Kuhu jääb see kiidetud euroopalik tolerants ja sallivus siis, kui kogu ühiskond läbi oma ruuporite massimeedias asub sõjakäigule loomuliku perekonna kaitsjate vastu? Siis poleks nagu seda tolerantsi kunagi olnudki. Ei teata isegi sellist sõna. Sõna pidi siin aga vaba olema – nii näitas riigikogu saalis üks aktivist oma pluusi peale trükitud sõnumis, kirjutab ajaloolane ja publitsist Jüri Kotšinev.
Kuhu küll kõik mehed jäid? Küsimus on retooriline. Meestest on massimeedias tehtud jõhkrad koduvägivallatsejad, ahistajad ja ängistajad. Niisugune mulje jääb, eriti kui lugeda kirjutavat pressi. Kuhu küll kõik naised jäid? Küsimus on kurb. Massiteabeallikatest saab teada, et neist on saanud tihti vägivalla ohvrid, vaikivad kannatajad ja kiiresti abivajavad, koduseinte vahel vangistuses olevad poksikotid. Mõned naised on iseseisvuse valinud ja pühendunud karjäärile. Seda ei saa neile kuidagi ette heita, kuid mitme arvamusliidri arvates on ka see variant halb.
Miski on mäda kaasaegses ühiskonnas, kui asjad tegelikult on nii. Kust on pärit selline maht ja hulk inimestesse akumuleerunud viha? Kas on see nõukogude ajastust jäänud taak või modelleerib mingi kaasaegne üleeuroopaline analüütiline büroo sellist ühiskonnamudelit, ei tea ma vastata. Paistab, et viimaste aastate jooksul on meedia ja vastavate kitsaste erialade nagu sotsiaalpsühholoogide ja demograafide ning käitumisanalüütikute büroodes välja töötatud kõikekatvad valmis käitumismudelite analüüsid. Need analüüsid suruvad ühiskonna trafaretsetesse rollidesse – ohver ja ründaja, alandatav ja alandaja.
Kõik see on justkui teaduslikult tõestatud ja teaduspõhine, aga miskipärast tundub mulle, et kõige rohkem rünnatakse sildistajate poolt selliste suhtumistega ühiskonna algrakku – perekonda. Perekond on selline institutsioon, mis on oma traditsioonilises rollijaotuses vastu pidanud sajandeid ja sajandeid. Seega on ta ajalooliselt tõestanud oma traditsioonilises ülesehituses, et on inimsoole omane ja loomulik kooseksisteerimise mudel. Kõik, kes sellele vastu vaidlevad, saavad vabalt oma arvamusi ja tõekspidamisi tõestada ja elu ehitada nagu ise seda soovivad.
Kui aga ebatraditsioonilised kooselumudelid pretendeerivad traditsiooniliste suhete asemele tulemisele ja ühiskonnas üldkehtiva peremudeli koha hõivamisele, siis on see liiga ebaloomulik traditsioonilise peremudeli pooldajatele. Looduses on kõik niigi paika pandud. Seal ei ole omasooliste paaritumine eriti laialt levinud suhtlusvorm. Inimühiskonnas on siiski ainsaks perekonna vormiks olnud traditsiooniline perekond, mis koosnes mehest ja naisest ning nende järglastest.
Alati on olnud aegu, kus ebatraditsioonilistesse suhetesse suhtuti rahulikult. Inimühiskond võttis seda rahulikult ega teinud suurt lärmi teemal "noorus on hukas, inimkond on hävingu äärel". Meenutada võib antiigiaega, kui keegi Roomas ei turtsunud selle peale, et Rooma konsul Lucius Cornelius Sulla Felix suhtles oma noore meesarmukesega Gnaeus Pompeiusega. Ühel õhtusel koosviibimisel küsis Sulla oma noorelt sõbralt, kelleks ta tulevikus saada tahab ja noormees vastas, et tahab saada suureks, tuntuks ja vägevaks. Selles ajast peale hakkas Sulla oma noort sõpra poolpilkamisis suureks nimetama, kuid Gnaeus Pompeisusest saigi väga mõjuvõimas väejuht ja poliitik Rooma riigis ning teda hakatigi kutsuma suureks – Gnaeus Pompeius Magnus.
Prantsuse tuntud väejuht Louis de Bourbon ehk Louis Grand Conde (1621–1686) oli kahekümne kolme aastane, kui saavutas prantslastele võidu hispaanlaste üle Rocroi lahingus 1664. aastal ja muutus üheks nooremaks võidukaks väejuhiks Prantsusmaa ajaloos. See ei seganud tema armusuhteid Philippe de Lorraine' ga (1643–1702) ja keegi ei pannud neid suhteid pahaks ei Päikesekuninga Louis' XIV (1638–1715), Le Roi Soleil' õukonnas, ei Priisi keskkodanluse ja väikekodanluse hulgas. Keegi ei teinud teist nägugi ja elul polnud häda midagi, aga kellelegi ei tulnud pähegi taolisi suhteid võrdsustada abieluga.
Oli kuidas oli, aga kuhu jääb see kiidetud euroopalik tolerants ja sallivus siis, kui kogu ühiskond läbi oma ruuporite massimeedias asub sõjakäigule traditsioonilise perekonna kaitsjate vastu. Siis poleks nagu seda tolerantsi kunagi olnudki. Ei teata isegi sellist sõna. Sõna pidi siin aga vaba olema – nii näitas riigikogu saalis üks aktivist oma pluusi peale trükitud sõnumis. Siis peaks see vabadus kehtima sümmeetriliselt kõigi poliitilise skaala suundade esindajate suhtes. Nii parem- kui vasakpoolsed erakonnad peaksid võrdselt maitsma seda võrdse kohtlemise printsiipi. Eks laps on perekonna peegel ja samamoodi on president ühiskonna peegliks.
Mida saab aga teha poliitikakauge kodanik, et asjad siin päris hulluks ei läheks? Ta saab valida nii kohalikel, kui ka riigikogu valimistel enda esindajateks võimu kõikidel tasanditel patrioote, mitte hedonistidest demagooge ja sotsiaal-demokraatide ning liberaalide toetajaid.
Globalistidele tuleb vastu astuda emotsioonitu külmaverelise jõuga. Demokraatia on alati ohus, kui tal silma peal ei hoia. Valima tuleb minna ja valik tuleb teha oma südametunnistuse, mitte poliitilise naabrivalve valvsa pilgu all, pealesurutud näpunäidete järele.
Ja muidugi minge referendumile. Minge valimisjaoskonda, ja häälega selle poolt, et abielu jääks ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks.
Nüüd teemant lihvitud saab ruuduks ei mingit sära, see veel puuduks kõik käima peavad ühte sammu sest Brüssel näitab oma rammu