Euroopa liit ja selle võimuorganid on igasuguse demokraatlikku vastutust kandva organisatsiooni ja institutsiooni vastandid.
Fakt on see, et inimesed, kes juhivad Euroopa Liitu, ei kandideeri pea kunagi Euroopa Liitu puutuvatel valimistel. Mis osutab sellele, et kuigi iga viie aasta tagant peetakse Euroopa Parlamendi valimisi, pole neist mingit tolku ja need kujutavad endast pigem demokraatliku protsessi pilastamist, kirjutab võimuinstitutsioonide propagandavalede paljastamisele pühendunud portaal Dispropaganda.
Peamine põhjus, mis Europarlamendi valimisest mingit kasu pole, johtub sellest, et sinna valitud saadikud – MEP-id – ei saa ise ühtegi seadust algatada, vaid võivad ainult neile ette lükatud paragrahvid heaks kiita.
Sellisena on Euroopa Parlament maailmas ainukene – kui ehk Põhja-Korea parlament välja arvata – omasugune, millel pole õigust teha seaduseid ega algatada nende muutmist.
MEP-idel (Members of European Parliament; Euroopa Parlamendi liikmed) on ainult teoreetiline õigus saata nende ette toodud seadused tagasi Euroopa Komisjoni, kuid seda õigust kui üldse, siis rakendatakse väga harva.
Juhul kui isegi mõni seadus Komisjoni tagasi saadetakse, siis on see lühikese aja pärast mõne pisimuudatuse ja kosmeetilise täiendusega Parlamendi ees tagasi, et see kummitemplina selle heaks kiidaks.
Kes siis Euroopa Liidus seaduseid teevad?
Institutsioon, mis teeb Euroopa Liidu seaduseid, on Euroopa Komisjon ja selle ebademokraatlikult oma kohtadele nimetatud Euroopa komissarid.
Euroopa Komisjon koosneb 28-st komissarist, kes tavaliselt on endised poliitikud, keda tihti saadab kahtlane minevik ja kes on oma kohale määratud ning mitte valitud. Need komissarid teevad seadusi, mida Euroopa parlament peab kummitemplina heaks kiitma.
Täpselt nii seletatakse Parlamendi roll lahti ka EL-i enda ilmavõrguportaalis: "Komisjon esitab seaduseelnõu Euroopa Parlamendile ja Euroopa Nõukogule, mis peavad sellega nõustuma, et sellest saaks Euroopa Liidu seadus."
Piirduks siis need ebademokraatlikult oma kohtadele saanud komissarid, kelle käes on Euroopa Liidu tõeline võim, ainult seaduste tegemisega, aga ei. Need komissarid rikuvad regulaarselt Euroopa Liidu liikmesriikide suveräänsust ja kirjutavad demokraatlikult valitud valitsustele, nagu näiteks Poolas, Ungaris, Kreekas ja Itaalias, ette, milliseid seaduseid nad oma riigis tohivad ning milliseid ei tohi kehtestada. Või kuidas need oma riigi eelarve peaksid koostama.
Euroopa ainsal valitud institutsioonil, Parlamendil, pole ka suuremat võimu kaasa rääkida, kes saavad Euroopa Liidu kahe olulisema võimukeskuse – Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu – etteotsa või mõnele muule tähtsale EL-i ametipostile.
Loomulikult korraldab Euroopa parlament aeg-ajalt suuri etendusi ja isegi viib läbi debatte seadusandluse üle ning mõnikord saadab need komissaridele paranduste sisseviimiseks tagasi, kuid päeva lõpuks on MEP-id komissaride jaoks ainult hammasteta ja väärtuseta nukud.
Kuid see kõik ei sega euromeelset eraõiguslikku meediat, nagu näiteks Euronews ja brittide Channel 4, mida Euroopa Komisjon ka märkimisväärsel määral rahastab, esitlemast Euroopa Liitu kui väga demokraatlikku ja rahva poolt palavalt armastatud institutsiooni.
Toimetas Karol Kallas