Trumpi katastroofiline rünnak

USA president Donald Trump surub kätt rahvusliku julgeoleku nõunikul John Boltonil. Foto: Scanpix

President Trump hakkab kahetsema päeva, mil ta lasi neokonidel võtta üle oma välispoliitika, kirjutab Süüriale raketirünnaku korraldamise valguses USA Esindajatekoja endine kauaaegne liige vabariiklane Ron Paul.

Nädalavahetusel tähistas president Trump enam kui saja raketi tulistamist Süüriasse säutsuga: “Mission Accomplished!”. Öeldakse, et kui sa ei suuda ajaloost õppida, siis oled sa määratud seda kordama. Seega, ma arvan, me oleme seda kordamas.

Me kõik mäletame, et “Mission Accomplished” oli loosung president Bushi selja taga, kui ta hooples ühe USA sõjalaeva pardal, et sõda Iraagis on võidetud. Pärast seda “võitu” tapeti aga umbes 4000 USA sõjaväelast ja ehk lausa miljon iraaklast ning selle riigi infrastruktuur ja sotsiaalne ülesehitus hävitati nii rängalt, et neid ei saa tõenäoliselt enam mitte kunagi parandatud.

President George W. Bush lennukikandjal Abraham Lincoln kõnet pidamas, 1. mai 2003. Foto: Scanpix

Tegelikult on USA rünnakus Süüriale palju sellist, mis meenutab meile Iraaki.

Iraagi puhul läks USA sisse, et hakata pommitama, enne kui rahvusvahelised inspektorid olid lõpetanud oma missiooni, et selgitada välja, kas Saddam Husseinil oli või ei olnud massihävitusrelvi. Kui neil oleks lastud oma missioon lõpetada ning teha kindlaks, et tal neid ei olnud, kujutlege neid kannatusi, surma ja hävingut, mida oleks võidud vältida. Süüria puhul otsustas USA hakata pommitama veel enne, kui rahvusvahelistel inspektoritel lasti hakata kontrollima väiteid, et Assad gaasitas omaenda rahvast Doumas. Miks? Miks oli nii kiire? Kas Washington kartis, et nad ei tuvasta Assadi süüd?

Kes saab tegelikult kasu USA rünnakutest Süüria valitsusele? Tuli teateid, et ISIS asus tegutsema kohe pärast neid õhurünnakuid. Kas me tõesti tahame olla al-Kaida ja ISIS-e õhujõud? Kas see hoiab meid turvalisena? Ma mäletan aega, kui al-Kaidat peeti veel tõesti meie vaenlaseks, mitte liitlaseks Lähis-Ida viimase ilmaliku valitsuse kukutamisel.

Kas Süüria kristlastel on pärast seda viimast USA rünnakut parem olla? Alles hiljuti tähistasid kristlased Aleppos esimest korda üle aastate ülestõusmispühi. Mis oli siis muutunud? Süüria armee lõi välja al-Kaida, mis oli okupeerinud selle linna idaosa. Seega ei, kristlastel on palju halvem olla, kui meie “mõõdukad terroristid” Süüria üle kontrolli haaravad.

Kui Süürial oli tõesti sariini ja teiste keemiarelvade tehaseid, kas siis olnuks arukas, et USA neid hooneid pommitab ja riskeerib sellega, et tapab neid mürke laiali paisates tuhandeid inimesi? Kas on arukas riskeerida Süüria tsiviilisikute tapmisega keemiarelvadega vastuseks süüdistustele, et Süüria valitsus tappis tsiviilisikuid keemiarelvadega? Ei, see näib olevat rohkem nende väljamõeldud “mobiilsete keemiarelvalaborite” moodi, mille kohta meile räägiti, et Saddam Husseinil on need olemas.

Kui USA teadis, et Süüria valmistas keemiarelvi neis hoonetes, mida pommitati, miks ei teavitatud siis Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW)? OPCW oli ju mitte väga ammu kinnitanud sama hoone, mida USA pommitas, keemiarelvadest vabaks. Miks mitte neile lihtsalt helistada ning paluda neil see üle kontrollida? Lõppude lõpuks nad ju just jõudsid riiki, kui USA pommitamist alustas.

On palju teisigi küsimusi seoses president Trumpi kohtutava otsusega pidada taas sõda Süüria vastu. Näiteks, kus on kongress? Oli häbiväärne näha, kuidas spiiker Paul Ryan ütles presidendile, et ta ei vaja Süüria ründamiseks kongressi luba. Kõik kongressi liikmed annavad vande järgida ja kaitsta konstitutsiooni ning konstitutsioon ütleb, et ainult kongress võib kuulutada sõja. Kas see vanne ei tähenda tänapäeval enam midagi?

President Trump hakkab kahetsema päeva, mil ta lasi neokonidel võtta üle oma välispoliitika. Nende senised saavutused on kohutavad. Tema rünnak Süüriale oli selgelt ebaseaduslik ja kui tema erakond peaks kaotama novembris Esindajatekoja, siis võib ta leida, et tema uued sõbrad-hea-ilmaga Demokraatlikust Parteist lähevad kiiresti halvaks.

© 2018 RonPaul Institute

Texase vabariiklane Ron Paul (sünd. 1935) oli USA Esindajatekoja kauaaegne liige. Viie aasta eest läks ta tegevpoliitikast erru, kuid on jätkanud kõnede pidamist ja oma vaadete väljendamist aktuaalsetes küsimustes. See kolumn ilmus algselt tema instituudi veebilehel.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!