Vabaturumajandusliku riigiga jätkamine

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Riigi maksupoliitika üle mõtiskleb maksundushuviline Janno Tults.

Jälgides meie maksusüsteemi ning retoorikat nüüd juba ammusest ajast (Mart Laar ja Siim Kallas), siis see riik on mõeldud algusest peale olema vabaturumajanduslik riik.

Vabaturumajanduse põhimõte on, et igaüks on jumalasarnane, igaüks ise otsustab ja vastutab ning saab ka tulemi. Alus on ka olemas selleks: inimene on loodud Jumala näo järgi ja tark inimene uurib Jumala tahet oma tegemistes lisaks matemaatika algtõdede ja erialaste teadmiste omandamisele. Vähemalt kindlasti nende kõrval.

Alates sellest, kui hakkasin maksuloogikasse süvenema, olen ma kogu aeg imetlenud, kui targasti oli veel umbes 10 aasta tagune maksusüsteem üles ehitatud. On ka vead – näiteks maamaksu, sotsiaalmaksu ning kohalikest maksudest reklaamimaksu ja parkimistasu kui selliste eksisteerimine üleüldse.

Praegu pakutakse välja, et karistame rikkuse kogujat, kui ta on eesmärgile jõudnud, näiteks kinnisvaramaksuga ja juba iidsest ajast ka maamaksuga, ning kiidame laristajat, sest ta on kogu raha raisanud. Näib, et nende ideede väljapakkujad, erinevad avaliku elu tegelased, on unustanud ära oma teekonna rikkuseni – et kui vaevaline see oli, samal ajal kui teised laristasid. Laristamist ei tohi toetada, küll ka mitte keelata, aga rikkuse kogumist peab toetama.

Kas senine on olnud kõik nii halb? On midagi, millega tuleb jätkata?

Rikkuse olemasolu (enam-vähem jätkuvalt) ei tohi maksustada, vaid selle tarbimisse võtmist, nagu maksuseadused praegugi ette näevad (v.a maamaks osaliselt). Siis on kaks inimest, kes teenivad sama tulu. Üks paneb raha kõrvale, ei võtagi seda OÜ-st välja, mille tõttu see pole maksustatud, teine aga võtab välja ja käib ööklubides majandust turgutamas. Lõpuks ühel on vahendid, teine on endiselt varatu ja tervis ka läbi. Seejärel hakkab vahendite omaja endale kodu ostma või renoveerima. Kuna see on eratarbimine, siis loomulikult tuleb selle raha OÜ-st välja võttes maksud maksta arvestades mõistlikkuse ja võrdsuse printsiipi, mis juba praegu kehtib (aga kahjuks mitte maksuvabastuse osas dividendidele, kuigi võiks, sest ka need on isikustatud), s.t osa tulufondist on maksuvaba. Kodu või muu vara omamise pealt eraldi ei arvestata mingit maksu. Või kui on soov neilt arvestada, siis hakkame ka nuge-kahvleid ja proteese üle lugema ning neilt maksu koguma – kui raha pole, siis pole nähtavasti vaja ka neid esemeid ja need tuleb või tasub võla katteks või tulevase maksumaksmise vajaduse seaduslikuks vältimiseks maha müüa. Viimaste arengute õiglaseks vältimiseks unustame klassivaenu parem ära, see tekitab vaid kulusid ja mõttetuid töökohti.

Riik kukub kokku! kuulen kujuteldavaid hääli. Jah. Selle maksupoliitika jätkumine tekitab esimese hooga riigieelarvesse ja -sektori toimimisse augu.

Jah, see aitab meil riiki ka restruktureerida, vaadata üle ministeeriumid, likvideerida vanad ja luua uued ning võtta vajadusel üle vanad ametnikud ja tuua uut, siiski jätkuvalt eesti verd valitsemisse. Riik tegelegu vaid sellega, millega erasektor ei suuda tegeleda, samas on hädavajadus selle järele.

Seetõttu me peame olema valmis sel ajal, kui riik enam ei panusta eriti vähese raha ja kindlasti veel vähesema ametnikkonna tõttu, ise teisi aitama, mis ongi normaalne.

Sellega selgub ka, kui palju on üldse vaja turumajandusse tagasi pöördumisel koondatavaid ametnikke tagasi võtta ning kulusid taas üles tõsta.

Kokkuvõttes on meie riik rajatud maksustamise ja majanduse mõttes vabaturumajandusele. Riik aga on sellest irdunud ning tuleb tagasi tõmmata õigele rajale, s.t see peab hakkama tegelema vaid hädavajalikuga. Tuleb maksustada rikkuse tarbimisele võtmist (nt tulu- ja käibemaks), aga mitte tarvitamist ennast (erinevad varamaksud).

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 2 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!