Valdav osa ühiskondlike protsesside suunamise ambitsiooniga nö kolmanda sektori organisatsioonidest, mida nimetatakse vabaühendusteks või kodanikeorganisatsioonideks, on Eestis tegelikult avaliku võimu poolt rahastatud ning sellisena ka raskelt võimust sõltuvad, ilmneb Ühiskonnauuringute Instituudi poolt läbiviidud analüüsist.
"Eesti on riik, kus peetakse oluliseks vabakonda ja kodanikualgatust, samas on paljud kolmanda sektori organisatsioonid riigi ülalpidamisel. Vastuolu peitub selles, et avaliku raha toel tegutseb ka mvukalt kodanikeühendusi, kelle seisukohtadele oponeerib arvestatav osa ühiskonnast," kirjutab ajalehes Postimees avaldatud analüüsi tutvustavas artiklis pealkirjaga "Sõnakamad vabaühendused on riigi ülalpidamisel" Ühiskonnauuringute Instituudi arvamusküsitluste koordinaator Tanel Paas.
Paas tõdeb, et probleemile on varem juhtinud tähelepanu ka Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper, kes kirjutas juba 2014. aastal artiklis pealkirjaga "Eesti mõttetu kodanikeühiskond", et "paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija."
Kokku olid vaadeldud ühingute tulud aruannete põhjal 2015. aastal veidi üle kuue ja poole miljoni euro, eraannetused sellest napp pool miljonit. […] 2014. aastal olid summad ligilähedased: tulud kokku 6,2 miljonit ning eraannetused sellest 540 000 ehk kaheksa ja pool protsenti," on artiklis märgitud.
Analüüsi koostajate sõnul on paljud vaadeldud organisatsioonid nn professionaalse mittetulundussfääri esindajad – nad on enamasti seotud sihtotstarbeliste toetustega ning nende tööjõukulud on 50 protsendi piirimail või ületavad selle.
"Siinkohal on kujundlik näide MTÜ Oma Tuba, kelle peaeesmärk oli 2015. aastal veebiportaali Feministeerium loomine, haldamine ja turundamine ning kelle tulu moodustas 95 protsendi ulatuses sotsiaalministeeriumi toetus. Tööjõukulud olid 2015. aastal 83,4 protsenti ühingu eelarvest."
"Kõigist uuritutest tõuseb esile Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mis tegutseb ainult eraannetuste toel, annetajaid on ka märkimisväärne hulk: 2015. aastal 5598 füüsilisest isikust annetajat. Väiksema eelarvega ühingutest tegutseb inimõiguste vallas riigist sõltumatult ehk riigi rahastuseta MTÜ Sõbralik Eesti," toonitab Paas ja lisab võrdluseks, et "ülejäänud organisatsioonide puhul moodustasid eraannetused vaid mõne protsendi tuludest – 24 kodanikuühendusest 15 puhul oli eraannetuste osakaal mõlemal aastal vaid 0–3 protsenti tulust."
Näide sellest, kuidas Eesti võltskodanikuühiskonna esindajad aitavad ellu viia valitsuse poliitilisi ja ideoloogilisi ambitsioone. Kooseluseaduse läbisurumise toetuseks esines 2014. aastal avaliku pöördumisega ka üks Eesti võltskodanikuühiskonna ülesehitamise juhtfiguure, nüüd president Kersti Kaljulaiu vabakonnanõunikuna tegutsev Urmo Kübar.
Seonduval teemal on Postimehes avaldatud teinegi lugu, mille autoriks on Vabaerakonna esindaja Kaul Nurm ning mis kannab pealkirja "Kui vabad on Eesti vabaühendused?". Autor sedastab artikli pealkirjas püstitatud küsimusele vastates, et vabaühendusi iseloomustab tõsine ja süvenev toetussõltuvus valitsussektori eelarverahadest:
"Erasektori annetuste ja toetuste vähene soodustamine koos suure avaliku sektori toetuste ja tellitud tööde-teenuste osakaaluga on viinud Eesti vabaühendused valitsemissektorist otsesesse finantssõltuvusse. Meie vabaühendused on loodud valdavalt ülevalt alla, kus avalik sektor omab rahastamisotsustega kontrolli ka nende tegevuse üle."
Kauli hinnangul on sellise ühiskonnamudeli kaasnähtuseks vohav poliitiline korruptsioon katuserahade jagamise näol ka kolmandas sektoris. Tema sõnul leevendaks probleemi see, kui vabaühendustele maksutulude suunamisel aga ka eraannetuste stimuleerimisel antaks suurem roll kodanikele endile, et ühiskonnas saaks tugevneda alt-üles printsiibil tekkiv omaalgatuslik ning avalikest vahenditest ja poliitilisest sekkumisest oluliselt sõltumatum kodanikuühiskond.
"Tuleb avada rohkem võimalusi kodanike huvi- ja vajadustepõhisele ühistegevusele poliitikute poolt manipuleeritava vabakonna arvel," võtab ta teema kokku.
Varro Vooglaiu kommentaar
Need artiklid väärivad võimalikult suure hulga mõtlevate inimeste tähelepanu. Eestis armastatakse palju rääkida kodanikeühiskonnast, aga reaalselt on pea kõik poliitiliste protsesside suunamises kaasarääkimise ambitsiooni omavad ühendused avaliku võimu käepikenduseks, saades pea kogu oma rahastuse (maksudena inimestelt karistuse ähvardusel raha ära võtnud ja seda ulatuslikult ümberjagavalt) valitsuselt ning Euroopa Liidult. Sel kohal, kus peaks eksisteerima võimust sõltumatu elujõuline kodanikeühiskond, laiutab selle surrogaat, mis viib ellu teda toitvate võimuringkondade poliitilist ja ideoloogilist tellimust.
Võimuparteid on harvaesinevas teineteisemõistmises aastaid sellise olukorra kujunemist soosinud, ühelt poolt hoides absurdselt kõrget maksukoormust ja võttes seeläbi inimestelt ära raha, mida nad saaksid ise vastavalt oma paremale äranägemisele nende tõekspidamisi ja huve esindavatele ühendustele annetada, teiselt poolt kanaliseerides suuri summasid endale meelepärastele (pea alati vasakliberaalse hoiakuga) ühendustele ning nimetades seda valelikult kodanikeühiskonnaks. Sellega paralleelselt on erakonnad iseendale määranud riigieelarvest ülimalt helded tegevustoetused, moondudes seeläbi kodanikeühendustest sisuliselt riigiaparaadi osaks (kui erakonna rahastamine ei sõltu toetajate panusest, siis puudub ju ka vajadus toetajate arvamust oma tegevuses arvesse võtta.)
Kogu sellist võltskodanikeühiskonna ehitamise protsessi on aastaid omalt poolt kõrgeks kiitnud EMSL ehk Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, mis saab loomulikult lõviosa oma eelarvest avalikult võimult. Kõnekal kombel on EMSL-i pikaaegne juhataja Urmo Kübar pärast nimetatud "vabaühenduse" juhi kohalt taandumist saanud endale nüüdseks sooja koha president Kersti Kaljulaiu "vabakonnanõunikuna". Samuti oli tal oluline roll Ilvese jääkeldri-show's ja sellele järgnenud suurejoonelises etenduses nimega "Rahvakogu".
Nn kodanikeühenduste massiivne riiklik rahastamine ning nende rakendamine valitsevate jõudude poliitiliste ja ideoloogiliste ambitsioonide teenistusse on väga tõsine probleem, millele tuleks kiiremas korras põhjalikku kriitilist tähelepanu pöörata ning teha ka vajalikud korrektiivid. Vastasel juhul on kogu jutt vabaühendustest ja vabakonnast mitte ainult silmakirjalik, vaid ka valelik.
Eesti LGBT Ühing on saanud viimasel viiel aastal sotsiaalministeeriumilt 172 526 eurot toetust