Meie põlvkonna käes on tsivilisatsiooni tulevik. Me ei tohi olla käegalööjad ja oodata, et keegi teine kusagil midagi ära teeks. Labasus ning allakäik, aga ka taassünd algavad ühiskondlikul tasandil riikide ja rahvaste juhtidest. Maailma parandamine aga saab alguse meist enestest – igaüks meist saab olla särav täht Looja universumis, kirjutab Roland Tõnisson.
Soome filosoof Jari Ehrnrooth andis hiljuti ajakirjanik Priit Hõbemäele intervjuu, mis avaldati väljaandes Eesti Ekspress. Selles esitas Priit Hõbemägi külalisele küsimuse: "Millest see väärtuslik ehk heaelu – nagu sa seda nimetad – siis koosneb?"
Jari Ehrnrooth vastas: "Sellest, et inimene püüab ennast pidevalt ületada ja paremaks saada, taotledes kõrgemaid väärtusi, nagu tõde, headus ja ilu. See enesestmõistetav ja suunav jõud muutiski lääne kultuuri nii dünaamiliseks ja edasipürgivaks. Kahjuks pärast teist maailmasõda tõstis lääs käed üles ja andis alla, kuna 20. sajandi kogemus oli nii traumeeriv – kaks maailmasõda, natsism, kommunism ja holokaust. Lääne kultuur lendas kummuli, elas läbi moraalse allakäigu ja läks mingis mõttes pankrotti. Traumat on ravitud eesmärke vähendades ja heale elule keskendudes. Et võtame kergelt, ärme liiga palju pinguta, igaüks on hea just sellisena, nagu ta on."
Soome filosoofi sõnadele ei olegi minul midagi lisada. Intervjuud lugedes aga jäin tahtmatult mõtlema arengule või pigem taandarengule, mis on Euroopa kultuurile osaks saanud. Kuigi Ehrnrooth on intervjuu lõpus optimistlikult meelestatud ning leiab, et Euroopa kultuuri asendamisest mõne primitiivsemaga on vara rääkida, siis – kui palju ja tugevasti ma ka ei sooviks auväärt külalisega nõus olla – peame ikkagi lähtuma inim- ja organisatsioonipsühholoogiast, mis ei lase meil unustada, et käitumismallid on indiviidide ja organisatsioonide puhul korduvad, jätkuvad ning enamasti ka etteaimatavad. Seega – prognoositavad. Selle kohaselt on iga kultuur, mis kaotab usu endasse ja oma edasi kestmisse, sunnitud kokku põrkuma anastajatega ja sageli, õigemini enamasti neile järgi andma.
Nii sattusid Hitleri ja Stalini vangilaagrites väljapääsmatusse olukorda intelligendid, sest nad ei suutnud seista vastu primitiivsete, end tugevate ja rohkearvuliste kriminaalide vastu. Laagrid aga on nüüdseks kadunud minevikku ning klassikaline kultuur on elus, kuigi peab võitlust koha eest päikese all abstraktse ning kohati robustselt primitiivse popkultuuriga ja nüüdiskunstiga.
Paljude kultuuride viimane ja fataalseim viga on olnud sõjapidamisoskuse kaotus. Paralleelselt sellega on toimunud ka kultuuri- ja vaimuelu mandumine. Paraku ei ole militarism meie ajal asendunud kaunishingelise eluparandamisega, vaid perverssete ajusünnitiste paraadiga, ja seda võidukäiku võime jälgida iga päev Eestis, Euroopas ja kogu läänemaailmas.
Riigi oskust säilitada ja arendada oma militaarstruktuure ei pea pidama madalalaubaliseks nuiaga viibutamiseks. Sõjapidamist on küll ehk liig kunstiks nimetada, kuigi oskus inimesi juhtida ja tehnikat käsitseda nõuab tõeliselt kõrget IQ-d ja kõrgesti arenenud suutlikkust süüvida oma vastase mõttemaailma. Ohvitserkonda võib see-eest liialdamata pidada ühiskonna selgrooks, ilma milleta mõtlev aju ja loovad käed on palju abitumad. Jan Ehrnrooth on hea näide mõtlevast eurooplasest, jalaväekindral Adolf Ehrnrooth (suri 2004. aastal 99-aastasena) on aga siiani soomlaste jaoks tõelise kodaniku võrdkujuks koos oma kahe vennaga – kindral Gustafi ja kolonelleitnant Larsiga. Adolf Ehrnrooth ei pidanud oma eruditsiooni juures pelgama ka sügavamaid vestlusi. Tema sõnavõtud olid alati oodatud ning teda tsiteeritakse siiani. Küllap on selles oma osa rahva sajanditaguses eneseteadlikkusel ning koolisüsteemil.
Hariduse ja mõttemaailma seisust võib saada aimu kas või näiteks tänavustele koolilõpetajatele ette antud eesti keele riigieksami ülesannetest. Lugemisosa ülesanded, nagu vahendab tänane Delfi, on toetunud Leelo Tungla, Kätlin Kaldmaa ja Jan Kausi luuletustele kogumikust "Raamat: raamatule pühendatud luuletusi eesti luuletajailt", Triin Toomesaare mõistujutule "Kolm õde ehk Teekond sinna, kuhu naistel asja pole", Andra Siibaku artiklile "Facebooki "hea uus ilm"" ning Henri Ormuse artiklile "Tuumajaam – müüdid ja tegelikkus kaalukausil". Igati asjalikud teemad ning kindlasti on neis arvestatud meieaegsete noorte suhtega ümbritsevasse maailma.
Siia kõrvale on aga huvitav asetada 20. sajandi alguses keisririigi gümnasistidele esitatud ettepanekud mõtisklusteks ning mõelda selle valguses, millisteks üritati kasvatada inimesi toona, "reaktsionistlikult tagurlikus", meie kaasaegsete poolt antihumanistlikuks nimetatud õhkkonnas.
12–13 aastastele ette antud teemad olid järgmised:
"Meie aia sügisene tardumine"
"Jõgi kuuvalgel ööl"
"Mets oma parimal aastaajal"
"Sõjakäigult naasvate vägede vastuvõtt"
"Vanaisa aiake"
Noorematele gümnaasiumiklassidele:
"Sellest, mida nägi linnuke kaugetes maades"
"Majaehitamise lugu ja kuidas selle juurde aed rajati"
"Metsakuningriigi hiiglased ja pügmeed"
Vanematele gümnasistidele:
"Sõna kui õnneallikas"
"Miks võrreldakse elu seiklusega?"
"Kodumaal ja võõrsil"
"Elu kiirest möödumisest"
"Millest moodustuvad meie maa rikkused ja miks?"
"Inimese öeldud sõna ja kirjaoskuse kõrgeimast väärtusest"
"Vaid materiaalsel varakusel rajaneva õnne haprusest"
"Moraalsete tõekspidamiste sünd ajaloos"
"Millel rajaneb vaimulik side esivanemate ja järgaste vahel?"
Meie põlvkonna käes on tsivilisatsiooni tulevik. Me ei tohi olla käegalööjad ja oodata, et keegi teine kusagil midagi ära teeks. Labasus ning allakäik, aga ka taassünd algavad ühiskondlikul tasandil riikide ja rahvaste juhtidest. Maailma parandamine aga saab alguse meist enestest – igaüks meist saab olla särav täht Looja universumis, kui ta just ei rahuldu mudalombi rolliga ning ei naudi teiste määrimist.
Kõige selle juures on lohutav mõelda semiootik Juri Lotmani tõdemusele: "Headuse võitluses kurjusega saab headusele osaks palju kaotusi. Ent ta võidab olulisima lahingu – viimase."