Hariduse elutöö preemia pälvinud emeriitprofessor Ülo Vooglaid räägib Objektiivile elutöö tähendusest ning vaatab tagasi saavutatule. Juttu tuleb nii Haapsalu Pedagoogilisest Koolist, sotsioloogialaborist kui ka Nõukogude liidu esimese sotsioloogiaõpiku sünnist ning lõpuks loomulikult sellest, kuidas Eesti elu parandada.   

Elutööpreemia vastse laureaadina mõtiskleb Ülo Vooglaid intervjuu alguses elutöö mõiste üle.

"Elutöö tervikuna on nende tulemuste kogum, milleni on inimesel õnnestunud jõuda ja mida tal on õnnestunud saavutada, sellist, mis on rohkem väärt kui igapäevane, mis jääb püsima ja võimaldab teistel saavutada rohkem, kui nad oleksid võinud saavutada ilma selle panuseta," räägib Ülo Vooglaid.

Elutöö võib Vooglaidi arvates olla nii intellektuaalne kui ka emotsionaalne, nii kunst kui ka teadus, teostatud nii looduse, ühiskonna kui ka kultuuri sfääris. Süstemaatilise mõtlejana näeb Ülo Vooglaid aga elutöö kaaluandva elemendina süsteemide ja tervikute loomise võimet.

"Küsimus on sageli selles, kas õnnestub luua süsteeme, eristada detaile, alasüsteeme või luua selliseid mõtteid, mis lubavad kujundada metasüsteeme ehk mitmeid süsteeme kokku viia ja seeläbi tekitada uut kvaliteeti," seletab Vooglaid.

Intervjuus tuleb juttu ka emeriitprofessor Ülo Vooglaidi elukäigust ja akadeemilisest kujunemisteest, mis sai alguse Haapsalu Pedagoogilisest Koolist ning hiljem viis välja Tartu Ülikooli, kus Vooglaid toimis õppejõuna ning sotsioloogia laboratooriumi asutaja ja teadusliku juhatajana.

Kuulake ja vaadake lisa videost!

Toimetas Markus Järvi