Olen viimasel suvel külastanud rahvusmeelsete inimeste meeleavaldusi ja üritusi, mille suurema osa organisaatoreiks on olnud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Minult on väga palju küsitud ja imestatud, et miks ma ei ole EKRE liige, kuna minu vaated näivad ühtuvat selle partei omadega. Tavaliselt olen vastanud, et olen veelgi radikaalsem kui see konservatiivne erakond.
Aga tegelikult on minu poliitilised vaated sellised, mis kuidagi ei sobi meie nn poliitkorrektsesse "demokraatiasse", mida olen oma raamatuis ("Maailma Uus Kord", "Holokaust") ja paljudes kirjutistes ning Nõmme Raadio saadetes avalikult väljendanud. Pean end Eestis n-ö rahajuutide ehk ülirikaste investeerimispankurite (kes ehitavad üles Maailma Uut Korda) asjatundjaks, kes pretendeerivad terve läänemaailma valitsemisele, mida ma olen enda arvates raamatus "Maailma Uus Kord" ammendavalt kirjeldada suutnud. Nagu ütles omal ajal Voltaire: "Saamaks teada, kes meie üle valitsevad, uurigem välja, keda me ei või kritiseerida".
Siinkohal võlgnen selgituse, et mul ei ole juutide kui rahvuse vastu mitte mingisugust vaenu. Toon siin näite oma elust. Minu nõukogudevastase kriminaalasja 7-liikmelises KGB uurimisgrupis oli kuus eestlast, vaid üks venelane ja kohtunikudki olid kõik etnilised eestlased, vaid prokurör oli Adolf Kessler. Kuid Gulagi poliitlaagri kartsakongides sai tihti koos istutud kahe juudiga, kellest üks, noor, kahekümnendates aastates leningradlane Arkadi Tsurkov nimetas ennast tõeliseks marksistiks-trotskistiks. Kuid saime kõik omavahel kui saatusekaaslased väga hästi läbi, kuigi "trotskisti" mõnikord vanemate kommunismivastase meelsusega vangide poolt sõbralikult tögati.
Kuigi õigeusklike juutide püha raamat Talmud õigustab uskmatute goj´de tapmist ja riisumist, ei juhindu nendest "pühadest" õpetustest kaugeltki mitte kõik juudid. Seega hindan väga juute, kes on paljastanud oma rahvuskaaslastest pankurite ja sionistlike organisatsioonide juhte, kes pretendeerivad Maailma Uue Korra kehtestajaina läänemaailma valitsemisele. Olemas on eestikeelsete subtiitritega film Auschwitzi laagrist, mida demonstreeriti mu raamatu "Holokaust" tutvustamisel Nõmme Raadio saalis 6. aprillil 2006. Kus juudi kipat kandev revisionist David Cole (Stein) aitab paljastada valet, nagu oleks nimetatud orjatöölaagris hävitatud juute gaasitamise teel (olematutes) gaasikambreis. Rahajuutide sigaduste paljastamise ja valeliku, tervele läänemaailmale peale surutud holokaustiajupesu põrmu tallamise eesmärgil rahastasin 2006. aastal New Yorgi sotsiaalteadlase Norman G. Finkelsteini raamatu "Holokaustitööstus: Kes ja kuidas juutide kannatustest kasu lõikab" (mis USA sionistlikes ringkondades tormi esile kutsus!) eesti keelde tõlkimist.
Lisaks nimetatud raamatule on üldtuntud fakt, et oma piiritusse ahnusesse lämbunud investeerimispanga Lehman Brothers omanike pankrot käivitas 2008. aastal ülemaailmse majanduskriisi. Kusjuures Barak Obama valitsus "tagus kinni" ahnete investeerimispankurite kaotatud summad USA maksumaksja raha eest. Mistõttu jäid kannatajaiks tuhanded ameeriklastest lihtsameelsed, kas arvasid, et raha puu otsas kasvab!
1992. aastal korraldas Stanley Freeman koos rahvuskaaslasest partneri George Sorosega 20. sajandi kõige tulutoovama spekulatiivse rünnaku. Rahandusajakirjanduse arvamusel purustas see Quartum fondi juhtivate rahastajate duett Inglise Panga ja teenis mõne päevaga Briti valuuta odavnemiselt umbes miljard naela. Kuigi hiljaaegu läksid mõlema mahhinaatori teed raha jagamisel lahku, kuid nimetatud spekulandid on muutunud finantsmaailma legendiks. Kuid peaaegu keegi ei ole julgenud neid kritiseerida. Nagu pole läänemaailmas kombeks kritiseerida ka Wall Streeti (parempoolseid) pankureid, kes rahastasid oma rahvuskaaslastest marksiste-bolševikke, kes võtsid Venemaal võimu üle ja korraldasid endi juhitud Tšekaa abil miljoneid inimelusid nõudnud verise terrori. Millest Objektiivi pidev lugejaskond peaks teadlik olema.
Kuna lausa füüsiliselt vihkan kaaskodanikke riisuvaid ahneid valetajaid, kellest nii George Soros kui Jacob Rothschild on nn vasak-parem poliitskaala järgi kindlasti parempoolsed, siis peaksin ma äkki tõesti olema vasakpoolne, kuna mulle läheb korda ka sotsiaalne õiglus. Rahvuslastele omane rahvusühtsuse idee on samuti vasak-parem skaala järgi ju vasakpoolne, kuna ei salli ebaõiglust, eri ühiskonnakihtide antagonismi.
Tahan eelolevaga selgitada, et see vasak- ja parempoolsuse määratlus on ammu hägustunud. Kehtis ehk veel 1950. aastail, kuid tänapäeval minu arvamusel mitte. Kõlab ju absurdina, kui "parempoolsed" investeerimispankurid toetavad "populistide" mahasurumisel marksiste, kes kindlalt peaksid olema vasakpoolsed. Minu arvamusel oleks õige klassifikatsioon uue maailmakorra toetajad globalistid contra traditsioonilise Euroopa pooldajad. Muud sildistamised vaid lõhestavad meid.
Tunnistan ausalt, et mul puudus viimasel aastakümnel igasugune lootus, et Eesti ühiskond oleks võimeline väärikust ja peremehetunnet hindama, kuna ühiskonnas on määravaiks sootuks teised arusaamad, nagu rahakultus, "edukuse" garantiiks olev vale ja silmakirjalikkus – mis mulle absoluutselt vastuvõetamatud on olnud. Just valetamine ja vägivald ühendabki Süsteemi kuuluvaid inimesi.
Mistõttu 2010. aastal suundusin abikaasaga pagulusse väärika, kokkuhoidva ja sotsiaalset õiglust hindava rahvaga Hispaaniasse, kus hoidsime pöialt pankade vastasele liikumisele M-15, mis korraldas Madridis ja Barcelonas poole miljoni osavõtjaga meeleavaldusi. Mis sundisid (parempoolseid) pankureid kehtestama sealse masu ajal kaheaastase moratooriumi pangavõlglastele, kes olid kaotanud töö. Eestis teadupoolest aeti sajad või lausa tuhanded pangavõlglasi "kuuse alla". Kuid kes neid "luusereid" parempoolse, endise karjäärikommunisti Ansipi valitsemise ajal, kes Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka lubas viia, ikka luges!. Aga "uhked ja hääd" eestlased ei julgenud tänavaile protestima tulla kah!
Pärast seda, kui EKRE populaarsus tõusis 22% peale ja "uue maailmakorra" mõjukamad loojad George Soros ja Jacob Rothschild hakkasid rahvusvahelistel üritustel kurtma, et peale USA establishment´i mittekuuluva antiglobalisti Donald Trumpi saamist USA presidendiks (keda veel kaks aastat peale valimisi rünnatakse rahajuutidele kuuluva meedia ja kõikvõimalike Maailma Uut Korda ehitavate globalistlike jõudude poolt), on läänemaailmas massiliselt levimas "populism" (loe: rahvuslus). Siis tärkas mul taas lootus, et kõik ei ole veel kadunud. Seega tuleb minu arvates igati toetada rahvuslike ja antiglobalistlike jõudude tegevust (vaatamata mõnele vastu hakkavale seigale), kuna mitte mingit alternatiivi EKRE-le lihtsalt ei ole!
Kuigi ma väga hindan EKRE-t selle põhimõttekindla rahvusliku hoiaku pärast, ei ole ma kirjutanud avaldust erakonda astumiseks, mida erakonna juhid minult ilmselt ei ootagi. Kuigi mu omal ajal organiseeritud üritusi (Hirvepargi meeleavaldus 1987, Lihula sõjameeste ausamba püstitamine 2004) heal meelel meenutavad ja seoses eelolevate valimistega ka tähistavad. Mille eest olen loomulikult EKRE-le tänulik, sest oli ikka nadi küll, kui IRL-i poliitikud esimese ürituse au kaaperdasid ja 2009. aasta 23. augustil IRL-i funktsionäär Tarmo "Kojamees" Kruusimägi korraldajana mulle koguni sõna keeldus andmast.
Muidugi ma ei sooviks, et konservatiivide erakond minu radikaalsete põhimõtete pärast sildistatud saaks. Samas kavatsen ka edaspidi avaldada oma seisukohti tänapäeva välispoliitika kohta, mis alati ei tarvitse konservatiividega ühtida. Lääne demokraatia iluveaks on see, et juudid on teadupoolest väljaspool igasugust kriitikat meile kõigile tuntud ajaloolise sündmuse tõttu. Millest äsja ilmus ajakirjas Torkaja (nr 4, oktoober-november 2018) siinkirjutaja kirjutis "Sakslaste vaimu ja väärikuse murdmisest". Teada on, et ükski "dermokraatliku"("dermo" – vene k pask) läänemaailma parlamendipartei lihtsalt ei saa endale lubada nii "poliitiliselt ebakorrektseid" ja "äärmuslikke" vaateid, et võimalikud valijad neist hirmunult eemalduksid ega soovi seega kartellierakondlikule "sopameediale" anda põhjuseid EKRE ründamiseks.
Tuletaksin siin meelde (USA ja Iisraeli võimalikele poolehoidjatele) ajaloolist fakti, et 2008. aastal sai Austrias võimule Vabaduspartei, mille juht Jörg Haider (1950–2008) julges kahelda Teises maailmasõjas hukkunud juutide "õiges" arvus. Pärast mida USA ja Iisraeli eestvõttel kuulutati Austriale boikott, kuna austerlased julgesid võimule aidata "poliitiliselt ebakorrektse" partei. Haider aga pidi hukkuma autoõnnetuses, mida nn vandenõuteoreetikud pidasid mõrvaks. Paraku ei suudetud Vabaduspartei "teist tulemist" võimule takistada ja see on jälle Austria võimuparteiks.
Usun et suutsin eeltooduga väljendada oma veendumusi, mis takistavad mind EKRE-ga ühinemast ja loodan, et mitmedki uurijad said oma küsimusele vastuse.