Eestis ei olegi kõik nii halb. Selleks, et hea hakkaks, piisab vaid „rahvuslik meedia" tarbimata jätta ja imetleda kaunist Maarjamaa loodust. Raha, mis kulub õukonnaajakirjanduse tellimisele, võib rahuliku meelega sukasäärde pista, leiab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Viimastel aastatel on Eesti „rahvusuudiseid" väga ebameeldiv lugeda, kuulda ja vaadata. Näib, et meil ei ole mitte midagi hästi. Isegi riigipea arvab heaks näidata Eesti põlisrahvale kohta kätte, tekitades selles rahvas, kes talle maksab palga, süütunnet oma olemasolu eest. Idanaabritelt kuuleme me niigi iga päev, et oleme mõttetud, tänamatult ülbed amööbid, kes on olemas ainult suurrahvaste armulikkuse läbi ja kes, kui tuju tuleb, meid homme-ülehomme laiaks litsuvad. Nüüd siis annab lisaks presidendiks määratud ametnikule hagu juurde ka meedia, mis absurdsel moel veel „rahvuslikkuse" silti kannab, kuigi õigustusi selleks annab tikutulega otsida. Kui selle kõige peale mõelda, siis kas meil ongi kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist enam miskit järgi nendest ideaalidest, millest nõukogude ikkest vabanedes sai unistatud? Kas praegu toimuva eest ja nimel võitlesidki Madisson, Tarto ja teised dissidendid?
Tahes tahtmata hakkan end meie meediale mõeldes samastama ühe vana juudiga, kes sai nõukogude ajal loa emigreeruda Iisraeli. Seal jätkas ta nõukogude propaganda lipulaeva „Pravda" tellimist. „Moiša! Milleks sulle veel see sodi!?" imestasid naabrid. „Ummistab postkasti ja maksab raha ka veel!" „See on mulle hädavajalik! Kui ma loen meie Iisraeli pressi, siis ma muud ei näe kui et korruptsioon lokkab, majandus käib alla, tulevik on tume. Häbi on Iisraeli pärast! Aga kui ma loen „Pravdat", siis ma näen, et Iisrael on väga tähtis maa! Muudkui korraldab midagi, kõik naabrid kardavad teda ja kogu maailma tähelepanu tiirleb meie ümber! Süda kohe rõõmustab!"
Õnneks, erinevalt mõnest suuremast naaberrahvast, ei tunne eestlased end hästi seeläbi kui neid keegi kardab. Esiteks oleks see ka võimatu, sest keegi ei kardagi meid ja teiseks on Eesti maailma mastaabis nii pisike tegija, et kui frau Merkel või „musjöö" Macron ühel hommikul lehest loeksid, et Vene tankid ületasid Balti riikide piirid, siis nad sügaksid kõhtu, oleksid veidi mures, laseksid endale serveerida hommikusöögi ja Kremlist järgi uurida, ega selle pisikese intsidendi pärast nende maade majandustehingud Venemaaga ometigi kannatama ei pea. Ja õige ka – lasta oma tuju rikkuda tähendab rikkuda negatiivsusega ka tervist.
Negatiivsus on hävitav. Eelkõige negativistile enesele. Mõeldes hiljutistele deklamaatoritele, kes on andnud mitmeti mõista, et nad vihkavad enda ümber kõike ja kõiki inimesi, meenub üks tark pühamees, kes andis oma õpilasele nõu: „Kui sa imed endasse halba, mis meie ümber on, ja vihkad kõiki inimesi, kogud sa endasse pidevalt juurde mürki, mis tapab inimese sinu sees." Ega meie ju ei tea, mis põhjusel keegi kõike enda ümber vihkab. Jääb vaid oletada ja kaasa tunda, sest sellise inimese elu ei ole kerge.
Enda õnneks olen saanud viimasel ajal kogeda „Moiša sündroomi," ehk rõõmsakstegevat tagasisidet ja hinnangut oma asukohamaa üle. Kohtusin inglasega, kes soovitas eestlastel mõelda naudinguga iga päev selle üle, kui palju on meil vaba maad, puhast loodust ja metsa (ma loodan, et ei lähe seda rääkima riigi metsamajandajatele, kes selle vea likvideerimisega veel enam kiirustama hakkaks) ja et inimesed ei ela üksteise seljas ja kukil nagu udusel Albionil.
Kuulsin šotlasest, kes valmistub abikaasaga koos naasma naise kodumaale Eestisse, sest siin ei ole näiteks maskihullust ja sellele eelnevat, kaasnevat ja järgnevat lambalikku allaheitlikkuse mentaliteeti. Tema sõnul on pisikese Eesti inimestel, erinevalt uhkest ja suurest Britanniast, veel hämmastaval moel alles terve mõistus, millega hinnata enda ümber ja maailmas toimuvat.
Kuulsin ka ameeriklasest, kes on hämmeldunud, et Eesti näol on olemas maa ja rahvas, kelle elu ei tiirle ainult raha ja kõige rahaks tegemise ümber.
Nii ongi pilk väljastpoolt andnud meile hinnangu. Selgub, et meis on palju head. Ja me ise märkame seda nii harva.
On absurdselt kummaline, et peame praegu olema tänulikud nõukogude okupantidele, kes hoidsid oma okastraadiga piiratud kordonist eemal pehmoliku, ajumädandava marksismi, mis alles sellel aastal ausa (või siis mitte nii väga ausa) Revali linna roosiaedas uhkesti õitsele lõi. Kuigi oleks võinud juba nelikümmend aastat varem lille lüüa, nagu Rootsis, kus marksismiseemned juba 1960-ndatel aastatel mulda heideti. Nii väga tahaks loota, et me ei näe praegu Eesti, normaalse maa ja aruka rahva viimaseid hingetõmbeid. Aga eks see on kõik meie endi kätes.
Lõpetuseks tuli meelde veel lugu, mille kuulsin ühelt tuttavalt turismikorraldajalt. Talle helistas hädas kolleeg Soomest, kes pidi korraldama Jaapani turismirühmale midagi Soomes, ent ei olnud selleks äkitselt võimeline. Ta lausa anus võimalust saata jaapanlaste grupp järgmisel päeval Eestisse. Eesti tuttav võttis rumala peaga palve vastu, ega suutnud pärast unetut ööd välja mõelda muud kui viia jaapanlased rabasse.
Grupp ilmus hommikul Eestisse, nad pandi bussi peale ja viidi mätaste ning laugaste vahele. Eesti tuttaval oli nahk seljas märg, kui ta vaatas laudteedel ukerdavaid ülikondades jaapanlasi, kes midagi vadistades seletasid ja plõksutasid pilte teha. Nende kaaslannad lasid aegajalt kuuldavale huilgeid ja olid kurjakuulutavalt vait. Tuttav lõi peas kokku numbreid, mis talle võimalikus kompensatsiooninõudes välja käiakse.
Siis kukkus üks jaapanlastest laukasse koos kogu oma ülikonna ja lipsuga. Teised kisendasid kiledalt tema ümber, ega osanud miskit peale hakata. Kui tuttav laukasse kukkunud Tõusva Päikese Maa pojale oma matkakepi ulatas ja see toikast kinni haaras, plõksusid jaapanlaste fotokaamerad nagu mõne staari puhul, kes punasele vaibale astunud. Õnnelik selle üle, et jaapanlane eluga pääses, mõtiskles tuttav tagasiteel selle üle, kuidas pankrotijärgselt oma enda eluga edasi minna.
Enne bussile minemist tänasid jaapanlased südamest Eesti reisikorraldajat, sest neile oli tundunud, et siin oli esimene maa, kus nendelt ei taheta iga hinna eest nende jeene ja dollareid välja kiskuda, vaid soovitakse tõesti ka midagi originaalset näidata. Kõige õnnelikum oli laukasse kukkunud mees, kes entusiastlikult huilates, ülikonna tilkudes seletas, et mitte kellegagi ei ole tema suguvõsas veel sellist vahvat asja juhtunud. Ülejäänud grupp vaatas teda teatud kadedusega…
Eestis ei olegi kõik nii halb. Selleks, et hea hakkaks, piisab vaid „rahvuslik meedia" tarbimata jätta ja raha, mis kulub õukonnaajakirjanduse tellimisele, võib rahuliku meelega sukasäärde pista.