Eile hommikul jalutasin vanast Raadiomajast piki uduvihma mattunuid ja inimtühje Kadrioru tänavaid kodu poole. Mõtisklesin taasiseseisvumise ja Eesti praeguse seisundi üle, kui korraks hingasin sisse ühte unustatud hõngu, mida juba ammu pole Tallinnas kohanud.
Tundus nagu oleks ühes vihmaga linna peale sadanud valuga segatud melanhoolia, mis ootamatult lõikab olevasse haava ja lubab mitte ainult hoomata asju nende pindmistel tasanditel, vaid ka seda, kuhu nad välja ulatuvad. See meeleolu loob seletamatu terviklikkuse, milles väljendub ilu.
Vaadeldes Narva maantee 80-ndate arhitektuuri hakkas peas kõlama Lepo Sumera Pala aastast 1981. Ma ei tea ühtegi teost, mis kondenseeriks paremini 80-ndate aastate meeleolu, kus pulseeriv sotsialistlik monotoonsus, näiline perspektiivitus, peidab endas taltsutamatut iha ilu ja lootuse järele, tehes seda samas resigneerunud, valulisel, tagasitõmbunud toonil.
Selles muusikas segunevad Lasnamäe teise mikrorajooni ehitusplatside tühermaad maagilise hetkega, kui Le Courbusier' küürutavate betoonmonstrumite vahelistel lumeväljadel vedas isa kelgus oma poega, kelle meeles samaaegselt tajutud surutus ja lootus ühinesid lumevaibalt vastu kumavas veebruarikuu päikeses horisondi piire ületavaks valgusmereks.
Mälu on valiv ja välistav, kuid just nendes talle olemuslikult kuuluvates kvaliteetides võib ta viia väljasõelutud momente vahendades läbitunnetatud reaalsuseni, mis on tõene. Tunnetusega on asi teistmoodi – ta võib alati alt vedada. Siiski just tundub, et midagi täiesti olemuslikku on tänaseks kaotsi läinud. Ühes novellis „Ivanovi ekstraktsioon“ kõneleb peategelane enda ja teiste eksistentsiaalsest pagendatusest, ekstraktsioonist, nagu seda nimetab tema vestluskaaslane, järgnevalt:
Kes oleks osanud arvata aastal 1981, et kümne aasta pärast avaneb Eestile uus ajalooline võimalus vabaks saada? Ometi oli midagi õhus – õrna, valgusküllast, eeterlikult võbelevat, millimoolides doseeritud tunnetust, mis siis tundus veel utoopilise soovmõtlemisena, millele paljud ei julgenud isegi sosistades nime anda. Toona võis tunda valu ühes ilu ja lootusega, koos uute seletamatute avangutega, mille hõngu oli hoomata läänetuules.
Tänaseks on kadunud lootus ja ilu, järgi on jäänud vaid valu – ja sedagi jagab saatus valgustava kogemusena vaid mõnel üksikul õndsal hetkel. Tavaliselt ilmneb valu tuima, monotoonse tuikena, millega paljud on juba nii ära harjunud, et oma nüristatuses ei pane nad seda enam pikemat aega tähele. Võib-olla tunnevad inimesed veel midagi raskuse sarnast, kuid seegi on muutunud nende teiseks loomuseks, mis on läbi imbunud nende vaimust ja kujundanud nende keha. Inimesed siplevad lohutuse lootuses värviliste illusioonide kütkes, kuid isegi kõige mõttelagedam ja sädistav-säutsuvam beibe ei peta enam kedagi ära. Tema tõmblused ilmnevad tugevalt anorektilis-neurootilises varjundis ja tema püüdlik naeratus ei suuda varjata hinges haigutavat ahastuse ja meeleheite kuristikku, kuhu iga munakivisillutisel kajav kontsaklõps teda lähemale tõukab. Ja neid, kes käivad selg küürus, kes nüristunud pilkudega jõlguvad ühissõidukites, neid me vihkame, sest ei suuda taluda tõde, mis nende pelmeenistunud palgelt vastu vaatab.
Ivanov lõpetab oma aruande sõnadega:
Nüüdki on midagi õhus, mingi vaevuaimatav võbelus, mille nime pole tavaks lausuda. Sellest hoolimata vaatas eile peale suve vastu sügis, mitte pelgalt too, mis kordub aastast aastasse, vaid ühe ajastu sügis. Tunda oli ühe rahva hääbumist ja mullakõdu lõhna. Ma ei oska seda kogemust paremini väljendada kui toona, mil süda veel lootusest tulvil, panin ühel vihma uppunud sügisööl kirja read nimega Nature Morte:
Puua end nii, et jalad on maas
ja köis, mis krabisedes kaela ümber sulgub,
seoks vaikusest vaevatud mõtted
viimati kokku.
Tunda end seal, kus sookure huik,
puu punakollaid lehti poetab tuulde,
kuu peegeldub ürgmustast veest ja
põhjatu vaikus.