Aldo Kals nendib 1941. aastal hukkunud Eesti ohvitseri Johannes Aia mälestuseks kirjutatud loos muu hulgas, et isegi kui rahva kaitsetahe on kõrge ja kaitsevägi eeskujulikult korraldatud, hukkub nõrkade juhtide tõttu nii armee kui riik. Ta meenutab, et territoriaalselt terviklik Eesti riik loodi eesti sõdurite elu ja vere hinnaga.
10. augustil 1941 hukkus Mammaste külast Põlva suunas Mõtsanuka talu mail oma 46. sünnipäeva eelõhtul Eesti ratsaväe ohvitser Johannes Aia, kes kohaliku omakaitse ülemana koos teiste võitluskaaslastega ohjeldas rindest maha jäänud punaarmeelaste vägivalda. Laupäeval, 31. oktoobril kell 11 avasid Põlva kaitseliitlased ja vabadusvõitlejad eesotsas ürituse tugisamba Taivo Mölleriga Põlva kalmistul talle hauakivi. Sellega astusid põlvalased olulise sammu meie ühe kustunud ajaloomälu tähise taastamisel. Suur tänu neile!
Minu side Johannes Aiaga on selline, et minu onu Jüri Raid oli abielus majori vennatütrega ja nii oli tema pere kodu ohvitseri isatalus. See asus Pärnu-Jaagupi kihelkonnas praeguse Halinga valla Linnamaa küla Aia talus, seega siis pere- ja talunimi on ühesugused. Tean major Johannes Aia nime juba lapsepõlvest, aga tihedam side tema elulooga algas 1994. aastal, mil Vello Salo alustas Eesti Vabariigi kaadriohvitseride biograafiliste andmete kogumist. Saatsin talle kümnekonna oma kodukohaga seotud ohvitseri kohta teateid. Nende hulgas oli ka Johannes Aia, kes oli Läti Vabariigi Karutapja ordeni (1924) ja meie Kotkaristi (1936) kavaler ning Tartus sõjaväeteenistuses olnud edukas ratsasportlane.
On kurb tõdeda, et oleme olude sunnil teise järgu rahva seisundis. Sõjasüütajad ja -süüdlased omaaegse rindejoone mõlemalt poolelt on paigutanud ja paigutavad oma sõduritele üle Euroopa sadu, aga võib-olla tuhandeid hauatähiseid. Seda loetakse normaalseks, sest surnutega ei sõdita. Millegipärast on aga ebasoosingus meie sõdurid, kes aastatel 1941–1945 ei võidelnud Punaarmees. Neid ei tunnustata väärikalt, alatasa helisevad telefonid ja nende mälestuseks korraldatavad üritused kas keelustatakse või surutakse madalamale tasemele. Lihula mälestussamba teisaldamine on Eesti Vabariigi suur häbiplekk, mis tuleb kindlasti eemaldada ja mille eest meie hukkunud sõduritelt andestust paluda.
Major Johannes Aia elukäik on õppetunni väärtusega. Kui Eesti rahvas oli relvastatud ja organiseeritud, oli tal Vabadussõjas jõukohane edukalt võidelda mitmemiljonilist armeed omava riigiga. Eesti Vabariigil oli Euroopa tasemel eeskujuliku korraldusega kaitsevägi. Meil oli võimaluste piires kõik olemas, alates laskemoona tootmisest kuni kõrgemate ohvitseride ettevalmistamiseni. Kakskümmend aastat kasvatati rahva ja noorsoo kaitsetahet ja see oli kõrge. Kui aga 1939. aasta sügisel saabus ähvardav hetk ja oli vaja isamaad kaitsta, loovutasime me vähimagi vastupanuta relvad ja alistusime. Kui käsuliini tipp on nõrk, hukkub armee ja riik ning kaitseta jäänud rahvas kannab korvamatuid inimkaotusi!
Johannes Aia mälestusel on tihe side kaasajaga. Major oli Peterhofi 3. Lipnikekooli kasvandik. Ta võitles Vabadussõjas 1. ratsarügemendis ja soomusrongis nr. 1 (hiljem kandis see Anton Irve nime). Need väeosad vabastasid setode põlise asuala, Petserimaa. Nüüd aga valmistub Eesti Vabariik seda oma riigi seaduslikku maakonda koos Eesti Ingerimaa kolme vallaga naaberriigile kinkima. Eesti sõdurite elu ja vere hinnaga loodi territoriaalselt terviklik riik, mida on asutud lammutama. Meie põhiseadust austavad Eesti Vabariigi kodanikud saavad aga seda protsessi mõjutada. Nende valitud Riigikogu liikmed osalevad uue piirilepingu ratifitseerimishääletusel. Kas soovivad Eesti valijaid esindavad poliitikud kandideerida järgmistel valimistel või tahavad nad oma nime leida Eesti rajalt eksinud ja naaberriigi huve teenivatele riigikogulastele püstitatavalt Häbisambalt? Selle rajamise arhitektuurivõistlus lõpeb 15. novembril.