Juba aastakümnete eest alanud abielu tähenduse ümbermõtestamine on tänapäeval viinud selleni, et isegi paljud kristlastest tudengid peavad traditsioonilist arusaama abielust sallimatuks ja kitsarinnaliseks.
Juba viis aastat on doktor Abigail Rine õpetanud George Foxi nimelises evangeelses ülikoolis sooteooria kursust. Semestri alguses ütleb ta oma õpilastele, et nad loevad kursuse jooksul kindlasti mõndagi, mis tundub neile ebameeldiv, tõenäoliselt isegi solvav.
Hiljuti kristlikus veebiajakirjas FirstThings.com avaldatud artiklis kirjutas Rine, et arvestades tänapäevaste soouuringute sekulaarselt kallutatust, oli veel viis aastat tagasi lihtne leida materjali, mis oli evangeelsetele tudengitele väljakutseks või isegi ärritajaks.
Nüüd on aga lood teisiti. "Tänased tudengid tulevad mu kursusele põhjaliku identiteedipoliitika keelekasutuse- ja terminoloogiaalase ettevalmistusega. Kuivõrd nad kardavad näida sallimatutena, ei taha nad vastu vaielda ühelegi seisukohale – muidugi välja arvatud arvamused, mis tunduvad neile sallimatud!"
Ja mis see on, mis neile "sallimatuna" tundub? Näiteks essee "Mis on abielu?", esimene peatükk Sherif Girgise, Robert George'i ja Ryan Andersoni raamatust "Mis on abielu? Mees ja naine: Kaitsekõne" ("What Is Marriage? Man and Woman: A Defense").
Nimetatud artiklis kaitsevad Girgis, George ja Anderson nägemust, mis käsitleb abielu pühaliku lepinguna: "Abielu on ühendus mehe ja naise vahel, kes lubavad pühenduda teineteisele püsivalt ja eksklusiivselt … ning mis viiakse täide, tuues ilmale ja kasvatades koos üles lapsed." Autorid kaitsevad seda nägemust "revisionistliku nägemuse" eest, mis mõtestab abielu ümber viisil, mis hõlmab muu hulgas ka samasoolisi paare.
"Mu tudengid vihkavad seda artiklit," kirjutas doktor Rine. "Nad üritavad seda maha teha, tundudes samas võimetud autorite seisukohta mõistma." Seda hoolimata asjaolust, et tegu on evangeelsete tudengitega evangeelsest ülikoolist.
Nende tudengite ainus kokkupuude arusaamaga abielust kui pühalikust lepingust on olnud puine Piibli tsiteerimine. Lisaks sellele kirjutab Rine, et "Arusaam abielust, mida artikli autorid nimetavad "revisionistlikuks" – abielu kui kahe inimese vaheline emotsionaalne, romantiline ja seksuaalne side – ei tundu mu tudengitele üldse uuena, kuna nad on sellise arusaamaga üles kasvanud, olgugi piiblipõhise heteroseksuaalse katte all." Ta lisab: "Abielu mõiste ümbermõtestamine algas mitu kümnendit tagasi, kui meie kultuurilises kujutlusvõimes lõhuti seos seksuaalsuse ja järglaste saamise vahel."
Kuivõrd abielu seost järglaste saamisega peetakse juhuslikuks, tundubki Rine'i tudengitele kitsarinnaline väita, et abielu olemus välistab samasooliste paaride kaasamise mõistesse.
Kust aga tuleb arusaam, et abielu seos järglaste saamisega on juhuslik? Kõikjalt – televisioonist, kirikust, koolist, kodust, noorteühendustest.
"Kui ma mõtlen oma kasvatusele ja arvukatele "seksijuttudele", mida ma olen viimase kahekümne aasta jooksul kuulnud erinevatel evangeelsetel üritustel, näen selgelt, et seal esitatud nägemus abielusisesest seksuaalsusest oli peamiselt revisionistlik," kirjutab Rine.
Teisisõnu, abiellumise momendil saavad abikaasad seksi näol "kingituse" osaliseks, mida "peetakse "kingituseks" peamiselt selle (erootilise) ühendava olemuse tõttu, mitte aga selle võime tõttu panna alus uuele elule," laiendab ta. Lastest on isegi kirikuringkondades saanud abielu valikuline lisand ja mitte selle peamine eesmärk.
Mida saame me teha, et võita tagasi oma lapsed, kirikud ja kultuur? Chuck Colsoni sõnadega: "Kristlastena oskame suurepäraselt öelda "Ei", ent peame saama paremateks "Jaa"-ütlejateks. Me peame näitama, et Jumala plaan inimkonna jaoks on õnnistus ning et Tema teed, sealhulgas ustav eluandev abielu ühe mehe ja ühe naise vahel, viivad inimkonna füüsilise, emotsionaalse ja vaimse õitsenguni."
Portaalist LifeSiteNews tõlkis Maria Vooglaid