Tarmo Soomere Foto: Wikipedia

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere tõdeb oma pikemas Facebooki postituses, et mõnda aega peame me koroonaviiruse pandeemia tõttu elama hoopis teistsuguses majanduslikus olukorras kui seni ja Eesti peab tähtsamate kaupade tarneahelad raiuma võimalikult lühikeseks.

Eesti Teaduste Akadeemia president Soomere alustab oma postitust tõdemusega, et pilt maailma ees ootavatest muredest hakkas selginema kui Hiina kehtestas Hubei provintsis ja selle pealinnas Wuhanis range karantiini. Ta tõdeb, et kuna sellised “häired” tabavad maailma iga kümnekonna aasta tagant ja need on olnud suhteliselt lokaalsed – toimunud kaugel eemal –, siis pole neile väga palju tähelepanu pööratud. Nii läks ka seekord.

Soomere osutab, et siis hakkasid tulema ärevad sõnumid Itaaliast, mis on juba päris lähedal. Märtsi alguses hakati edasi lükkama suuri konverentse ja nõupidamisi. Kuid ka siis ei võetud olukorda veel väga tõsiselt – ühe piirkonna karantiin pole ju kõige suurem mure.

Seejärel hakati sulgema riigipiire ja siis hakkas olukorra tõsidus päriselt kohale jõudma. Asi oli nii tõsine, et isegi islamiterroristid soovitasid väidetavalt pühasõdalastel Euroopast eemale hoida.

Mille peale varises loetud päevadega kokku Euroopa Liidu “ühtsus ja koostöö”. Teaduste Akadeemia juht võrdleb saamatut, kuid suuresõnalist Euroopa Liitu “Alice Imedemaal” raamatust tuntud Irivikkiisuga, “kes ise haihtus, aga tema naeratus püsis nende ilusate sõnade näol, millega koostööst räägiti.”

Soomere jätkab: “Euroopa ja maailm tervikuna on rohkem kui miljardid inimesed, tarneahelad ja müügiketid. See on tervik, mis on kordades suurem kui selle osade lihtne summa. See on elav organism, mis saab toimida ainult koos teistega. See on meie tsivilisatsioon ja seetõttu – Arnold Toynbeed parafraseerides – oma olemuselt liikumine, mitte seisund; veel vähem mugavustsoon.”

Kui Eesti deviis on peale taasiseseisvumist olnud “mitte kunagi enam üksi”, siis täna on näha, kui vähe on üksi jäämiseks vaja, osutab akadeemik. “Pole vaja ei sõda, maavärinat või asteroidi lööki. Piisab ühes nanomõõdus pahalasest, kelle jaoks meie oleme menüü.”

Soomere sõnul sai kiiresti selgeks, et inimene ikka ei ole nii väga toiduahela tipus. “Kui tahame olla üks loodusega, siis ühel hetkel süüakse ka meid ära. Muidugi tahaks, et see sünniks nii hilja kui võimalik. Aga looduslik valik võib asju teistmoodi juhtida,” leiab teadlane üpris pessimistlikult.

“Sai selgeks, kui haavatav on nii õhukeseks hööveldatud riik, nagu meil praegu on. Tundus uskumatuna, aga vist on tõsi, et meil ei olegi süsteemis korralikku epidemioloogia-alast teadmist,” jätkab Soomere riigi nõtrusele osutamist.

“Sellegipoolest, mis iganes otsused on praegu tehtud, paremaid ei ole, ajalugu teist korda läbi mängida ei saa ja langetatud otsustega peame edasi elama. Kritiseerimisel pole mõtet. Tagantjärele tarkus on ikka täppisteadus. Kasu enam maksimeerida ei saa. Praegu saame pigem kahju minimeerida. Nii inimelude hoidmise kui ka majanduse uuesti käima saamise mõttes,” tõdeb Soomere.

Teaduste Akadeemia juht jätkab selgitades, kui keeruline omavahel seotud sadade valdkondade ja tuhandete ettevõtete süsteem on majandus ja kui kiiresti see võib katki minna. “Ettevõtetel on harva rohkem kui kuu-paari jagu käibekapitali. Kahjustunud sektori ülesehitamine kestab pikalt. Need regulatsioonid, mis hea tervise juures olevas majanduses kvaliteedi tagavad, osutuvad siis järsku piduriks,” selgitab Soomere.

Soomere sõnul on eriolukord näidanud sedagi, et paljud meie vajadused on tegelikult mugavused, ilma milleta saame vähese harjutamisega päris hästi hakkama. Antud juhul toob ta näiteks lõputud koosolekute ahelad, mille saab – nagu tänane asjade seis tõestab – suhteliselt hõlpsalt asendada elektroonilise asjaajamisega.

Et meditsiinisüsteem kuhjuvate probleemide käes kokku ei kukuks, soovitab akadeemik võimalikult vähest otsest läbikäimist inimestega. Sotsiaalne eraldumine pikendab küll meie võitlust koroonaviirusega ja see ilmselt ei vähenda ka viirusesse surnute üldarvu, kuid omaette olles hoiame me ära arstiabisüsteemi päriselt katki mineku. Kui leiutatakse vaktsiin, võib olukord kiiresti muutuda, kuid seda täna veel ei ole.

Taas stoiliselt nendib akadeemik, et meie tsivilisatsiooniga ei juhtu ilmselt midagi, kuid me peame arvestama päris pika ajaga, kus elu kulgeb teistmoodi.

“Kõige suurem tundmatu praegustes prognoosides on, et me ei tea seda, kui palju on viirusekandjaid ega seda, kui paljud on lihtsalt immuunsed. Õnnetuseks ei ole Eestil praegu massilise testimise võimekust. Mis seal ikka, elame siis natuke aega teiste poolt korjatud andmete ja tehtud prognooside alusel. Natuke pimeda tuletõrjuja moodi (WHO juhi sõnastuses), aga oma võimaluste kohaselt,” soovitab Soomere.

Teaduste Akadeemia president lõpetab oma postituse üpris autarkiameelse ja globalismipelgliku tõdemusega, et me ei ole küll üksi, kuid suurema osa vajaminevatest asjadest peaksime suutma toota ise või hankima suhteliselt lähedasest piirkonnast. “… mõne sendi kokkuhoid tarneahelate turvalisuse arvelt ei pruugi edaspidi olla mõistlik. Kuna tõenäoliselt mõtlevad paljud teised samuti, peaksid oma tooteid kaugetesse maadesse eksportivad ettevõtted olema ettevaatlikud,” lõpetab Soomere hoiatades meie eksportivat tööstust.

Toimetas Karol Kallas