Me suudame näha vaid killukesi sellest suurest maailmast. Nendest killukestest kujuneb meie maailmapildi mosaiik. Meie valida on, kas see koosneb tõe või vale killukestest, nendib Malle Pärn.
Inimene peab ennast elu jooksul valmistama nii-öelda astjaks, mis on valmis vastu võtma ja endas hoidma väärtuslikku veini. Nii et see vein seal aja jooksul veel väärtuslikumaks muutub.
Pikkamööda, järkjärgult, valgustatakse inimest.
Inimene peab olema valmis vastu võtma, kildhaaval, tarkust ja tõde, inimene peab tahtma näha ja kuulda tarkust ja tõde.
Mõni inimene läheb närvi, kui talle tõe ja tarkusekillukesi näha pakutakse. Ta ütleb: see ei ole nii.
Meie ütleme, et inimene on kas mees või naine, tema ütleb: see on teie arvamus. Aga see ei ole meie arvamus, see on tõde. Inimesel on ainult kaks suguvarianti.
Ta ütleb: ärge suruge mulle peale oma maailmanägemust. Aga ise surub meile peale oma maailmanägemust, temale on see lubatud, ja meile ei ole lubatud sellele vastu vaielda. Meie peame oma lastele õpetama, et sugusid võib olla lõpmata palju. Ehkki meie meelest on ainult kaks.
Kus on siin võrdne kohtlemine?
Tahaks öelda: hoidke ometi endale oma mõistmatus, oma väljamõeldised, ärge kuulutage neid kõigile, ärge uhkustage oma veidrustega. Näidake meile seda, mis teis on head ja ilusat, inimlikku.
Inimesele on antud mõistus, seepärast on meil võimalik mõista seda, mida me räägime, ja rääkida seda, mida oleme mõistnud. Me ei ole marionetid. Me ei ole programmeeritud robotid. Me oleme inimesed. Meid juhib tandem, mille võrdsed osad on mõistus ja süda.
Mõni ütleb: lugesin, ei saanud aru.
Inimene ei saa paljudest asjadest aru, aga sellega ei maksa uhkustada. Ei maksa võtta sõna teemal, millest aru ei saa. Räägime sellest, millest me saame aru, mida teame ja tunneme.
Kõik inimesed ei peagi kõigest aru saama. Kõik inimesed ei peagi kõige kohta sõna võtma. Ühele on antud üks tarkus, teisele teine. Killuke siin ja killuke seal.
Igaüks võiks kuulutada teistele SEDA tarkust, mis talle on antud, mitte püüda maha teha teiste tarkust, millest ta aru ei saa. Mis on tema eest kinni kaetud. Kuidas saab keegi üldse kritiseerida seda, millest ta aru ei saa?
Kritiseerida saab ainult seda, mida mõistetakse.
Meil on teravalt eristunud kaks vastandlikku ja vaenulikku leeri. Ühed vaatavad maailma, mõistavad, mis toimub, ja räägivad sellest, tunnevad muret meie elu ja meie laste tuleviku pärast, sest neil on alles loomulik reaalsustaju ja elu järjepidevuse tunnetus. Ja terve mõistus.
Teised elavad mingis ideoloogilises mudelsüsteemis ja tegelevad selle reformimise ja propageerimisega. Mängivad riiki. Ja sildistavad inimesi, kes julgevad nende tegevust kritiseerida, laimavad, sõimavad, ähvardavad, manipuleerivad, valetavad ja demagoogitsevad. Sõdivad raevukalt terve mõistuse ja loomuliku inimlikkuse vastu.
Ja kummalisel kombel leiavad nad üpris palju aktiivseid toetajaid, kes teevad täpselt seda, mida nad tahavad.
Nii paljud inimesed elavad nagu oma isikliku mulli sees, neile ei lähe korda rahvas, neile ei lähe korda tulevik, vaimsest arengust rääkimata. Hea ja õige on nende jaoks ainult see, mis pakub neile isiklikku mõnu või naudingut või materiaalset kasu.
Kuna inimene on sõltuv teistest, siis peab ta ka endale vabaduste nõudmisel teistega arvestama. Iga inimese vabadus eksisteerib vaid selle piirini, kus ta hakkab piirama teise inimese vabadust.
Nii nagu vargale ei tohi anda vabadust teise inimese vara omastada, nii ei tohi kellelgi olla ka vabadust teist inimest solvata, mõnitada, halvustada, laimata.
Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Piiranguteta vabadus uputab kultuuri. Ilma kultuurita hukkub ühiskond.
Me suudame näha vaid killukesi sellest suurest maailmast. Nendest killukestest kujuneb meie maailmapildi mosaiik.
Meie valida on, kas see koosneb tõe või vale killukestest.