Põnev on jälgida, kuidas Eesti peavooluajakirjandus käib Hiina viiruse ravivõimalusi kajastades täpselt sama rada muu maailma suurte meediaportaalidega. Odava, ohutu ja aastakümneid laiatarbes olnud malaariarohu, hoolimata selle tõestatud tõhususest ka Hiina viiruse vastu, suhtes külvatakse kahtlusi, samas kui "Suure Tableti" eksperimentaalravimit saavad "patsiendid paranevad jõudsalt", vahendab Karol Kallas.
Õpetlane ja statistik Nassim Nicholas Taleb kirjutas 12. aprillil Twitteris:
"Klorokviin: kas ajakirjandus on "Suure Tableti" oma? Kui mõni uuring käib klorokviini kohta, siis väidetakse, et see "pole piisavalt hoolikalt läbi viidud", hoolimata sellest, et selliseid uuringuid saadavad jõulised statistilised signaalid. Palju vähem jõuliselt tehtud ja väiksema tähtsusega uuringuid, kui tegemist on Gileadi ravimiga, kiidetakse.
Märkus: klorokviin oli käsimüügiravim ja selle pakk maksab üks euro."
Näidatud säutsu juurde toob Taleb kas näidet Bloombergi uudisteportaalist:
"Gileadi ravim leevendab kahte kolmandikku raskeid COVID-19 juhtumeid." 11. aprillil ilmunud jutt käib ravimist nimega remdesivir.
Kümnendal aprillil kirjutas sama väljaanne klorokviini kohta: "Lootus käib enne teadust ja malaariavimit ümbritsev meediakära meelitab [Emmanuel] Macroni."
Kui lüüa otsingusse "bloomberg.com chloroquine", vaatavad vastu uudised, kui arutu on klorokviini kasutamine Hiina viiruse raviks ja kui mürgine see käsimüügiravim on.
Pole põhjust arvata, et Postimehe omanik sekkuks ajakirjanike töösse. Samuti on teada, kuidas suur osa (välis)uudiseid kirjutatakse ajakirjanike poolt lihtsalt "maha". Samas ikkagi on huvitav jälgida kuidas "Eksperimentaalset ravimit saavad COVID-19 patsiendid paranevad jõudsalt" (17.04.2020) ja "EMA: malaariaravimeid tuleb kasutada vaid hädaolukorras" (01.04.2020).
Esimene Postimehe terviseportaali artiklis kirjutatakse remedesivirist ja teises klorokviinist ning hüdroksüklorokviinist. Lühend EMA tähistab Euroopa [Liidu] Meditsiiniametit.
Postimehe kiituseks saab siiski mainida, et nad ühes artiklis siiski annavad ka klorokviinile võimaluse.
Siinkohal olgu ära märgitud, et remedesiviri propaganda põhineb Chicago ülikooli haiglas läbi viidud katsetusel, milles osales 125 inimest.
Viidatud Talebi säutsu kommentaaride lõimest leiab järgmise viite Prantsusmaal Marseille'is Hiina viirusesse nakatunute ravi kohta: haigestunutest, keda raviti hüdroksüklorokviini ja asitromütsiini kombinatsiooniga, heitis hinge 0,4 protsenti haigestunutest. Haigete suremus, kes sellist ravi ei saa, on 4,9 protsenti. Andmed pärinevad 18. aprillist ja patsiente, kelle hüdroksüklorokviini ravi jälgiti, oli 2853. Remedesiviri katsetamise käigus suri kaks inimest, mis teeb suremuse protsendiks 1,6%.
Üks 1,6% suremusega eksperimentaalne ravim on "lootustandev" ja teine 0,4 protsendi suremusega odav, järeleproovitud ja suhteliselt ohutu rohi "toksiline" …
"Suure Tableti" murest võib aru saada. Tänaseks on Hiina viiruse vastu paisatud vähemalt miljardeid dollareid-eurosid ja kui nüüd selgub, et haigust saab ravida aspiriini klassis ravimiga, on see raha lennanud suuremas osas vastu taevast.
Suur riik on alati saatanast ja ravimiametid on selle jõugukapitalismi ühed eredamad näited. Jõugukapitalism on nähtus, milles järjest bütsantslikumaks muutuvate JOKK skeemidega tekitatakse olukord, kus turule pääsevad ligi ainult väga suured ja suuresti monopoolsed ettevõtted. Sellised jõugukapitalismi tähelepanuväärsemad õied on panga-, kütuse-, elektri- ja ravimiturg. Suurriiklased-JOKKarid-jõugukapitalistid väidavad, et seda kõike on lihtsale inimesele (kes sellise ametliku korruptsiooni kinni maksab) koledal kombel endale vaja, kuid paraku paiskab jõugukapitalism majanduse alati tasakaalust välja ja kurnab ühiskonda.
Kümneid-tuhandeid uurimusi, raamatuid, artikleid, on kirjutatud teemal, kuidas riikide ravimiametid – mille seas torkab eriliselt silma Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA) – on ravimitööstusega ülitihedalt läbi põimunud ja nii "Suurt Tabletti" kui EMA-sid ning ravimiameteid juhivad vaheldumisi ühed ja samad inimesed.
Õhtuleht avaldas 16. aprillil loo, kuidas "Ravimiäri kitsaskohad röövivad inimeste taskust miljoneid eurosid," millest selgus, et järjekordsest suure riigi ametist – ravimiametist – pole sarnaselt terviseametiga mitte mingisugust tolku ja see ei täida oma ülesandeid "Suure Tableti" ning eelkõige kallite ravimite müügist huvitatud apteekide kantseldamisel.
Klorokviini või hüdroksüklorokviini juurde tagasi tulles, siis Eestis müüakse seda Plaquenili nime all ainult reumarohuna ja erinevalt Talebi mainitud üheeurosest hinnast, maksab meil selline karp 15+ eurot.
Objektiiv on kirjutanud klorokviinist kui võimalikust Hiina viiruse ravimist ülevaates "Koroonaviiruse ravim võib juba olemas olla".
Ei Talebi ega käesoleva ülevaate eesmärgiks pole väita, et klorokviin lahendab hoobilt kõik Hiina viiruse mured. Statistika lihtsalt osutab, et klorokviin on vähendanud Hiina viiruse surmade arvu kohati üle 12 korra. Loomulikult peab tegema põhjalikumaid vaatlusi ja ravimikatsetusi, kuid kui hing sõna otseses mõttes Hiina viiruse pärast kinni jääb, siis ravimi- ja terviseametnike pärast klorokviini andmata jätmine on juba tänaste teadmiste-kogemuste valguses enam-vähem inimsusevastane kuritegu. 1. aprillil üllitas Euroopa Meditsiiniamet (EMA) – mille jätke on ka terviseamet – juhised, et klorokviini ja hüdroksüklorokviini Hiina viiruse raviks kasutada ei tohi.
Klorokviinil on lisaks veel üks väga suur "probleem". Seda propageerib ravimina Ameerika Ühendriikide president Donald Trump. Kuivõrd peavoolumeedia ja Euroopa Liidu ametid on suuresti mehitatud trumpimarutõbe põdevate progressistidega, siis vägisi jääb mulje, et seda, nagu Trumpil võiks milleski õigus olla, tunnistatakse ainult viimases hädas. Paraku on nimetatud tõbi levinud Eestiski.
Lõpetuseks üks suhteliselt hiljutine allakirjutanu kogemus: teatud nahamure tõttu tuleb aeg-ajalt kasutada ühte antibiootilist geeli. Meil maksab asja 30 grammine tuub 15+ eurot. Valgevenes maksis sama kogus natuke kangemat (7,5 vs 10 mg segu) kraami alla nelja euro. Meil on see retseptiravim, Minski apteegist sai ilma. 10 aspiriinitabletti maksis eurodes 20 senti ja 50 milliliitrit taruvaigu tinktuuri 30 senti. Viidatud numbrid on juhuslikud, kuid teatud (meie) jõugukraatia ilmingutele need siiski osutavad. Muidugi võib aru saada, miks Suur Tablett on rohkem huvitatud kalli remedesiviri kui odava klorokviini müümisest. Nagu alati.