ÜRO on taaskord toonitanud, et maakeral elab liialt palju rahvast ning meil tuleb käiku võtta vahedamaid vahendeid vähendamaks sündimust.

ÜRO kuulutas ametlikult 31. oktoobri (2011) seitsmenda miljardi päevaks. ÜRO on välja arvestanud, et sel päeval pidi maakera rahvaarv esimest korda ajaloos ületama 7 miljardi piiri. Kuid selle asemel, et uurida seda, mida 7 miljardi piir endast tõepoolest kujutab, keskendub UNFPA (ÜRO Rahvastikufond) hoopis sellele, et tõsta seoses 31. oktoobri kuupäevaga kahtlusi maailma "jätkusuutliku arengu" osas. Teiste sõnadega, ÜRO deklareerib jälle, et maakeral elab liialt palju rahvast ja et meil tuleb käiku võtta otsekohesemaid vahendeid vähendamaks sündimust.

Eelmistel aastatel on ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid asetanud üha rohkem rõhku sellele, et läbi suruda globaalse eliidi rahvastikukontrolli plaani. Enamuse ajast pühendavad ÜRO ja muud vastavad organisatsioonid sellele, et rääkida lihtsalt maailma rahvaarvu "stabiliseerimisest". Nagu võib näha käesolevast artiklist, on globaalse eliidi seas siiski palju selliseid mõjukaid isikuid, kes ei karda avalikult rääkida maailma rahvaarvu vähendamisest 500 miljonini või veelgi väiksema arvuni.

Lugejale ja autorile võib kavatsus saada lahti enam kui 90% maailma rahvastikust tunduda hullumeelsusena, kuid globaalse eliidi seas kasvab üksmeel, et meie planeedi heaoluks on see eesmärk absoluutselt hädavajalik.

Mida lähemale jõudis 31. oktoober, seda rohkem artikleid ilmus ajalehtedes ja ajakirjades üle terve maailma ning seda rohkem lasti eetrisse tele- ja raadioprogramme, milles deklareeriti, kui hirmus tõsiasi on see, et meie arv jõuab 7 miljardini.

Kindlasti mitte juhuslik pole asjaolu, et ÜRO otsustas seitsmenda miljardi maailmakodaniku sünni välja kuulutada just nimelt Halloweeni päeval. Kas tahetakse seeläbi rõhutada, kuivõrd „hirmuäratav" on tõsiasi, et maakeral elab 7 miljardit inimest, või siis soovitakse meile saata sõnum, et seitsmenda miljardi päeva tähistatakse samal päeval "surma festivali" päevaga? Igal juhul tundub see olevat midagi enamat kui kokkusattus.

Tänapäeval on "jätkusuutlik areng" muutunud võtmelise tähtsusega loosungsõnaks, mida armastavad kasutada ökoloogilise liikumise radikaalsed aktivistid, kuid enamus inimesi ei tea, et üks "jätkusuutliku arengu" keskse tähtsusega elemente on rahvastikukontroll.

Milline on siis nende "jätkusuutliku arengu" eestvõitlejate jaoks ideaalne rahvastiku seisund maailmas?

Loomulikult on selles küsimuses palju erimeelsusi, kuid paljud räägivad täiesti avalikult sellest, et nende veendumuse kohaselt peab maailmas elama ainult 500 miljonit inimest, või veelgi vähem. Näiteks esimene "uuest kümnest käsust" häbiväärsetel Georgia käsukividel kõlab:

"Hoida inimkonda arvuliselt alla 500 miljoni igaveses tasakaalus loodusega."

CNN asutaja Ted Turner läheb veelgi kaugemale:

"Ideaalne oleks 95-protsendiline kahanemine praegusest tasemest, ehk hoida maailma rahvastik 250-300 miljoni piires."

Dave Foreman, üks organisatsiooni Earth First! asutajatest, räägib, et maailma rahvaarvu vähendamine 100 miljonini on üks tema kolmest põhieesmärgist:

"Minu kolm põhieesmärki on vähendada terve maailma rahvaarv umbes 100 miljonini, hävitada tööstuslik infrastruktuur ja näha üle terve maailma taastumas täie liigirikkusega metsikut loodust."

Need absurdsed ja inimvaenulikud teooriad on suure mõju ja levikuga juhtivates USA ülikoolides. Näiteks Austinis asuva University of Texas bioloogiaprofessor Eric R. Pianka kirjutas kord:

"Mul pole mingit pahatahtlikku vaenulikkust inimeste vastu. Kuid ma olen kindlalt veendunud, et maailmal, sealhulgas ka kogu inimkonnal oleks kindlasti märksa parem ilma paljudeta meie hulgast."

Mihhail Gorbatšov kinnitas, et maailma rahvaarvu vähendamine 90 % võrra oleks „oleks vägagi sobiv mõte":

"Me peame rääkima selgemalt seksuaalsuse, rasestumisvastaste vahendite, abortide ja teiste rahvastikukontrolli edendavate väärtuste teemadel, sest ökoloogiline kriis kujutab endast põhimõtteliselt rahvastikukriisi. Kui me vähendaksime rahvaarvu 90 % võrra, siis nii paljud meist ei saaks enam kahjustada keskkonda."

Kuid enamaljaolt kasutab globaalne eliit rahvastikukontrollist rääkimiseks väljendeid, mis on poliitiliselt märksa korrektsemad. Rääkides rahvaarvu vähendamise vajadusest püüavad nad kasutada mõisteid nagu "tasakaalustatud areng", "fertiilsuse näitajate vähendamine" ning "elukvaliteedi parandamine".

Vahetult enne seda, mil maailma pidi sündima seitsmendat miljardit avav maailmakodanik, ilmus terves maailmas hulk artikleid ja lasti eetrisse hulk programme, mis olid pühendatud inimeste veenmisele rahvastikukontrolli hädavajalikkuses. Loomulikult peavad kõik sellised meetmed Lääne maailmas olema esitatud ja vastu võetud "vabatahtlikena", kuid selline on meetod, mille abil sedalaadi asju alati sisse viiakse. Kui piisav arv inimesi on rahvastikukontrolli "vabatahtlike" meetoditega ära harjunud, muudetaks need üldkohustuslikuks.

Et teaksite, mida tähendavad tegelikult mõned laialdaselt kasutatavad lööksõnad, uurige, mida sel teemal on minevikus kirjutatud mõnedes maailma suurimates uudisteallikates:

Jeffrey D. Sachs, Columbia Ülikooli juures asuva Maa Instituudi (Earth Institute) direktor, avaldas CNN järgmist:

"Seitsmenda miljardi elaniku ilmumine maailma annab põhjuse suureks globaalseks mureks. See kujutab endast suurt väljakutset: mis on meile hädavajalik, et hoida meie planeeti sellises seisukorras, milles igal isikul oleksid reaalsed võimalused täisväärtuslikuks ja produktiivseks eluks heaolus ja milles loodusvarad jääksid alles tulevastele põlvkondadele? Ühesõnaga, kuidas me saame rõõmustada „jätkusuutliku arengu" üle ülerahvastatud planeedil?

Teiseks võtmelise tähtsusega elemendiks jätkusuutliku arengu jaoks on maailma rahvaarvu stabiliseerimine. See toimub juba väga rikastes ja isegi keskmiselt rikastes riikides tänu sellele, et üha rohkem isikuid otsustab saada ainult ühe või paar last. On vaja julgustada abielupaare järeltulijate arvu piiramisele, seda eriti vaesemates maades."

Ajalehes The Guardian ilmunud artiklis väidab Roger Martin, et kõiki probleeme, millega inimkond silmitsi seisab, oleks märksa kergem lahendada siis, kui planeedil elaks märgatavalt vähem inimesi:

"Kõiki keskkonnaga seotud (ja paljusid majanduslikke ja sotsiaalseid) probleeme on kergem lahendada väiksema arvu inimeste puhul ning täiesti võimatu on seda teha pidevalt kasvava hulga inimestega."

Ta väitis ka, et kui me vähendame oluliselt rahvaarvu, tähendaks see paremat elu kõigile allesjäänutele:

"Lõplike piiridega planeedil kindlustab optimaalne rahvaarv parima elukvaliteedi kõigile ja see arv on kindlasti väiksem maksimaalsest võimalikust, mis võimaldab ainult ellujäämist. Mida rohkem meid on, seda vähem jääb igaühele; vähem inimesi tähendab paremat elu."

Kuid kas see ikka on tõepoolest nii?

Loomulikult mitte. Läbi terve inimkonna ajaloo on esinenud äärmiselt palju inimlikku kannatust. Kui me elimineeriks 90 protsenti maakera elanikkonnast, ei juhataks see meid sugugi silmapilkselt mingit laadi "kuldsesse ajastusse".

Kuid paljud globaalse eliidi seast on tõepoolest veenudnud, et me rikume „nende planeeti" ning nad ei taha endi ümber enam rahvamasse näha. Tänu tehnoloogiale piisab neil ainult paarisajast miljonist inimesest oma süsteemi käigushoidmiseks, ülejäänuid peavad nad „kasututeks muidusööjateks".

See võib paljudele teist tunduda üsna veidrana, kuid just sedalaadi vaateid õpetatakse paljudes kolledžites ja ülikoolides igalpool läänemaailmas.

Tegelikult võime me läänemaailmas tähele panna üha arvukamalt inimesi, kes tõsimeelis sisendavad, et me peaksime endi jaoks kohandama Hiina-laadse „ühelapsepoliitika". Järgmine väide pärineb näiteks National Post'is ilmunud arvamusloost:

"Hiina ühelapsepoliitikja taoline ülemaailmne seadus kujutab endast ainsat vahendit vähendamaks praegust katastroofilist ülemaailmset sündimustaset, mis tähendab miljonit sündi iga nelja päeva jooksul."

Arvamusloo autor arvab, et selline „ühelapsepoliitika" võib maailma rahvaarvu vähendada 3,43 miljardini aastaks 2075.

Arvestus selle väite taga on järgmine:

  • Kui praegusest hetkest sünniks maailmas kesmiselt vaid üks laps ühe naise kohta, siis Viini Demograafiainstituudi uurimuse andmete kohaselt langeks maailma rahvaarv praeguselt 6,5 miljardilt 5,5 miljardini aastaks 2050.
  • Aastal 2075 elaks planeedil 3,43 miljardit inimest. Sel oleks vahetud positiivsed tagajärjed maailma metsadele, loomaliikidele, ookeanidele, atmosfääri seisundile ja elukvaliteedi standardile.

Sedalaadi ideed ja arvestused on kaasajal paljude mõjukate inimeste ja instituutide püsiva tegevuse objektiks.
Nad on seestunud surma ja rahvaarvu kiire võimalikult kiire vähendamise ideedest. Nad näevad inimestes "katku", mis laastab planeeti ning nad usuvad, et meist lahti saades päästavad nad maailma.

Avaliku arvamuse valvsuse tõttu peavad rahvastikukontrolli advokaadid oma vaateid läänemaailmas esitama väga pehmelt ja maskeeritult. Kuid seal, kus neil pole midagi karta, võivad nad oma plaane ellu viia väga jõuliselt.

Ma olen juba käsitlenud Hiinas ühelapsepoliitikat. Nagu Epoch Times viimati määrkis, on selle poliitika elluviimine sageli väga brutaalne:

"Rasedaid naisi, kel pole luba sünnitamiseks, jälitatakse ja karistatakse Hiinas rahvastikukontrollipolitsei poolt kui kurjategijaid ja neile tehakse vägisi aborti."

Kui te ei usu, et midagi sellist võiks kunagi sündida ka läänemaailmas, siis peate te järele mõtlema. Lastesaamisele seatud piire käsitletakse juba tuleviku hädavajadusena mitmetes populaarsetes telesaadetes.

Näiteks kanali Fox teleshow pealkirjaga Terra Nova näitab maailma tulevikku ülerahvastamise tõttu elava põrguna. Tuleviku inimesed võivad hädavaevu hingata õhku selle määratu saastatuse tõttu ning kõigilt nõutakse rangelt „kahelapsepoliitikat".

Terra Novas kujutatud perekond võib minna läbi ajaportaali 85 miljoni aasta eelsesse eelajaloolisesse maailma. Selles "uues maailmas" elavad kõik inimesed suurepärases uues sotsialistlikus ühiskonnas, kus hoolitsetakse kõigi eest ja kus "roheline tehnoloogia" aitab neil vältida mineviku "eksitusi". "Kahjuks" eksisteerivad sellised Terra Novas kirjeldatud sotsialistlikud utoopiad ainult science fictioni žanrisse kuuluvates töödes.

Mis toimub enamasti tegelikus elus, on see, et ühiskonnainseneride "head kavatsused" kujunevad praktikasse viiduna täielikuks türanniaks.

Vaatame näiteks, mida öeldi hiljutises National Geographicu artiklis selle kohta, mis juhtus siis, kui ühiskonnainsenerid proovisid 70-ndatel aastatel agressiivselt vähendada sündimust Indias:

"India valitsus püüdis kord varem, 1970-ndatel aastatel, kui hirm demograafilise plahvatuse ees oli oma kõrgpunktis, läbi suruda vasektoomiat. Peaminister Indira Gandhi ja tema poeg Sanjay kasutasid erakorralise seisukorra volitusi, et saavutada sterilisatsioonide arvukuse märgatavat kasvu. Aastal 1977 suurenes selliste operatsioonide arv aastaga 1976 võrreldes kolm korda, ületades 8 miljoni piiri. Rohkem kui 6 miljonit sellistest operatsioonidest olid vasektoomiad. Perekonnaplaneerimise töötajaid survestati täitma norme; mõnedes osariikides miuudeti sterilisatsioon tingimuseks uue eluaseme või muude riiklike soodustuste või hüvede saamisele. Mõnedel juhtudel tegi politsei lihtsalt haaranguid vaeste inimeste seas ja ajas nad kokku sterilisatsioonilaagritesse."

Kuidas teie ennast tunneksite, kui teid võetaks haarangul kinni ja suletaks sterilisatsiooni läbiviimiseks koonduslaagrisse?

Sterilisatsiooniprogrammid (enamus neist on seniks veel "vabatahtlikud") on jõus ja neid viiakse ellu üle terve maailma. Sageli neid juhitakse ja rahastatakse ÜRO poolt. Globaalne eliit on täiesti seestunud oma kinnisideest, et naised üha vähem ja vähem lapsi sünnitaksid.

See on peamiseks põhjuseks, miks vabadus aborti teha on neile niivõrd tähtis. Hiljuti tegi Al Gore rahvastikukontrolli kohta järgmise avalduse:

"Üks asi, mida me võime sellega seoses teha, on muuta tehnoloogiaid, et me väljastaks vähem seda saastet, et me stabiliseeriks rahvaarvu, ning üks põhilisi teid selleks on anda õigusi tüdrukutele ja naistele ja harida neid. Igal pool peab olema kättesaadav viljakuse kontroll ja reguleerimine, et naised saaksid valida, kui palju lapsi nad tahavad ning millal nad neid tahavad."

Eliit armastab kasutada mõisteid nagu "viljakuse reguleerimine" (fertility management) ja "perekonna planeerimine" (family planning), kuid mida nad seoses sellega tegelikult soovivad, on see, et oleks vähem rasedusi ja rohkem aborte, et rahvaaarv ei kasvaks nii kiiresti.

Kindlasti ei kavatse nad anda naistele õigusi saada rohkem lapsi. See tegevusprogramm oli niisiis väga põhjalikult läbi mõeldud, kui 2009. aasta märtsi ÜRO Rahvastikuosakonna poliitika lühikirjas (UN Population Policy brief) esitati järgmine šokeeriv küsimus: "Mida tuleb teha, et kiirendada viljakuse kahanemist kõige vähem arenenud riikides?"

Nüüd aga, kes on üldse andnud ÜRO-le õiguse „kiirendada viljakuse kahanemist" vaeste maade naioste puhul?
Kuid väga paljudele globaalse eliidi seast kujutab püüdlus saavutada, et naised saaksid vähem lapsi, kõige tähtsamat eesmärki maailmas. Ühes New York Times'i juhtkirjas pealkirja all "Maailm on täis", tegi Thomas L. Friedman järgmise avalduse:

"Sa võid tõesti imestada, kas mitte mõne aasta möödudes praegusest olukorrast, kui me vaatame tagasi 21. sajandi esimesele aastakümnele, mil toiduainete hinnad …, energia hinnad …, maailma rahvaarv …, tornaadod tormasid läbi linnade, üleujutused ja põuad lõid rekordeid, rahvaid sunniti ümber asuma ning valitsusi käsitleti kõikide nende hädade kokkupuutepunktina – ning küsime iseendilt: Mida me siis mõtlesime? Kuidas on võimalik, et me ei sattunud paanikasse, kui oli niivõrd ilmselge, et me olime ületanud kõik kasvu, kliima, loodusvarade ja rahvaaarvu punased piirid ühekorraga?"

Need inimesed usuvad siiralt ja tõsimeeli kõike sedalaadi väiteid. Kahjuks on selle agenda pooldajad esindatud isegi meie valitsuse kõige kõrgemail tasemeil. Barack Obama teadusalane tippnõunik John P. Holdren kirjutas kord järgmist:

"Naiste steriliseerimise programmi peale teise või kolmanda lapse sünnitamist, hoolimata selle operatsiooni suhteliselt suuremast keerukusest võrreldes vasektoomiaga, on kergem läbi viia kui meeste steriliseerimist.

Pikaajalise steriliseeriva kapsli väljatöötamine, mida võib paigaldada naha alla ja sealt eemaldada kui soovitakse rasedust, avab täiendavad võimalused sunniviisiliseks (coercive) viljakuse kontrolliks. Kapsli võib implanteerida murdeeas ja selle võib ametliku loaga eemaldada piiratud arvu sünnituste jaoks."

Holdren usub ka, et sunniviisiline abort oleks Ameerika konstitutsiooniga täiuslikus kooskõlas:

"Tõepoolest, võib järeldada, et sunniviisilised rahvastikukontrolli seadused, sealhulgas isegi seadused mis nõuavad sunniviisilist aborti, võivad saada vajalikuks praeguse konstitutsiooni raamides, kui rahvastikukriis muutub piisavalt teravaks, et ohustada ühiskonda."

Järgnevalt toome lisaks veel 8 tsitaati, et näidata, millist meelelaadi omab suur osa rahvastikukontrolli advokaatidest.

1. Microsofti asutaja ja omanik Bill Gates:

"Maailmas elab praegu 6.8 miljardit inimest. See läheneb umbes üheksale miljardile. Nüüd aga, kui me teeme tõesti head tööd uute vaktsiinidega(sic!), tervishoiuga (taga targemaks!) ja reproduktiivse tervise teenistusega, võime seda kasvu alandada võib-olla 10 või 15 protsendi võrra."

2. USA Ülemkohtu liige Ruth Bader Ginsburg:

"Ausalt öeldes ma mõtlesin, et sel ajal kui tehti otsus Roe küsimuses, tunti muret rahvastiku kasvu pärast ja partikulaarse kasvu pärast neis populatsioonides, keda me ei soovi nii palju."

3. David Rockefeller:

"Rahvastiku kasvu negatiivne mõju kõikidele meie planeedi ökosüsteemidele on muutunud õõvastavalt ilmselgeks."

4. Jacques Cousteau:

"Selleks, et stabiliseerida maailma rahvastikku, peaksime me kõrvaldama 350 000 inimest päevas."

5. Prints Philipp, Edinburghi hertsog:

"Kui ma võiks reinkarneeruda, sooviksin ma tulla maa peale tagasi tapva viirusena, et vähendada inimeste arvu."

6. David Brower, Sierra Clubi täitevdirektor:

"Lastekandmine (peaks olema) ühiskonnavastane karistatav kuritegu, juhul kui vanemad ei saa selleks valitsuse luba… Kõiki potentsiaalseid vanemaid (peab) kohustama kasutama rasedusvastaseid kemikaale, valitsus aga väljastab lastesaamiseks välja valitud kodanikele vastumürke."

7. Planned Parenthoodi asutaja Margaret Sanger:

"Kõige halastavam asi, mida üks perekond võib ühele oma lapsest liikmele teha, on ta tappa."

8. Planned Parenthoodi asutaja Margaret Sanger (Woman, Morality, and Birth Control. New York: New York Publishing Company, 1922, lk 12):

"Sündivuse kontroll peab lõpptulemusena viima puhtama rassini."

Kui keegi usub, et maailmas elab liialt palju inimesi, muutub inimelu talle odavaks ning abort muutub viisiks, kuidas saada lahti ebasoovitutest.

Hiljuti ajalehes The Daily Mail avaldatud artikli põhjal kõrvaldatakse nüüd selektiivse abordi läbi Ühendkuningriigis igal aastal tuhanded "ebanormaalsed" lapsed:

"Nagu näitavad uued arvud, lõpetati viimasel aastal tuhanded abordid "ebanormaalsuste" pärast, sealhulgas ka 500 korral Downi sündroomi tõttu. Kokku toimus 2290 aborti loote meditsiiniliste probleemide tõttu, sealhulgas 147 aborti, mis pandi toime peale 24. rasedusnädalat."

Maailmas, mis on "ülerahvastatud", muutuvad imikud, kes pole "täiuslikud", üha enam äraviskamist ootavaks kasutuks asjaks.

Tõsiasi on, et rahvastikukontrolli agenda ja "abordiõiguse eest võitlejate liikumine" on omavahel lahutamatult seotud juba aastakümneid. Need, kes on haaratud "ülerahvastatuse" kinnisideest, näevad aborti sündivuskontrolli hädavajaliku vahendina ning üks nende peamisi eesmärke on muuta "reproduktiivne tervishoid" ligipääsetavaks nii paljudele naistele maailmas kui vähegi võimalik.

Kuid lõpuks, meie "vabatahtlikest" tegudest ei piisa kaugeltki rahvaaarvu vähendamiseks ja enamus rahvastikukontrolli advokaate annab sellest endale aru. Paljud neist hüüavad avalikult "heasoovliku" ülemaailmse autoriteedi järele, kes peaks võtma initsiatiivi enda kätte, et juhtida meid läbi "hädavajaliku" üleminekuprotsessi, mis meid ees ootab.

Oma eelmises artiklis kirjutasin ma sellest, mislaadi maailma näevad radikaalsed rahvastikukontrolli advokaadid meie tulevikuna:

"Kujutage ette, et heidate ühel õhtul nagu tavaliselt magama ja ärkate paljude aastate pärast hoopis teistsuguses maailmas. Selles tuleviku maailmas on absoluutselt kõik, mida sa teed, tihedalt jälgitud ja kontrollitud kontrollimaaniast haaratud bürokraatide poolt, mida tehtaks "jätkusuutliku arengu" nimel ja "rohelise agenda" edendamise eesmärgil. Rahvusvaheline juhtivüksus on koondanud enda kätte ülemaailmse kontrolli kogu inimliigi tegevuse üle. Mida sa sööd ja jood, kus sa elad, kui soe või kui külm su kodu võib olla ja kui palju kütust sa võid kasutada – kõik see on ettekirjutatud ja kontrollitud nende poolt. Igaüks, kes on eriarvamusel või püüab süsteemi vastu mässu tõsta, saadetakse "ümberkasvatuslaagrisse". Selles tulevikuühiskonnas on rahvaarv 90 % võrra väiksem kui praegu ning kõik allesjäänud inimesed on koondatud tihedalt täis ehitatud linnadesse, mida juhitakse ja valvatakse justkui vanglaid.""

See on radikaalse rohelise agenda lõppeesmärk. Selleks, et päästa maailma, peavad nad dramaatiliselt vähendama meie arvu ja rangelt kontrollima kõiki meie tegevusi.

Kuid kas see on tulevik, milles keegi meist tahab elada? Kas keegi valiks tõesti elu tulevikus, milles bürokraadid juhivad pisiasjadeni kogu meie elu looduskeskkona hüveks?

Isiklikult arvan ma, et 7 miljardit inimest elaksid maa peal märksa paremini, kui neile antaks palju rohkem vabadust elada omaenda elu nii nagu nemad seda ette kujutavad. Kuid lasta inimestel otsustada ise oma elu kujundamise üle on needuseks neile, kes on mässitud globaalse eliidi rahvastikukontrolli agenda elluviimisesse.

Nemad nimelt arvavad, et on targemad, kui kui kõik ülejäänud ning et neil on õigus meile öelda, mida me terve inimkonna ja terve planeedi heaks tegema peame.

Tõlkinud isa Ivo Õunpuu portaalist endoftheamericandream.com.