Järjest rohkem sarnaneb meie Eesti Vabariik mitte Eesti Wabariigiga, vaid Eesti NSV-ga, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Linnar Priimägi kirjutas, et Eesti probleem ei ole ateism.
Muidugi ei ole. Eesti probleem on usuharimatus. Meil polegi õieti ateiste. Ain Kaalep on nimetanud neid teofoobideks, ja Eesti probleemiks teofoobiat. Teofoobidel on hirm Jumala ees, sellepärast sõdivad usu vastu.
Priimägi ise nende hulka ei kuulu, sest tema kunstiteadlasena ei saa Jumalat eitada. Ometi kaldub tema sümpaatia sinna ateismi poole. Erinevalt Mart Sanderist, kellele ta oponeerib, kes minu meelest õigusega just võitlevad teofoobid väga karmilt hukka mõistis.
Vaidlus, mis on nende artiklite aluseks, käib niisiis usuharitlaste ja usuharimatute vahel.
Religioonist ja religiooni kõrvaleviskamise võimalikest tagajärgedest saab objektiivselt rääkida ikka usuteadlane, mitte usuvõhik. Ütlete, et ta ei ole objektiivne, sest tema uskumine Jumalasse teeb ta usu suhtes subjektiivseks; et objektiivsem on see, kes peab usku väljamõeldud muinasjutuks? Hm.
Kas füüsik on objektiivne füüsikaseaduste ja nende avaldusmisvormide üle otsustades? Ta ju usub neid! Kas peaks ka füüsikalisi protsesse hindama see, kes on füüsikas võhik, või koguni see, kes seab füüsikaseaduste olemasolu üldse kahtluse alla?
Kas haigust saab objektiivselt hinnata meedik või patsiendi meditsiinihariduseta palatikaaslane?
Proua Kaljulaid desakraliseeris presidendi ameti ja sellega koos ka Eesti riigi. See oli otsustav tegu. Ta lahutaski kiriku riigist, täites sellega Lenini 1918. aastal välja antud dekreeti, mis meilgi nõukogude ajal kehtima pandi.
Heakene küll, kas see on riigile ja rahvale kasulik või kahjulik, see selgub ilmselt aastate pärast. Rahvas on lõhestatud, ühtedele tundub see ohtlikuna, teistele jälle meeldivana, sest vabastab nad kristliku moraali jälgiva silma alt. Ametlikult sellel silmal küll mingit võimu ei olnud, ent iga Euroopa kristlikus kultuuris üleskasvanud inimese alateadvuses oli tal ometi oma kindel koht. Nüüd on meile avalikult kuulutatud, et see silm on prügikasti visatud.
Edaspidi uurige tsiviilkoodeksit, kui tahate teada, mis on hea ja mis on paha. Kõik on lubatud, mis pole seal keelatud.
Nojah, usuharidusega inimesel on muidugi raske austada usuhariduseta riigijuhti, kes seda peaaegu uhkusega avalikult tunnistab.
President pani inimesed usu üle vaidlema. See on hea. Tõstis usu orbiidile. Viskas meediasse rasvase kondi, igasugu arvajad ja kommenteerijad said tükiks ajaks jälle tulise teema. Isegi poliitiline seltskond arutab nüüd omavahel vihaselt usuteemat. Mitte ainult seda, kas president peaks või ei peaks usuriitustes osalema, vaid, nagu ka usuõpetuse puhul, usu üle üldse.
Kas ta tegi seda teadlikult või teadmatult?
Kahtlemata oli see aus ja julge otsus. Ta andis sellega teada, kes ta on, ja mida tähendab meie "uus normaalsus". Mingis mõttes viskas ta rahvale "kinda". Kas isekusest, mõtlematusest, või oli see taotluslik, ehk oli see koguni Brüsselist antud käsk või soovitus?
Igatahes võitis president selle otsusega kõigi kirikuvastaste südamed. Asi seegi. Valis poole. Peaminister reageeris sellele ning valis endale teise poole, ja võitis kiriku kaitsjate südamed. Päris lõbus. Kas läheb kakluseks?
President pani inimesed kihama, arutlema, mõtlema. See on positiivne. Kuidas ta muidu tuttavaks saab? Paraku ei ole ta veel hiilanud mingi jahmatava vaimse sisuga. Kui meil oleks vähemalt Jumal, ideaalkujund, stiimul, siis oleks kuhu poole püüelda. Nüüd ei ole. Kas Brüssel?
Jumalaga koos kaob ära ka põhimõte, et valitseja on rahva teener. Nüüdsest on valitseja rahva isand. Endine (kristlik) süsteem kukub kokku, püramiid laguneb laiali. Millest siis üldse lähtutakse, kui Jumal on üle parda visatud?
Presidendil ei ole täidesaatvat võimu, aga ta on käilakuju. Ta peaks olema rahva ühendaja. Edasiliikumise suuna andja. Liiga noor ametnik, kellele "õnn" sülle kukkus, ilmselt sellist asja ei suuda mõista.
Kuhu edasi? Kas Kaljulaid võtab kasutusele ka Lenini 1918. aasta dekreedi? Lahutabki kiriku riigist? Lõpetab igasugu religioossed riitused tähtpäevade puhul?
Järjest rohkem sarnaneb meie Eesti Vabariik mitte Eesti Wabariigiga, vaid Eesti NSV-ga.
Kui presidenti ei õnnestunud ära valida valijameeste kogus, siis oleks pidanud vähemalt selleks korraks sellest üldse loobuma. Oleksime järgmised viis aastat saanud hakkama ka ilma presidendita. Oleks ka päris palju raha kokku hoidnud, ehk oleks võinud osta meditsiinitarbeid, mida riik praegu osta ei jaksa.
Ei leitud ju väärilist kandidaati. Mart Helme oli kõige väärilisem, aga pani valijameeste püksid püüli sõeluma.
Kas seda üldse tõsimeelselt otsiti, on muidugi iseküsimus. Viimane riigikogu etendus oli ju farss.
Valime endale sümbol-juhi, targa ja auväärse mehe, kelle kõnesid me võime huviga kuulata või lugeda. Ta ei pea kogu aeg mõttetuid visiite tegema, igal pool ennast näitama. Las tuleb rahva ette mõned korrad aastas. Las ta olla meile vaimseks orientiiriks.
Et me ometi hakkaksime kõik kuhugi kõrgemale püüdlema ja lõpetaksime mugava mõnulemise oma rohtukasvanud tiigikeses.