Kui võimulolijate ja nende otsuste kritiseerimine teenib Putini huve, siis kelle huvides on avalikkuse tasalülitamine ja demokraatia reeglite naeruvääristamine, küsib Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri.
Käes on rasked ajad. Kõikjal vohab äärmuslus ja populism. Maailmakorra alused kõiguvad. Erinevuste aktsepteerimise asemel väärtustatakse mustvalgeid lahendusi. Vastamisi pole globalistid ja patrioodid, vaid hoopis avatud ja suletud maailm ehk veelgi täpsemalt: vabadus ja rõhumine, progress ja tagurlus.
Neil rasketel aegadel töötavad Eesti valitsus ning võimuliitu kuuluvad progressiivsed Euroopa-meelsed erakonnad väsimatult Eesti julgeoleku kindlustamise nimel ja kõigi siinsete elanike hüvanguks, sõltumata kellegi nahavärvist ja orientatsioonist. Nad mõistavad, et Eesti vajab liitlasi. Eesti peab olema solidaarne, mitte tõmbuma endasse ega turritama vaenulikult, kui tagatakse vähemusgruppide võrdsed õigused, või piidlema altkulmu meie pensionisamba heaks töötavaid välismaalasi. Eesti peab olema valmis oma suveräänsust jagama, sest 21. sajandil ei saa enam elada 19. sajandi arusaamade kohaselt. On väga piinlik, et mitte kõik ei mõista seda.
Kes õhutab äärmuslust ja populismi? Loomulikult Kremli peremees Putin, kes õõnestab demokraatiat ja vabadust kõikjal, kus aga saab. Tema saadab Euroopat uputama noorte isaste pagulaste horde, pommitades kalgi südamega Süüria haiglaid ja lasteaedu. Tema peost söövad Euroopa kremlimeelsed poliitikud, marurahvuslikud erakonnad, võõraviha õhutavad liikumised, iganenud traditsioone kaitsvad sihtasutused ja nn pereväärtusi jutlustavad mittetulundusühingud.
Kodanikud, ärge laske end petta: kriitiline suhtumine Eesti valitsuse jõupingutustesse on vana vaenlase töö. Otsedemokraatia, rahva kaasamine oluliste ühiskondlike otsuste langetamisse – jah, Putin tahab seda! Uued erakonnad poliitilise spektri paremal serval on loodud Putini otsesel heakskiidul. Traditsiooniline abielu ja perekond – nende püsimine on ainult Putini huvides. Euroopa tõelised, kristlikud väärtused – puhtakujuline putinism! Ja mis rahvuskonservatiivsusest me räägime, see on ju Putini Venemaal valitsev ideoloogia. Aga mis peamine: mõnede kasulike idiootide üleskutsed seista suveräänse, iseseisva Eesti eest panevad Putini rõõmust otse lakke hüppama!
Ülal toodud read kujutavad endast mõneti utreeritud ja kirjanduslikult töödeldud kokkuvõtet nn Eesti poliitilise eliidi ja nende suuvoodrite retoorikast, mis annab tunnistust üha süvenevast mõistuse defitsiidist ja ideoloogilisest nägemispuudest. Kuidas muidu seletada, miks on väikese hulga samasooliste paaride arvatavate probleemide lahendamiseks vaja lõhestada terve ühiskond ja õõnestada Eesti riigivõimu usaldusväärsust. Ja kas tõesti kaaluvad noorte ja täies elujõus pagulaste "õigused" üles meie oma inimeste heaolu – arvestades, et enam kui viiendik Eesti elanikest elab absoluutses või suhtelises vaesuses? Kuhu on jäänud dialoog, kaasamine, aus ja avameelne probleemide arutamine, ühiskonna võimalikult suure osa huvide ja üldise hüvega arvestamine, läbipaistev õigusloome?
Osundagem paari lõiku jätkuvalt aktuaalsest petitsioonist Harta 12, mõeldes ühtlasi vahepealsetel aastatel ühiskonnas rahulolematust tekitanud uutele küsimustele nagu kooseluseaduse läbisurumise ja pagulaste vastuvõtmisega seonduv: "Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse. Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: "Meil on mandaat." "Meile pole alternatiivi." See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest."
Kui Eesti demokraatiaga on lood tõesti nõnda, siis kes on sel juhul putinist?