31. jaanuaril mälestatakse Paju lahingus langenuid

Leitnant Julius Kuperjanov

Ligi sada aastat on leitnant Julius Kuperjanovi juhitegevust Paju lahingus kajastatud enamikel juhtudel üsna vaenulikult, ühekülgselt ning ebaprofessionaalselt, kirjutab Olev Teder.

Teemat käsitleti muuhulgas kahes väitekirjas (mjr P. Villemi 1937, ltn E. Õunapuu 1939), kuid tollase vaikiva ajastu kombe kohaselt jäeti teadlikult kahe silma vahele kõrgemate ohvitseride möödalaskmised, millest veel 1933. aastal julges kirjutada kapten A. Kuusental. Tema peatse surma tõttu suleti ebamugav lahingu analüüs arhiivisügavikku.

Valusalt valatud verega saavutatud võit Paju lahingus nõudis Valga operatsiooni juhilt ooberst Kalmilt põhjendavaid selgitusi, milleks ta juba lahingu ülejärgmisel päeval, kohtudes Valgas ajakirjanikuga, algatas sihiliku väärinfo levitamist ning leitnant Kuperjanovi isikule negatiivse “verisuse põhjustaja” fooni loomist. Partisanide juht olevat 31. jaanuaril 1919. aastal isepäiselt “kella 9 ajal alustanud rünnakut…” (Hans Kalm. “Põhja Poegade retk”. Viljandi Muuseum 2008, lk. 35. Esikraamat soome k. 1920). Alatu vale muudkui levis: “Nüüd oli Kuperjanovi otsus lõplik, viibimata alustada pealetungi.” (Karl Parts “Kas võit või surm” 2, Tallinn 1991, lk.116).

Reaalne hommikuse lahingutegevuse käik 31. jaanuaril selgus aga alles mõni aasta tagasi, mil Eestisse jõudis Soomes avaldatud raamatuga “Kuperjanovi kiri” Valga operatsiooni juhile ooberst Kalmile (Jussi Niinistö, Jukka I. Mattila “Pohjan Pojat kuvahistoria suomalaisen vapaaehtoisrykementin vaiheista Viron vapaussodassa 1919.” 1999, lk 58). Siit selgub, et Kuperjanov ei alustanud kell 9 isepäiselt rünnakut, vaid tõrjus kahel korral punaväelaste provotseeritud rünnakuid. Seega järgis Kuperjanov vaatamata süüdistustele korrektselt tollast sõjaväe käsuhierarhiat, alludes tingimusteta Valga operatsioonijuhi nõudmistele.

Vastus, miks ooberst Kalm viivitas lahingu alustamisega, peitus Kalmi sõjalis-strateegilises initsiatiivis, mis tugines eelkõige sõjasaagi jälitamisele ning mille najale ehitas ta üles kogu oma lahingutaktika – Valga lähedaste raudteesildade purustamine, et ennetada sõjasaagi põgenemist Pihkvasse või Lätti. Hommikul nõudis telegraafi teel ka Tartu rindestaap kohest lahingu alustamist. Kell 9.55 saatis Kuperjanov eesliinilt oma mureliku kirja Kalmile, kuid vaatamata varasemale kokkuleppele alustada lahingut varahommikul Kalm ei täinud. Ta eelistas oodata. Kell oli juba üle 12-ne, kui kahurpatareid viimaks “köhisid” vaenlase poole oma kümmekond mürsku, mis oli ka rünnaku alguse märguanne. Nii et vaatamata olukorrale, kus soomlaste abijõud olid ikka veel tunni tee kaugusel lahinguplatsist, käskis Kalm Kuperjanovi väikestel jõududel rünnata Paju mõisa.

Paljudele on ka üsna ootamatu teadmine, et meie soomusrongide divisjoni (juhatas ajutiselt kapten Irw) üks rongidest püsis Paju lahingu paigast umbes ühe kilomeetri kaugusel ega teinud kõige vähematki abistamaks kuperjanovlasi ja põhjapoegi nende rünnakul. Ülejäänud kolm rongi viibisid Sangaste jaamas (kuue kilomeetri kaugusel). Raudteesillad olid küll katki pommitatud, kuid rongides viibis tegevuseta 600 hambuni relvastatud dessantmeest ning isegi rongide kurikuulsa täpsusega kahuritorud seekord vaikisid?!

Selle tulemusena kannatasid enim parimas usus Eestile appi tõtanud heas tahtes soome velled ning loomulikult abivägede hilinemisega hätta jäetud eestlased eesotsas leitnant Kuperjanoviga. Kokku hukkus täpsustatud andmetel Paju lahingus 46 relvavenda (neist 12 surid haavadesse), haavu ja põrutusi jäeti ravima 98 sõjameest.

1919. aastal kirjutas kirjanik Richard Roht: “Kuperjanov, see noor leitnant, see väike, tähtsuseta mees, on Eesti ajalukku kirjutanud oma nime kui üks suurematest Eesti riigi loojatest, kui üks suurematest rahvuskangelastest!”

Üheksateist aastat hiljem, 12. juunil 1938 ütles sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner X Vabaduse Risti päeval Paju mälestusmärgi nurgakivi panekul: “Vaatamata sellele, et Paju lahingus langes rivist välja meie võitlevate vägede kohapealne üldjuht leitnant Kuperjanov ja hulk teisi Eesti ja Soome ohvitsere, meeskond võitles edasi vapralt…” Nii lühike oligi siis kindral Laidoneri mälu, kui unustas, et ta ise oli määranud Valga operatsiooni üldjuhiks ooberst Kalmi. Nõnda luuakse valesid – võimu ja alatuse abil.

Olev Teder jagab uut raamatut “Vabadussõda ja kunst. Paju lahing sõnas ja pildis” Mellistes 30. jaanuaril kell 12, EKRE kohtumisel rahvaga 31.01. Paju lahingu mälestustseremoonial kell 10, leitnant Kuperjanovi surma-aastapäeval Raadi kalmistul kell 11.00, Tartu Rahu üritusel Tartus kell 12.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!