumid. Kõige lõpuks on tõde selles, et mitte ükski lääneriik pole kaitsehangete nimel valmis loobuma mugavustest, veelgi enam riiklikust iseseisvusest.
Lääs on arvutustabeli sõdur ja Putin teab seda.
Tõlkis Karol Kallas