Sotsiaalministeerium, sotsiaalminister Tanel Kiik ja sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsev terviseamet on Hiina viiruse pandeemiale reageerides näidanud üles erakordset saamatust. Foto: sotsiaalministeerium

Koroona- ehk pärgviiruse Eestisse jõudmisega on saanud üheselt selgeks, et sotsiaalministeeriumis ja selle haldusalas tegutsevas terviseametis töötavad inimesed, kes oma saamatusega on seadnud tänaseks võimalikust märksa suuremasse ohtu kõigi Eesti inimeste elud, arvab Karol Kallas. 

Ajad on “mõnevõrra” erakorralised! Me maksame poliitikutele ja riigiametnikele päris korralikult palka, et kui “huvitavad ajad” kaela kukuvad, siis nendele reageeritakse vähemalt elementaarsel professionaalsel tasemel. Paraku on taasiseseisvumisaja kõige tõsisema kriisiga saanud selgeks, et Eesti inimesed peavad üleval süsteemi, millest ajal, kui seda läheb kõige rohkem vaja, pole mingit kasu.

Saamatus kipub alati olema süsteemis läbiv ja politiseeritud progressiivne ametnikkond on suure tõenäosusega sama nõder muudeski valdkondades. Täna saame me vaadata otsa siiski ainult sotsiaalministeeriumile ja selle allasutusele terviseametile.

Alustada võib kümnetest avalikkuse ees esinemistest stiilis:

“Kultuurisündmuste ja spordiürituste piiramist või keelamist töörühm praeguses olukorras põhjendatuks ei pea. Ürituste korraldajatel soovitatakse lähtuda rangematest hügieeninõuetest, sh luua täiendavaid võimalusi käte desinfitseerimiseks,” seisab sotsiaalministri Tanel Kiige pildiga sotsiaalministeeriumi 28. veebruaril üllitatud pressiteates.

“Terviseamet: eriolukorra kuulutamist pole praegu viiruse tõttu vaja,” vahendab terviseameti peadirektori Merike Jürilo sõnu Lääne Elu.

“Terviseametnik: Itaalia ja Hispaania reageerivad üle, Tallinnas ei hakka me selle viiruse pärast karantiini kehtestama,” tsiteerib Delfi Terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhatajat Martin Kadaid.

“Terviseameti sõnul on Eestis uude koroonaviirusesse nakatumise oht väga madal,” selgitas terviseameti nakkushaiguste seire osakonna nõunik Irina Dontšenko ERR-i uudisteportaalile.

“Terviseamet käskis Kuressaare haiglal lõpetada koroonaviiruse drive-in testimine, kuigi see säästis töötajate aega ja kaitsevahendeid,” vahendab Delfi.

Karmen Joller: koroonaviirust kartma ei pea, tuleb järgida lihtsalt tavalisi hügieeninõudeid,” leiab tuntud teaduspõhise meditsiini propageerija ja perearst TV3 intervjuus.

“Ravijuht koroonaviirusest: paanika on täiesti üle võlli,” rääkis Lõuna-Eesti haigla ravijuht Agnes Aart Lõuna-Eesti Postimehele.

Irja Lutsar: koroonaviirusest suurt ohtu ilmselt ei kujune. Uus tõbi ei tundu olevat eriti nakkav ega surmavgi, peagi saabub vaktsiin,” võtab Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor intervjuus avaldatud seisukohad kokku EPL.

Mis allakirjutanu tõsiselt lõrisema ajas, on Postimehe ülevaade sajakonnast ettevõttest-ettevõtjast, kes omal käel ja heast tahtest mõtlesid välja, kuidas nad saaksid toota pandeemia haldamiseks vajalikke kaitsevahendeid. Terviseamet, selle asemel et tegeleda elude päästmisega, lükkas pakkumise bürokraatiale osutades tagasi. Põhjusel, et ettevõtetel pole kõiki vajalikke Euroopa sertifikaate ja tooteid pole katsetatud. Artikkel ilmus Postimehes 25. märtsil.

Viidatud intervjuudest-artiklitest varaseimad ilmusid veebruari lõpus.

Viimase viite peale tekitab lausa ahastust Jaak Aabi 11 miljonit dollarit maksma läinud “rõõmusõnum”: “Aab: tellisime kaitsevahendid Hiinast, sest Euroopa on kinni.” Ajal kui eesti majandus hakkab kukkuma ilmselt kahekohalistes numbrites, ostame me hiina viiruse vastu abi Hiinast… Selle asemel, et toetada oma ettevõtjaid. Urjuhh!

Või: ülikoolide teadlased-doktorandid kurdavad, et kui koroonaviiruse testide jooksutamine pole suurem asi mustkunst ja inimesi, kes seda oskavad professionaalsel tasemel teha, on päris palju, siis sellise palvega pole Eesti keemikute-molekulaarbioloogide poole tänaseni keegi pöördunud. Seda ajal, kui viimanegi oinas ja lammas peaks teadma, et pandeemia leviku tõkestamise esimene samm on testi-testi-testi.

Oleks siis terviseamet ja selle ametnikud normaalsete inimeste kombel oma vigadest midagi õppinud, aga lootus on surnud. “Haiglad ootavad terviseametilt uue testi turulelubamist,” kirjutas ERR-i uudisteportaal 26. märtsil.

Esimene inimene on pärgviirusesse juba surnud. Kahjuks ei jää ta viimaseks. Saaremaa, mis oleks pidanud oma geograafiliste eripärade tõttu olema pandeemia turvatsoon, on Terviseameti, Võrkpalliliidu tegevjuhist Reformierakonna poliitiku Hanno Pevkuri ja Saaremaa sotsiaaldemokraadist vallavanema Madis Kallase süül Tallinna järel suuruselt teine haigestumiste arvuga (26.03 seisuga 170 nakatunut) omavalitsusüksus. Kurb tõdeda, aga kui seal keegi elust ei lahku, on tegemist suuremat sorti imega. Hetkel on surmade ja tervenenute vahekord Eestis pisut vähem kui üks kümnele… (11 tervenenut ja üks lahkunu.)

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere nendib: “… Tundus uskumatuna, aga vist on tõsi, et meil ei olegi süsteemis korralikku epidemioloogia-alast teadmist.” Ehk lühidalt on nii teadlased, arstid, poliitikud kui ametnikud kas nüüd päris kõik, aga suuremas osas läbi kukkunud. Pea mitte keegi, kes peaks, pole oma tööga hakkama saanud ja mis veelgi hullem – süsteem, mis peaks inimesi aitama, takistab seda.

Süsteem, ehk Suur Riik, on osutunud kurjuse kehastuseks! Kõlavad häälitsused, et “praegu pole õige aeg süüdlaste otsimiseks”, aga kellel natukenegi jagub eelpool toodud viidete tõlgitsemiseks funktsionaalset lugemisoskust, saab aru, et kui me jätame need “süüdlased” sinna, kus nad täna on, teevad nad veelgi rohkem kurja. Mis tapab! Pea kõik asjasse puutuvad inimesed on näidanud, et nad pole võimelised midagi õppima ja suure tõenäosusega on tänaseks vähemalt Terviseameti tegevuse näol tegemist paanilise rapsimisega.

Kui kasvõi ükski kohaliku ettevõtte “sertifitseerimata” mask aitab ära hoida ühe surma, siis on asi juba ennast ära “tasunud”. See on puhas kurjus ja kuritegevus, et terviseamet ei luba seda surma ära hoida.

Aga saab ka teistmoodi! Need kes kõike paremat ja Donald Trumpi ei vihka, on ilmselt lugenud, kuidas Ameerika Ühendriikide ravimitööstus on pandud tootma klorokviinitablette; Tesla, Ford ja GM on hakanud tootma meditsiinilisi hingamisaparaate ning kuidas Ameerika Ühendriikide föderaalametid on seadmete-raviviiside kasutusse toomiseks õgvendanud olulisel määral bürokraatiat.

Kui ametnikud-poliitikud hädaolukorras muud ei oska kui kümne küünega reeglite ja normide külge klammerduda, siis pole vaja ei selliseid seaduseid-norme, ega inimesi.

Käesolev kriis on suurepärane võimalus riigireformi läbiviimiseks. Terviseameti ja sotsiaalministeeriumi saamatuse tõttu realiseerunud riskid on “paksud sabad” (fat tail). Saba ei liputa koera, vaid sotsiaalministeerium terviseametit, ehk meie kallis riik on liiga suur ja ohtlikult katki ning toimib hädaolukorras eesmärgile vastupidiselt. Probleem pole üksikutes ametnikes, vaid kogu süsteemis.

Nagu iga päevaga üha selgemaks saab, on suur riik oht inimeste elule. Kui täna seisame me silmitsi pandeemiaga ja sotsiaalminiseerium siputab kui peata kana, siis kui kindlad me võime olla ülejäänud, aastakümnetega ühte moodi käituma treenitud ja põhjalikult loputatud ajudega, nomenklatuuri suhtes? Eesti võib olla “vanade” Lääne-Euroopa riikidega võrreldes veel küll suhteliselt voolujooneline, kuid pisikese ja mitte nii väga jõuka riigi jaoks on meie riigiaparaat masendav kolakas.

Nii nagu ettevõtjatelt oodatakse mitte-esmavajalike teenuste sulgemist, nii on pärgviiruse pandeemia hea aeg vaadata, keda riigi juures tegelikult vaja läheb ja keda mitte. Kuna suur osa riigist nagunii seisab, siis võiks ka suure osa ametnikest koondada. Kui see jama ükskord läbi saab – loodetavasti mõne kuuga –, siis võiks tõsiselt mõtelda, ilma milliste ametikohtadeta saab riik hakkama. Tervise- ja veterinaarametid, soovolinik ning loendamatud avalikud suhtlejad on esimesed, kelle vajalikkus küsimusi tekitab. Inimesed, keda läheb tõesti vaja, saab uuesti tööle võtta. Loomulikult avaliku konkursiga.

“Vääramatu jõu” pügalad erinevates seadustes peaksid andma ametnike koondamiseks päris suure voli ja meie sotsiaaltagatised on piisavalt suured, et anda igale inimesele enam-vähem kindlustatud üleminekuperiood uue töökoha leidmiseni. Ettevõtjad, teadlased ja erinevad spetsialistid on leidnud, et Eesti saaks suurepäraselt hakkama kolm korda väiksema ametnikkonnaga.

Lõpuks võib osutada, millistel vaieldavatel põhjustel on pidanud tagasi astuma EKRE ministrid, kelle väidetavate üleastumiste tõttu pole surnud ühtegi inimest…