Nädalakommentaar: Hardi Volmer ja poliitikute võõrdumine riigist

Hardi Volmeri aus ülestunnistus näitab, et kummitempli rolli asetatud reapoliitikust on saanud erakonna poliitika ja tagatoa suuniste objekt, mitte iseseisev ja otsustav subjekt. Temast on saanud nupuvajutaja, kes on võõrdunud oma enda isiklikust otsusest ja selle kaudu ka inimlikkusest, märgib Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Üks ühiskondlikult kõnekamaid numbreid, mis viimasel ajal on välja käidud, on 53,4. See on nimelt protsent kõikidest nendest hääleõiguslikest Eesti elanikest, kes tänavustel kohalike omavalitsuste valimistel otsustasid hääletada.

Teine pool ehk suisa 46,6% meie ühiskonnast seda teha ei soovinud. Sellele skandaalsele tõsiasjale on minu arvates kaugelt liiga vähe tähelepanu pööratud. Need arvud räägivad meile inimeste massilisest võõrdumisest otsustusprotsessides osalemisest ja riigi poliitilisest elust.

Lühidalt öeldes, üha suuremal hulgal meie kõrval elavatest inimestest on suures plaanis ükskõik, mis siin riigis toimub, sest keegi neid niikuinii ei kuula ja enamus poliitilistest jõududest ei viitsi teha isegi nägu, nagu nad oleks reaalselt huvitatud, mida valija valimiste vahel mõtleb, millele loodab, mida soovib või mida ei soovi.

Kõrge poliitika vajab tegemist, kartellikokkulepped sõlmimist.

Absurdseks muutub aga olukord siis, kui otsustusprotsessidest ja poliitilisest elust võõrduvad ka poliitikud ise – ja seda isegi riigikogus. Üks kõige ikoonilisemaid märke sellest oli hiljuti riigikokku asendusliikmena jõudnud sots Hardi Volmeri vastus Õhtulehele, milles mees tunnistas, et riigikogus toimub kohati rohkem sümboolne koosviibimine kui reaalne töö.

“Eks see valija suhtes on muidugi veidi alatu, vahel lausa kõlvatu käitumine, aga põhimõtteliselt on sul õigus. Eks see ole siin tüütu ja inertne värk. Mina olen siin vaikselt tiksunud ja pole suure poliitika kallale veel asunud. Süvenenud olen vaid nendesse eelnõudesse, mis mind isiklikult huvitavad. Eks siin käib rohkem selline sümboolne oma valijate eest seismine seni kuni keegi saadab sulle meili või helistab ja pahandab: “Kuule koer, mina olen sind valinud ja nüüd on mul selline jama majas!””

Peatume hetkeks ja küsime, kas Hardi Volmeri ausalt üles tunnistatud poliitiline passiivsus on tingitud tema isikuomadustest või on tegu sümptomiga, mis viitab laiemale probleemile? Tundmata Volmeri isikut, võib siiski öelda, et tõenäolisem seletus oleks ilmselt viimane.

Probleemi sisuks on autentse, iseseisva ja personaalse poliitikategemise asendamine erakondade ja nende tagatubade võimuga. Selle probleemi sümbolina ilutseb kummitempel.

Kuigi näiliselt oleme iseseisev riik, mille kõrgem seadusandlik kogu on meie riigi parlament, on meie õiguskord siiski allutatud Euroopa Liidu õigusele ning valdav osa meie õigusnormidest luuakse Brüsselis.

Riigikogu toimib selle juriidilise massiivi ees kummitemplina, mille eesmärgiks anda Brüsselist tulevatele seadustele kohalik legitimatsioon. Olukord, et riigikogu enamus astuks mõne Brüsselist tuleva seadusandliku akti vastu, ei tule kõne allagi.

Mida siis otsustatakse, kui otsustuse protsessi kui sellist aset ei leia? Mitte midagi, loomulikult.

Meie riik, mis peaks olema meie oma, meie otsustele objekt, võõrandub isegi poliitikutest, rääkimata siis rahvast.

Iga uus hääletus, iga uus otsus, kus valikuvariant puudub ja otsustamist vaid mängitakse, viib riigi oma kodanikest kaugemale. Iga uus kummitempli plaksatus põlistab riigi võõrandumist ja kodanike võõrdumist sellest, mis peaks olema meie oma, aga ei ole.

Väiksemas mahus toimib sama protsess erakonna ja reapoliitiku suhetes. Reapoliitikust on saanud erakonna poliitika ja tagatoa suuniste objekt, mitte otsustav subjekt. Temast on saanud nupuvajutaja, kes on võõrdunud oma enda isiklikust otsusest ja lõppastmes ka oma sügavast inimlikkusest.

Tulemuseks on kimp võõrdumise peamiseid sümptomeid: passiivsus, nihilism ja minnalaskmine, mille Hardi Volmer oma punkarlikus aususes rahva ette valas.

Niisiis, võõrdumine on jõudnud rahvast poliitikuteni.

Ent mida me loodame, kui meil on valimisseadus, mis tolereerib peibutuspartlust ja suunab häältesaagi erakondade kontole, kes seda oma parema äranägemise järgi nimekirjades jagavad, põlistades sellega erakondlikku diktatuuri persooni üle? Meie valimisseadus koondab võimu poliitiliste grupeeringute ja nende tagatubade kätte.

Tõeliste muutuste eelduseks on valimisseaduse muutmine, kus mandaadile lähenetakse isikupõhiselt ja häälte ülekandmine valimisnimekirjade alusel erakonna kontole oleks keelatud. Nii saaksid mandaadi need, kellel on kõige rohkem hääli ja seeläbi garanteeritakse esindusorganitesse saamine nendele, keda valijad nendes institutsioonides kõige enam näha tahavad, mitte nendele, kes erakonna sisemiste kokkulepete tulemusel erakonna üleriigilises nimekirjas parema koha on saanud, vabandust, ostnud.

Praeguse süsteemi tulemuseks on Suur Vale. Rahvas teeb näo, nagu nad käiksid valimas ja teaksid midagi poliitikast. Poliitikud teevad näo, nagu nad esindaksid rahvast. Kõik koos teevad näo, nagu me üheskoos juhiksime oma rahva ja riigi saatust.

Aga vahel tuleb keegi ladvikust lagedale ausa ülestunnistusega, et poliitikuna on ta lihtsalt kohatäide. Kuidas peaksid end motiveerima kodanikud, kui üleüldise minnalaskmise tingimustes ei suuda seda teha isegi reapoliitikud?

Igal juhul, koos Volmeriga näib 46,6% kodanikest olevat alistunud võõrdumise mehhanismi poolt sünnitatud fatalismile ja neil tundub olevat üldjoontes suva, mis siin riigis toimub ja kelle oma see riik üldse on.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!