Väikeettevõtja ning poliitika- ja maksundushuviline Janno Tults teeb oma lugejakirjas ettepaneku muuta töötasult võetavate maksude maksmise korda.

Eelmises lugejakirjas Objektiivile kirjutasin, et riigil on aitamise monopol. Kirjeldasin, kuidas riik võtab aitamise pealt maksu ja veel väga palju. Lisaks vihjasin, et on võimalus, kuidas aitajat õiglasemalt maksustada. Sel korral tutvustan ma oma ideed lähemalt. Tõsi, seda on teisedki peale minu välja käinud. Põhimõtteliselt on tegemist teemaga, millega saab mitu artiklit sisustada.

Tööandja maksab maksud ja maksab veel peale

Erasektoris käib elu niiviisi. Klient tarbib teenuse, mille eest peab maksma. Müüja (juriidiline isik või FIE) tahab tarbitud teenuse eest raha kätte saada. Müüja küsib tarbitu eest raha kliendi käest, mitte ei lähe raha küsima tema tööandjalt. Tuttav ja mõistlik käitumine.

Maksumaailmas ehk riigisektoris aga käib elu niiviisi. Töötaja saab palga, millelt peab maksma maksud. See on sarnane erasektoris teenuse eest makstava tasuga. Riik tahab maksud kätte saada. Kuna maksud on seotud palga laekumisega, siis alus maksude saamiseks on olemas. Loogiline on, et riik pöördub töötaja poole, et see oma maksud ära maksaks ehk täidaks oma maksukohustuse.

Nüüd tekibki erinevus. Nimelt on riik maksude osas otsustanud hakata tööandja käest välja pressima töötajapoolse kohustuse täitmist. Tööandjalt väljapressimist iseloomustab sund teha toiminguid (arvutada, deklareerida, kanda üle) ja karistus, kui toiminguid ei tehta (kontoarestid, varade keelumärked, avalik häbistamine), lisaks ei hüvitata vastavaid toiminguid. Maksud ju end ise ei arvuta, deklareeri ega kanna üle.

Olgu öeldud, et maksudeklaratsioonis on hilja makse arvutama hakata, kuna palgad on juba ammu välja makstud. Eelnevale koormusele lisaks tuleb vaielda töötajaga, et miks ta palk küll nii väike on – lepingus ju lubati pudrumäed ja piimajõed kokku. Ning julgem tööandja väidab, et peab veel mingit imelikku sotsiaalmaksu juurde maksma, mis justkui vähendab töötaja võimalust rohkem palka saada.

Kokkuvõttes tööandjale toiminguid jagub. Nende edukaks sooritamiseks on vaja asjatundjat, raamatupidajat, kes peab arvet erinevate kohustuste tüüpide üle ja suudab suhelda erinevat tüüpi inimestega. Kes maksab raamatupidajale palga? Tööandja. Tööandja maksab seega ise peale, et riigile makse koguda. Riik aga ei hüvita tööandjale sentigi, üksnes karistab või leebemal juhul süüdistab maksupettustes (annetuste ja erisoodustuste maksustamine, nüüdseks lõpetatud autoluure).

Riik teeb halva mängu juures head nägu, ametnikud pööritavad silmi: meie oleme süütud, tööandja on süüdi, näed, ei maksa palka teile, ei kanna makse üle meile. Sina, töötaja, oled hea. Mina, riik, olen hea. Tööandja on paha! Petis selline!

Ettepanek senise korra muutmiseks

Teen ettepaneku olukorra muutmiseks. Sellega ei muutu ükski maks väiksemaks ega suuremaks. Samas ennustan, et see toob kaasa mitmekülgse revolutsiooni. Seda ettepanekut on tehtud juba korduvalt ja sellele on ägedalt vastu seistud. Põhjust ägeduseks on, sest mõtteviis muutub kardinaalselt.

Ettepanek seisneb selles, et edaspidi maksab tööandja kogu palga (sh sotsiaalmaksu) töötajale välja, s.t lepingus lepitakse kokku palgafond. Maksuametile kui riigi esindajale neis asjus deklareerib tööandja lihtsalt väljamakstud summa, liigi ning saaja. Isegi selle võiks ära jätta, kuna see on inimese enda ja riigi vaheline asi. Las riik tegeleb ise maksude kogumisega. Mis siis juhtub?

Kui töötaja saab 600 eurot, siis maksudeks kannab üle 223 (sh tulumaksvabastus), samas 377 eurot muudeks kuludeks. Kui 377 euro eest saab ta toa soojaks, pirni lakke ja laes põlema, televiisori, interneti, arvuti, mille ees oma aega veeta, toidu, millega täita kõhtu. Kas inimene saab oma maksude (223 euro) eest piisavalt vastu? Mõelge enda jaoks "huvitavate" kulutuste peale, mida riik on teinud ja kavatseb teha (ESM ja Rail Baltic, mõttetute seaduste välja töötamine). Raha jääks üle küll.

Kui lahendada olukord ausalt ja just selliselt, võiks teravmeelitsedes täheldada, et rahandusministeeriumi maja juba lammutati maha (küll teistel põhjustel), aga kas seda enam kerkida lastakse? Kui pikalt Stenbocki maja ja Toompea loss püsti püsivad selle olukorra ellutulemise tagajärjel? Kas tekib uus Jüriöö ülestõus? Nüüd, kus inimesed näevad ise oma kohustuste suurust ja peavad neid ka ise maksma hakkama oma niigi piskust sissetulekust.

Pealtnäha tekivad mõningad maksustamise probleemid, samas tekivad uued laiad võimalused. Nimetan mõne. Riigil tekib inimesega kohe väga otsene suhe. Erasektor aga saab tegeleda valdkonnaga, mis on tema tegevus, mitte tegelema sunnitud heategevusega. Maksukoormus hakkab langema ja riik muutub kiiresti efektiivseks.

Abiandja saab anda abi, rohkemgi kui praegu, kui riik annaks ära aitamise monopoli, millest kirjutasin varasemas lugejakirjas. Kasusid ja võimalusi on veelgi, muuhulgas ettevõtluse elu loomulikuks osaks muutumine. Sellest saab ühe või isegi mitu uut artiklit.