2. aprillil 2018 Eesti Teaduste Akadeemias aset leidnud Ühiskonnauuringute Instituudi konverentsil esines endine Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg ettekandega "Millest mõtleb ajakirjanik, kui näeb tellist ehk kas meedial on maailmavaade?", milles ta rõhutas, et ajakirjanduse ülesanne peaks olema tõe otsimine, mitte propaganda levitamine.
Väino Koorbergi arvates pole väljaande poliitiline joon mitte üksnes arvamuste ja hoiakute kogum, mis vaatab vastu arvamusküljel ja juhtkirjades, vaid ajalehe poliitiline joon kujuneb teemadest, mida kajastamisväärseks peetakse, isikutest, kes neid teemasid kajastavad, hoiakutest, mida need isikud väljendavad ja kannavad ning hoiakutest ja viisidest, kuidas ajakirjanikud neid isikuid, teemasid, hoiakuid ja arvamusi vahendavad. Ajakirjandusel on võime tõstatada teemasid ja probleeme tulipunkti või neid surnuks vaikida ning ajakirjandus võib vaadata ühiskonnale kas selge või tuima pilguga.
Ajakirjanduses on võimalus objektiivselt valida teemasid kajastama kas tasakaalukad või kallutatud isikud. Samuti on võimalik mõne probleemi analüüsi puhul osa aspekte surnuks vaikida just seeläbi, et ei valita seda õiget inimest. Ajakirjanikel on võimalik oma poliitilist hoiakut väljendada ka pelgalt tehniliste vahenditega, nagu näiteks sõnavaliku, pildi, pildi allkirja või pealkirjaga.
"Meie poliitilist joont kannavad ja kujundavad inimesed, keda me oma toimetuse liikmeteks valime," leidis Koorberg. See tähendab, et üksikisiku roll Eesti ajakirjanduses on tõesti suur ning see pole mitte üksnes peatoimetaja roll, kuigi see on samuti väga oluline, sest toimetuse koosolekutel on tal võim nii vaikima sundida kui ka mitte vaikima sundida. Sealjuures on oluline, kes, kus ja kui lähedal seisab sellele poliitilise hoiaku kujundamise protsessile ning see ei pruugi olla üksnes arvamustoimetaja.
Tegelikult on toimetaja roll ajalehe toimetuse poliitilises hoiakus ääretult oluline just seetõttu, jätkas Koorberg, et ta peab enne teksti avaldamist kontrollima, kas see vastab ajakirjanduslikele kriteeriumitele, kas see on tasakaalustatud ja objektiivne ning ega seal ei ole sõnalist manipulatsiooni, demagoogiat, ajakirjaniku enda soovnägemist. Seetõttu on toimetajatel suurepärane võimalus kujundada ajalehe poliitilist joont. Ühtlasi on väga oluline reporteri ja toimetaja töö kvaliteet, mis moodustab samuti täiesti möödapääsmatu osa sellest poliitilisest joonest, sest tasakaalukus, allikate valik, pildi allkiri, pealkiri, need kõik saavad arvamust mõjutada.
"Meie poliitilist joont kannavad ja kujundavad inimesed, keda me oma toimetuse liikmeteks valime," leidis Koorberg.
Koorbergi arvates peaks ajakirjanduse eesmärgiks olema tõe otsimine ning kuna tõe otsimise protsess on väga keeruline, peaksid olema võimalikud ka erinevad arvamused toimetuse siseselt. Mingisuguste teemade puhul, mis tunduvad riiklikult olulised, võib küll tekkida mõnikord tunne, et ajakirjandus peaks võtma kergelt propagandisti rolli, kuid samas tekib ka küsimus, et kas selline lähenemine on tegelikult õige või mitte? Seetõttu panid nad endale kirja põhimõtte: ajakirjanduse ülesanne on otsida tõde, mitte olla riigitruu. Seega ei tohiks liiga agaralt toetada "õigeid" arvamusi, muidu saad endale kiiresti kodustatud ajakirjandusväljaande maine.
Koorbergi hinnangul peab ajakirjanik toimetuses töötades tajuma neid suuri olemasolevaid hoovusi ja arvamusgruppe ja tegema enda parima, et nende suurte hoovuste hääl oleks väljaandes esindatud ja oleks esindatud võimalikult proportsionaalselt, selliselt nagu need on ühiskonnas esindatud. Kõikidel olulistel mõttevooludel peaks olema oma väljund ja oma võimalus diskussioonis osaleda. Ja siin kipub ajakirjanduses arvamustoimetajate seas tekkima mõnikord soov liiga kiiresti selle "õige" arvamusega ühte paati ronida ning paadis olles neid teisi arvajaid mõlaga eemale lükata. Suurepärase näitena toob ta siinkohal välja Euroopa Liiduga liitumise referendumi eelse meediakajastuse:
"Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletuse eel tegelikult, ütlen ausalt, Eesti ajakirjandus oli väga suur propagandist, täpselt selles leninlikus mõttes. Ütleks, et Eestis nii arvamuskülgedel kui ka tegelikult aruteludes uudiskülgedel see vaade Euroopa Liiduga liitumise vajalikkuse ja otstarbekuse ja kõige selle suhtes oli kõhutunde hinnangul tõesti 80–90% poolt ja 10% vastu, võib-olla maksimaalselt 10% vastu."
Kui märkimisväärne osa ühiskonnast tajub, et nende hääl ei kosta, siis nad paratamatult muutuvad aktiivsemaks ning võivad radikaliseeruda ja niimoodi ühiskonda pingestada. Sellistel puhkudel saab ajakirjandus toimida tegelikult ventiilina, mille kaudu saab seda ühiskondlikku pinget välja lasta. Seetõttu panidki nad toona endale kirja põhimõtte, et püüavad anda võimalusel sõna ka neile, keda kiputakse paljudel juhtudel nimetama äärmuslasteks, kuigi Koorbergi sõnul pole ta oma pika karjääri vältel veel sellist päris tõelist äärmuslust Eesti ajakirjanduses tegelikult kohanud: "äärmuseks nimetatakse tegelikult ikkagi veel suhteliselt äärmuse ja keskpaiga vahepealseid seisukohti".
"Ja kuna me näeme uuringutes, et nende arvamuste toetajaid on märkimisväärselt, siis tegelikult mina olen küll alati kutsunud ajakirjanikke üles, et laske inimestel rääkida, ärge sildistage neid, andke neile sõna neutraalsel moel, ilma iroonia ja omapoolse hinnangu andmiseta," soovitas Koorberg.
Lõpetuseks nentis Koorberg, et oleks tahtnud oma ettekande käigus esitada retoorilise küsimuse: kas ajalehtedel peaks olema poliitiline programm nagu erakondadel? Kas see peaks olema lugejatele selgelt esitatud ja defineeritud? Enda püstitatud küsimusele ei osanud ta küll üheselt vastata, kuid rõhutas oma lõppsõnas, et "ajakirjandus saab siin olla tegelikult ikka ainult õiglane, tasakaalustatud vahendaja ja mulle meeldiks kui Eesti ajakirjandus oleks rohkem edastaja ja vähem propagandist."
Väino Koorbergi ettekannet refereeris Martin Vaher.