Võib vaid imestada end liberaaliks, demokraadiks ja sallivaks pidavate inimeste suutmatuse või soovimatuse üle näha, kuidas oma alatu tegevusega panustatakse ühiskonna lõhestamisse, kultuurilise konflikti süvendamisse ja diktatuurilise õhkkonna kujunemisse, kirjutab Varro Vooglaid viitega Eesti Päevalehe poolt algatatud ja SAPTK vastu suunatud laimukampaaniale.

Nagu paljud inimesed ilmselt teavad, avaldas Eesti Päevaleht üleeile pikalt ettevalmistatud artikli, millega esitati SAPTK suhtes valelikke ja lausa absurdseid süüdistusi, et heita meie sihtasutusele halba varju. EPL-i rünnaku näol oli tegu hea näitega propagandistlikust tegevusest, mil pole tõetaotlusest lähtuva ajakirjandusega kõige vähematki pistmist.

Nagu selgitasime koos Markus Järviga eile Objektiivis avaldatud saates “Fookuses”, on ainuüksi osutus sellele, nagu oleks meie Poola patriootidest sõbrad – kes suhtuvad kõigesse Venemaaga seonduvasse ülikriitiliselt ja lausa valulikult – venemeelsed, üdini naeruväärne ja täiesti vale. Selle kohta, kuidas Eesti Päevaleht tegutseb, on heaks näiteks ka asjaolu, et kui palusin õhtul enne EPL-i artikli avaldamist kommentaari soovinud ajakirjanikult artiklit näha, et oleks võimalik seisukoht kujundada ja seda väljendada, sain vastuse, et selleks pole aega.

Igal juhul meenutab Eesti Päevalehe rünnak vägagi eelmist suurt rünnakut, mille sama ajaleht algatas meie sihtasutuse vastu 2014. aasta suvel, püüdes kooseluseaduse läbisurumisega seonduvate pingete kõrgajal lugejaid veenda otseses ja täielikus vales, nagu oleks meil mingid varjatud sidemed Venemaa võimu- ja äriringkondadega. Hiljem oli Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald sunnitud tunnistama, et mingeid fakte, mis võimaldaks SAPTK vastu suunatud süüdistusi ja kahtlustusi tõendada, neil tegelikult pole. Meie kaebuse peale otsustas ka Pressinõukogu, et Eesti Päevaleht – ning samuti Eesti Rahvusringhääling, mis tõttas omalt poolt hoogsalt EPL-i laimu tiražeerima – rikkusid ajakirjanduseetika põhimõtteid.

Mis seob Varro Vooglaidu ja Vladimir Jakuninit? Absoluutselt mitte miski, aga see ei takistanud 2014. aastal EPL-i loomast ajakirjanduseetika põhimõtteid jämedalt rikkudes vastupidist kuvandit, osutades täiesti alusetult SAPTK nõukogu liikmete “Kremlini ulatuvatele” sidemetele.

Paraku pole Pressinõukogu poolt ajakirjanduseetika rikkumise tuvastamisest kuigivõrd palju kasu, sest alusetud ja laimavad süüdistused ja kahtlustused hakkavad kord lendu lastuna elama oma elu ning tulevad (sageli pahatahtlikult meelestatud inimeste teadliku tegevuse tulemusena) ikka ja jälle tagasi, hoolimata sellest, kui palju kordi need on ümber lükatud. Kindlasti teavad sõnumi lendulaskjad seda väga hästi ning on kalkuleerinud, et isegi, kui tuleb Pressinõukogu või kohtu poolt ajakirjanduseetika põhimõtete või kehtivate seaduste rikkumise tuvastamise korral mokaotsast väike kahetsusavaldus pobiseda, pole see kuigi suur kulu, pidades silmas ideoloogilises sõjas saavutatud tulu. Alljärgnevalt toon selle kohta välja mõned näited:

Nagu 2014. aastal tõttas Eesti Päevalehe laimu tiražeerima ERR, nii tegi seda sel korral Õhtuleht, minnes seejuures alusetute laimavate väidete esitamisega veel kaugemale kui EPL ise. Nimelt erinevalt EPL-ist, mis ei julgenud seda ise otse väita, vaid viitas üksnes kolmandate isikute (st Poola liberaalide) hinnangutele, deklareeris Õhtuleht kohe oma artikli pealkirjas kindlas kõneviisis, nagu oleks SAPTK võtnud vastu annetuse “venemeelsetelt paremäärmuslastelt”. Tegu oli otseselt valeliku süüdistuse ja sildistamisega, kuna ei Piotr Skarga Sihtasutuse väidetava “venemeelsuse” ega ka “paremäärmusluse” osas pole ühtegi fakti, mis võimaldaks neid hinnanguid põhistada.

Markeeritud ekraanitõmmis Õhtulehe veebiväljaandest. Nagu näha, väitis Õhtuleht kohe artikli pealkirjas täiesti alusetult, ent kindlas kõneviisis, nagu oleks SAPTK võtnud vastu annetuse “venemeelsetelt paremäärmuslastelt”.

Seepärast kirjutasin eile kell 14.41 ehk vahetult pärast seda, kui Õhtulehe artiklit märkasin, nimetatud lehe peatoimetajale ja palusin lõpetada SAPTK suhtes laimu levitamine. Kiri ise oli selline:

Tere, hr Šmutov!

Märkasin, et Õhtuleht tiražeerib Eesti Päevalehe poolt SAPTK suhtes esitatud süüdistusi, lisades veel omalt poolt vinti juurde. Kui EPL-is kannab meie kritiseerimiseks avaldatud artikkel pealkirja “SAPTK saab raha Poola ultrakristlastelt, kellest kirik ei taha kuuldagi”, siis Õhtuleht deklareerib oma artikli pealkirjas kindlas kõneviisis, nagu oleksime võtnud vastu toetuse lausa “venemeelsetelt paremäärmuslastelt”: [LINK]

Piotr Skarga Sihtasutuse iseloomustamine “venemeelsena” ja “paremäärmuslikuna” on otseselt vale. Esiteks on tegu inimestega, kes suhtuvad kõigisse Venemaa ja eriti selle poliitilise juhtkonnaga seonduvaisse küsimustesse tõsise kriitilisusega. Teiseks ei ole tegu sugugi äärmusliku organisatsiooniga, sest oma tegevust viiakse ellu absoluutselt rahumeelsete ja seaduslike vahenditega, seistes oma tõekspidamiste ja põhimõtete eest ilma mingisugusegi kalduvuseta vägivallale või õigusvastasele käitumisele.

Seega, kui teil puuduvad faktid, mis kinnitaks vastupidist, siis palun kõrvaldage oma artikli pealkirjast väited, nagu oleks SAPTK võtnud vastu toetust mõnelt “paremäärmuslikult venemeelselt” organisatsioonilt.

Iseenesest on kahetsusväärne, et olete üldse sellise otseselt väära ja SAPTK-le alusetult ja teenimatult halba varju heitva artikli avaldanud. Teatavasti ütleb võlaõigusseaduse §-s 1046 lg 1, et “isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, […] on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.”

Lugupidamisega

Varro Vooglaid
SAPTK juhatuse esimees

Juba 13 minutit hiljem ehk kell 14.54 sain vastuse Õhtulehe veebitoimetajalt Dannar Leitmaalt, kes kirjutas: “Muudame pealkirja. Vabandust. Uurin ka ajakirjanikult, et kuidas selline pealkiri tekkis.”

Uus pealkiri, mis artiklile pandi – “Varro Vooglaiu sihtasutus saab raha Poola ultrakristlastelt, kellest kirik ei taha kuuldagi” – on endiselt tendentslik ja halvustav, sest pole olemas mingit “Varro Vooglaiu sihtasutust” ega ka mingeid “ultrakristlasi”, kellelt SAPTK oleks raha saanud. Aga vähemasti võeti pealkirjast ära otseselt faktiliselt vale iseloomustus, nagu oleks tublidest, ausatest, põhimõttekindlatest ja väärikatest katoliiklastest Piotr Skarga Sihtasutuse eestvedajate näol tegu “venemeelsete paremäärmuslastega”.

Õhtulehe poolt parandatud pealkirjaga artikkel, mis kätkeb arusaamatut väljendit “ultrakristlased” kasutamise näol endiselt halvustavat tooni. Ekraanitõmmis Õhtulehe veebiväljaandest.

Mis Õhtulehe toimetuse käitumise juures aga eriliselt tähelepanu väärib, on see, kuidas tunnistatakse koheselt, et levitatakse laimu ning võetakse alusetud süüdistused momentaalselt tagasi, kui laimatav selle vastu protesteerib. Iseenesest on niisugune samm kujunenud olukorras muidugi hea – oma vea tunnistamisest keeldumine oleks tunduvalt halvem variant. Samas näitab Õhtulehe samm, kui kergekäeliselt ollakse valmis ideoloogiliselt ebameeldivaid isikuid (antud juhul SAPTK-d) jõupositsioonilt sildistama ja laimama.

Küsigem, kui põhjendatud on niisugusel taustal ootus, et konservatiivsete hoiakutega inimesed ja liikumised, keda liberaalselt meelestatud peavoolumeedia poolt nõnda laimatakse, peaks kõnealuste meediumite endi suhtes käituma hästi viisakalt, meeldivalt ja kannatlikult, mitte pahandama ja kurjaks saama. Tegelikult köetakse nii ise vastutustundetult ühiskondlikku konflikti kuumaks, süvendades seeläbi ühiskonna jätkuvat lõhestumist. Tõsi, konflikti tekitamine ja süvendamine aitab kaasa klikkide kogumisele ja soosib maksimaalse kasumi taotlust, ent samas lõhub ka normaalset ühiskondlikku kliimat, ässitades inimesi teineteise vastu ja sütitades vaenulikke tundeid. See kõik ei peaks nii käima, aga ometi käib ja käib ilma, et lõppu oleks paista.

Väljavõte Facebookist

Ühtlasi toob valede levitamine endaga kaasa ootuspäraseid reaktsioone inimeste seas, kes võtavad neid valesid tõe pähe. Toon sellest siinkohal vaid ühe näite. Nimelt torkas mulle eile hommikul silma varem nii Reformierakonda kui ka Vabaerakonda kuulunud ning Kaitseliidus aktiivselt vabatahtlikuna kaasa lööva ärimehe Mati Sareveti postitus Facebookis, kus ta jagas EPL-i poolt SAPTK suhtes laimu levitavat artiklit ning lisas sellele kommentaari, et SAPTK näol on tegu “meie riigi julgeolekut ohustavate vaenulike tegelastega”, kelle Kaitsepolitsei võiks “puuri panna” (muuseas, üleskutsega, et Kaitsepolitsei peaks SAPTK suhtes “oma töö ära tegema”, mida iganes see ka ei tähenda, on teiste seas esinenud ka reformierakondlasest parlamendiliige Yoko Alender). Minu küsimuse peale, kas kõnealune inimene tõsimeeli arvab, et SAPTK tuleks õiguskaitseorganite poolt jõuga sulgeda ja selle eestvedajad vangi panna, kuna seisame poliitilise juhtkonna poolt hüljatud, ent samas täiesti lihtsate tervemõistuslike põhimõtete eest, tehes seda absoluutselt rahumeelselt ja vähimalgi määral õiguskorraga vastuollu minemata, sain ühemõtteliselt jaatava vastuse (kirjapilt muutmata):

“Jah SATPK tuleks sulgeda võimalikult kiiresti, mida kiiremini seda parem. Ka demokraatlikus riigis peab olema õigus kaitsta kehtivat õiguskorda, kaabakate ja välisrahastuse abil ühiskonna lõhestamine peaks olema kriminaliseeritud. Kaabakate koht on puuris.”

Seejuures ei ole Sarevet päris suvaline kuju – teda on autoriteetse allikana SAPTK tegevusele kahtlusevarju heitmiseks ja nii Objektiivi kui ka Uute Uudiste “Kremli karvase käe” pikendusena kujutamiseks kasutatud isegi Eesti Ekspressis avaldatud artiklis, mida Ekspress Grupp tiražeeris ka Delfi kaudu. Sarnaseid väiteid on esitanud nii mõnedki teised, mistõttu võib täheldada kasvavat vaenulikku hoiakut, olgugi, et selle aluseks on pelgalt meedia poolt levitatud laim.

Kokkuvõttes tahan toonitada seda, millele juhtisin ka tolle inimese tähelepanu, kes kutsus Kaitsepolitseid üles SAPTK-d jõuga sulgema ning selle eestvedajaid trellide taha paigutama. Nimelt on selge, et just selliseid sentimente EPL-i poolt nüüd juba mitmendat korda toime pandud rünnakutega üles köetakse ning pole põhjust imestada, kui ühel hetkel kulmineeruvadki need aina kasvavad sentimendid vastavaid tundeid jagavate inimeste võimu juurde saades sammudes, mida SAPTK laialisaatmist ja selle eestvedajate vangistamist näha soovivad inimesed ihalevad. Selle kõige taustal võib vaid imestada end liberaaliks, demokraadiks ja sallivaks pidavate inimeste suutmatuse või soovimatuse üle näha, kuidas oma seisukohtade ja käitumisega panustatakse diktatuurilise õhkkonna kujunemisse ning sellest õhkkonnast toituva ühiskonna rajamisse.

Seetõttu ei ole me mitte ilma asjata alatasa hoiatanud diktatuurilise õhkkonna kujunemise eest. Diktatuuriline õhkkond võib sama hästi olla liberaalne kui natsionaalsotsialistlik või kommunistlik. Kui valitseva ideoloogiaga mitte nõustuvad inimesed kuulutatakse ühiskonna vaenlasteks, neid asutakse avalikult ja alusetult häbimärgistama, laimama ja ründama, siis sillutab see teed ühiskonnale, mille raames hakatakse neid ka represseerima ning mida pole parimagi tahtmise juures võimalik iseloomustada vaba ja õiglasena. Paraku just sellise ühiskonna kujunemisele oleme tunnistajaks ning nagu eelnevalt osutatud, on oluline osa vastutusest sellise ühiskonna kujunemise eest vastavalt avalikku arvamust suunaval meedial, eesotsas end sallivuse eestkõnelejana käsitleva Eesti Päevalehega.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.