Kõik juhtumid, mis on seotud naiste, tütarde, laste seksuaalse ahistamisega on teadlik ja eesmärgipärane näkkusülitamine meile: „Te ei suuda kaitsta oma naisi ja tütreid. Nad kuuluvad meile." Oulu noorte tüdrukute grupivägistamise juhtumitest kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Inimene harjub kõigega, öeldakse. See on tõsi. Novembris möödus kolm aastat terrorirünnakutest Pariisis, mille käigus seitse islamisti tapsid 130 ja vigastasid 413 inimest.
See on seni suurim ohvritega intsident Prantsusmaal pärast Teist Maailmasõda. Meie ajakirjandus ei pühendanud sellele kurvale aastapäevale sel aastal vist ridagi. Ja tõele au andes – kas me ise meenutasime seda mingilgi moel?
Inimene harjub kõigega – tema loomus ja enesesäilitamismehhanism ei lase lõpmatuseni keskenduda negatiivsele. Inimene mugandub. Ilmselt loodavad sellele ka need poliitilised jõud, kes suruvad peale massimmigratsiooni, üritades sellest võimalikult palju kasu teenida.
Soomes ja Rootsis on see konkreetselt heaks tuluallikaks majutusepakkujatele. Kui Soome hooldekodus maksab vanuri ülalpidamine umbes 70 eurot ööpäevas (ja suurema osa sellest maksab vanur ise või tema lähedased), siis immigrantide puhul võib ühe koha eest ööpäevas varjupaiga omanik (milleks on enamasti eraisik või ettevõte) nõuda riigilt sisse kuni 150 eurot maksumaksja raha. Rääkimata sellest, et sotsialistidele, vasakparteidele ja „tsentristidele" on illegaalid, kellest saavad kummaliselt kiires korras kas omavalitsuste territooriumil seaduslikult elavad inimesed või lausa Soome kodakondsust omavad isikud, hindamatuks häälteallikaks valimistel, sest illegaalid ja muud migrandid vajavad neid oma elustiili säilitamiseks.
Ka Oulu lastevägistajatest on mõned 2015. aastal saabunud suutnud juba hankida Soome kodakondsuse. Kuidas on olnud lood näiteks keeleoskuse nõude täitmisega, jääb vaid oletada.
Soome erakonna Põlissoomlased saadikud tegid ettepaneku arutada linnavolikogu 10. detsembri koosolekul arutada alaealiste laste vastu suunatud seksuaalkuritegude küsimust, mis on vapustanud Oulu linna ja kogu Soomet.
Soome keskerakondlased, sotsid ja vasakpartei lükkasid ettepaneku tagasi ning veel 9. detsembri õhtuks ei antud põlissoomlastele ametlikku vastust. Seetõttu korraldati 10. detsembril meeleavaldus „Oulu äratab Soome üles."
Igatahes on 10. detsembri õhtul Oulu linnavolikogu ainus koht Soomes, kus poliitkorrektselt ei räägita sõnagagi selle omavalitsusüksuse territooriumil toime pandud võigastest kuritegudest. Küllap ei anta siin asu hirmule ja üritatakse vaikides endale sugereerida, et kapis ei ole kolli.
2015. aastal laviinina Soome saabunud illegaalsed piiririkkujad, ja nende eel tulnud, ei võtaks ette selliseid võikaid seksuaalkuritegusid, kui nad ei saaks julgustust kohalikest oludest. Lähis-Idast ja Aafrikast saabunud immigrandid teavad väga hästi, milline kättemaks tabaks neid ohvrite omaste poolt, kui selliseid rõvedusi julgetaks ette võtta näiteks Iraagis, Pakistanis või Alžeerias.
Isegi kui seksuaalkurjategijatel veab ja nad ei satugi oma ohvrite sugulaste kätte õiglusemõistmiseks, ei tseremoonitse nendega ka riik – avalik hukkamine on islamimaades väga tavaline nähtus. Kui palju me kuuleme protestinoote sellise praktika vastu sealsete elanike hulgas? Mitte eriti, sest printsiip „silm silma ja hammas hamba vastu" hoiavad kuritegevuse ohjes paremini kui naeruväärsed „karistused" Rootsis ja Soomes.
Moslemite jaoks tähendab leebus ja kompromissivalmidus ainult nõrkust, sest ainult nõrk üritab kokku leppida. Moslemite enda arusaama kohaselt ei kehti „uskmatute koertega" sõlmitud lepingud sellest hetkest, kui nende jõud „koertest" üle käima hakkab. Mida vähema hulgaga „koertest" jagu saab, seda haletsusväärsemad ja mõttetumad need võidetud töllmokad on. Nagu inglased, prantslased, rootslased, soomlased… Selline mökutamine, nagu toimub Euroopas nahaalsete pervertide ja kohalikele näkkusülitajate suhtes, lisab vaid õli tulle.
Kõik juhtumid, mis on seotud naiste, tütarde, laste seksuaalse ahistamisega on teadlik ja eesmärgipärane näkkusülitamine meile: „Te ei suuda kaitsta oma naisi ja tütreid. Nad kuuluvad meile. Te ei ole midagi väärt. Ja mida te, kõlkapüksid, julgete selles asjas ette võtta!?"
Oulu juhtumi puhul on tegemist tüüpilise sotsieuroopaliku käitumisega. Kuriteo mastaap sai politseile selgeks juba suve jooksul, mil pandi toime esimene lapse vastu suunatud seksuaalkuritegu.
Riigi kulul ülalpeetavad „uussoomlastest" illegaalid leidsid ohvri sotsiaalmeediast ning püüdsid luua kontakte teiste endast märgatavalt nooremate naiste, neidude ja lastega. Ilmselt meie ajale tüüpilise „alalhoidlikkusega," et mitte lõkkele puhuda „paremäärmuslikke" meeleolusid, ei antud sellest avalikkusele teada.
See päädis novembris veel kahe raske seksuaalkuriteoga. Arreteeritud on seitse meest, neist vanim 38 aastane. Üks grupiviisilise vägistamise ohvriks langenud tütarlaps on 10 aastat vana. Kõik ohvrid on algkooliealised tüdrukud. Politsei ei seosta neid kolme seksuaalkuritegu samade tegijatega, ent arvan, et ohvrite ja inimeste õiglustunde seisukohast ei ole sellel tähtsust.
Politseijuht Markus Kiiskinen leiab, et kõigest hoolimata ei tohi teha juhtunu põhjal üldistavaid järeldusi.
Praegu on Soomes vägistamiskahtlustusega kinnipeetutest pooled välismaalased. Aastal 2014 oli aafriklaste poolt sooritatud vägistamisi 12 korda rohkem kui põliselanike poolt. Lähis-Idast pärit migrandid vägistavad 13 korda sagedamini kui soomlased. Ja see statistika räägib ajast enne 2015. aasta immigratsioonilainet.
Siis tuli riiki üle 30 000 illegaali, kelle taustast ei teadnud Soome riik midagi, hoolimata valitsusringkondade kinnitustest, et kõik on kontrolli all. Nüüd peab Oulu politseijuht tõdema: „Kuriteojuhtumid, mille puhul kahtlustatakse tegijatena välismaalasi, on tõusuteel. Ja nende uuemate juhtumite puhul on tegemist ka sotsiaalmeedia kasutamisega."
Soome president Sauli Niinistö, peaminister Juha Sipilä ja siseminister Kai Mykkänen (koonderakond) on reageerinud Oulu lastepilastamisjuhtumitele nii, nagu see ühele korralikule Lääne demokraatiale kohane. Nad on šokis.
Ilmselt see šokiseisund takistab ka teha ettepanekuid või võtta vastu otsuseid, mis teeksid lõpu välismaalaste seksisafarile. Kahtlen, kas sellest šokiseisundist on üldse võimalik välja tulla, sest igapäevane elu annab sellisteks valitsusliikmete vapustamiseks pidevalt ainest.
Põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho kritiseeris kolmapäeval valitsust kontrollimatu immigratsiooni jätkumise eest, nimetades siseministri sõnavõtte mannetuteks.
Tallinnas toimus pühapäeval ÜRO rändeleppe vastane meeleavaldus, millel esinenud SAPTK juht Varro Vooglaid tõi esile õigustatult president Kaljulaidi lojaalsusküsimuse. „Kelle leiba sööd, selle laulu laulad," ütleb rahvatarkus.
ÜRO ja Euroopa Liidu struktuurid on üles ehitatud nõnda, et nendest toituvad isikud ja organisatsioonid ei suuda ellu jääda ilma sealt pudenevate vahenditeta. Mida on oodata presidendilt, kes võõrvõimu poolt kohaletarnituna ja sellesama võimu poolt kinnimakstuna on agaralt viinud ellu oma toitjate tahet, nagu Lenin, kelle sakslased Venemaale tarnisid, et see seal Venemaal vajalikud muudatused läbi viiks.
Tänuks võimulesaamise eest loovutati Saksamaale Brest-Litovski rahuga Ukraina, Valgevene ja Baltikum. Kuulsa loosungi – „Kogu Venemaa elektrifitseerimine"-all anti terve hiigelterritooriumi elektriga varustamise monopol (vist mitte päris õiglase konkursi tulemusena) Saksa ettevõttele AEG. Kas meie ajastu ja maa „leniniaad" makstakse kinni tingimusteta kuuletumisega Euroliidu leivaisadele? Kas on selles üldse mõtet kahelda…
Me elame ajastul, mil Eesti riik on eesti rahva käest varastatud. Meie lipp, vapp ja hümn esindavad, väidetavalt, meie omariiklust, ent sisuliselt on sellest omast riiklusest järgi jäänud vaid riismed. Aga mida me võimegi oodata „riigijuhtidelt", kes on alustanud oma karjääri pugejaliku vihmavarjuhoidjana?
Kevadistel valimistel on võimalik muuta Eesti välispoliitilist orientatsiooni, mida seni võiks pigem võrrelda ebatraditsioonilise seksuaalse orientatsiooni passiivse rolliga. Kevadistel valimistel on võimalik muuta ka Eesti sisepoliitilist orientatsiooni, mida võiks kõige paremini iseloomustada kui „hirmutamise ja valelubadustega äraostmise" taktikat.
„Meil ei ole massiimmigratsiooni. Ei ole mõtet sellel teemal lokku lüüa." Kui inimene mürgitab end talle vastunäidustatud ainetega, siis on põhjust hakata muretsema väga varakult, ehkki olukord võib tunduda kontrolli all olevat ning inimene ise rahul. Pikkamisi aga saabub tase, mil ei aita enam kiirabibrigaad ega selle elule tagasipumpamise vahendid. Nii on ka ühiskonnaga.