Globalistide seis on hapu – Euroopas kogub vääramatult jõudu vastuseis sellele, milliseks Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda kõike on üha raskem tembeldada Putini mõjutustegevuseks. “Euroopa projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära keelata, kuni rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii saaks peatada “populismi”, kuid see viiks ELi paratamatu kokkuvarisemiseni, leiab Objektiivi toimetus.

Kas praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sarnaneb pigemini Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretärile Leonid Brežnevile või hoopis Konstantin Tšernenkole? Noorematele inimestele võib selline küsimusepüstitus arusaamatuks jääda.

Aega, mil Leonid Brežnev Nõukogude Liitu juhtis, on tagantjärgi nimetatud “stagnatsiooniajaks”. Kui Brežnev 1982. aastal suri, tõusid lühikeseks ajaks Nõukogude Liidu etteotsa haiged ja raugastunud liidrid Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kes üksteise järel kiiresti hauda kanti. 1985. aastal sai Liidu viimaseks juhiks ennekuulmatult noor (54-aastane) Mihhail Gorbatšov, kes üritas süsteemi ümber kujundada (perestroika). Talle asetati suuri lootusi, kuid just tema ajal kadus Nõukogude Liidu nime kandev pehkinud koloss kiiresti ajaloo prügimäele.

Ehkki Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on nii geograafiliselt kui ajalooliselt taustalt erinevad nähtused, võib mõlema puhul ka palju ühiseid jooni leida. See on küll mõttemäng, ent kui Junckerit võrrelda Brežneviga, siis peaks (analoogiat järgides) 2019. aastal, kui Junckeri ametiaeg lõpeb, ELi etteotsa upitatama morninäoline ja kõvakäeline süvariigimees, enne kui tuleb nooruslik ja särav reformaator, kelle käe all surmahaige ja seest tühi koloss laiali laguneb.

Kui aga võrrelda Junckerit vanadusnõdra Tšernenkoga, siis peaksid kannatamatud euroföderalistid juba pärast järgmisi europarlamendi valimisi mõne noorema ja säravama liidri kasuks otsustama, et “Euroopa projektiga” jõuliselt edasi liikuda. Mis tõenäoliselt vaid kiirendab ELi kokkuvarisemist.

Euroopa Liidul puudub visioon, mis ja kuidas olla. (Seda tunnistas hiljuti ka Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves.) EL on nagu jalgratas, mis seisab püsti vaid liikudes. Aga kui pedaalidel tallaja on juba väsinud ja tal pole aimu, kuhu edasi sõita, või kui sihtmärgile jõudmiseks tuleb vändata püstloodis mäkke, kukub ratas külili. Ennekõike puudub ühendav ideoloogia, mis sisendaks Euroopa rahvastesse usku sellesse niinimetatud Euroopa projekti.

Ka Nõukogude Liidus oldi hiljemalt Brežnevi ajaks jõudnud äratundmisele, et mingit kommunistlikku ühiskonda silmapiiril ei terenda, mistõttu hakati rääkima “küpsest sotsialismist”. Ja nagu peagi selgus, siis küps oli see tõepoolest… Euroopa Liidu propageerijatelt kuuleb vaid sisutühje, õõnsaid loosungeid “euroopalikest väärtustest” ja “liberaalsest demokraatiast”.

Reaalsuses on tegemist bürokraatliku, ebaefektiivse, ebademokraatliku, üha enam elementaarseid kodanikuvabadusi ahistava ja silmakirjaliku monstrumiga, mis eksisteerib rahvusluse ja rahvusriikide ärakaotamise ning utoopilise, globalistliku ja multikultuurilise “avatud ühiskonna” ülesehitamise instrumendina.

Jean-Claude Juncker ja Jüri Ratas. Foto: Scanpix

Eesti etendab selles liidus küll keskusest kaugel asuva, kuid see-eest püüdliku näidisliiduvabariigi rolli, mille “eliit” ootab pikisilmi aega, mil saaks vabaneda viimastestki suveräänsuse jäänustest ning astuda nende riikide hulka, mis maksavad ühiskassasse rohkem, kui tagasi saavad.

Pole raske arvata, et kui EL laguneb ning varemeist tekib mingisugune “tuumik-Euroopa”, mis püüab hakata veelgi kiiremini integreeruma, katsub Eesti “euroopameelne” poliitiline ja püsiriiklik nomenklatuur just selle ree peale hüpata, sest erinevalt näiteks Poola või Ungari juhtidest ei kujuta nad ette, et Eesti võiks iseseisva riigina hakkama saada.

Prantsusmaal õnnestus globalistidel rahvuslaste-patriootide pealetung peatada ning presidendiks upitada Emmanuel Macron, kelle abil suudeti ära petta vanast poliitilisest eliidist tüdinenud rahvas. Ka Hollandis hoiti Geert Wilders edukalt võimult eemal, osaliselt tema retoorikat üle võttes.

Kuid sellele vaatamata on globalistide seis hapu – Suurbritannia on EList lahkumas, Ida-Euroopa trotsib avalikult Brüsselit, Austrias tulid võimule parempoolsed, Saksamaal saadi läbi häda kokku uus koalitsioon ning suurimaks opositsiooniparteiks on saanud “parempopulistlik” AfD, Itaalias said “paremäärmuslased” ja “populistid” äsjastel valimistel hea tulemuse. Euroopas kogub vääramatult jõudu vastuseis sellele, milliseks Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda kõike on üha raskem tembeldada Putini mõjutustegevuseks…

“Euroopa projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära keelata, kuni rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii saaks peatada “populismi”. Aga see meenutaks juba 1991. aastal Nõukogude Liidus toimunud putši, mis sai ühe võika revolutsioonilise eksperimendi kirstunaelaks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!