Viit miljonit aastas ja ühte lisamiljonit, mida Kadriorg endale keset katku nõuab, võiks kasutada palju mõistlikumalt kui kuluaarides valmis treitud ja presidendiametisse tagatubade toel määratud endise Brüsseli bürokraadi kabineti ülalpidamiseks. Praegusel kujul on presidendi institutsioon Eestile kasutu, tunnistab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Hiljuti vahendas Objektiiv uudist presidendi kantselei poolt rahandusministeeriumisse esitatud taotlusest saada aastateks 2022-2025 kasvavate kulude tarbeks riigieelarvest ligi miljoni euro ulatuses lisaraha, täpsemalt 865 031 eurot. Tuletame ühtlasi meelde, et presidendi kantselei aastaeelarve oli 2019. aastal 4 690 185 eurot, möödunud aastal aga ligi 570 tuhat eurot suurem, ehk peaaegu 5,3 miljonit eurot.
Presidendi kantselei taotluses soovitakse lisaraha muuhulgas infoturbejuhi ametikoha loomiseks, kelle nelja aasta palgakuluks on arvestatud 242 650 eurot. Kiire kalkulatsioon näitab, et infoturbejuht võetakse tööle üle 5000-eurose palgafondiga kuus.
Eesti Inimarengu Aruande väljaande arendamiseks soovib presidendi kantselei üksnes 2022. aastal lisaraha 101 000 eurot. Selle aruande peatoimetaja eeldatavasti ühekordse töötasuna käiakse välja 15 000 eurot. Kaastööde autoritele on aga presidendi kantselei poolt ette nähtud 2000 euro suurune hüvitis.
Ilmselt poleks presidendi kantselei suutnud kasvavatele kulutustele maksumaksja rahakotist rahalise katte väljapressimiseks valida ebasobivamat hetke kui praegu, mil lääne majanduse kohal hõljuvad väga tumedad pilved. Samal ajal kui Kadrioru seltskond nõuab lisamiljonit, on koroonapiirangutest tuleneva majanduslanguse tõttu olnud paljud ettevõtjad sunnitud välja kuulutama pankroti või vähemalt piirama oma tegevust ja töötajate palkasid drastiliselt langenud sissetulekute tagajärjel.
Presidendi kantselei sellisest käitumisest vaatab vastu Kersti Kaljulaidilt tuttav reaalsusest irdunud suhtumine, kus "esimene Eesti" on ülejäänud ühiskonnast Brüsseli asehalduritena nii kaugele purjetanud, et tavalise inimese maailmaga ei suudeta enam kontakti luua. Kõnekaid näiteid leidub ridamisi. Kui koroonakriis aasta tagasi algas, oli president alguses pikalt vait, seejärel tuli aga lagedale naeruväärse ettepanekuga lehvitada akendel mobiiltelefonidega. Kuidas oleks see pidanud aitama koroona vastu, jäi paljudele arusaamatuks. Kui paljudel tavakodanikel polnud võimalust reisida, käis Kaljulaid suusareisil Šveitsis. Kui kõikidel teistel on kohustus kanda maske ja vältida kontakte, suusatab Kaljulaid rahumeeli rahvasummas ilma maskita.
Eesti on saanud endale 5 miljoniga aastas riikliku lõhestaja.
Presidendi kantselei taotlus ja Kaljulaidi käitumine panebki küsima, mida me kodanikena üleüldse saame enam kui viie miljoni euroga aastas, mis maksumaksja taskust presidendi ja tema kantselei ülalpidamiseks keskeltläbi kulub. Milline on see riiklik ja sotsiaalne lisaväärtus, mida president meile viimastel aastatel on viie miljoni eest pakkunud?
Me oleme saanud presidendi, kes inimeste reaalsete probleemide suhtes ilmutab osavõtmatut jahedust, samal ajal edendab aga märkimisväärse osa Eesti rahva tunnetusele risti vastukäivat ideoloogilist programmi. Kord premeeritakse roppsuu Pärnitsa miinusmärgilist panust Eesti kultuuri riikliku preemiaga, kord kamandatakse rämepoeet Grigorjeva taasiseseisvumispäeval tavalist eestlast hurjutama.
Kord tunnistatakse aga seaduslikult moodustatud vabariigi valitsus ohuks põhiseaduslikule korrale ning käiakse seejärel rahvusvahelises meedias kurtmas, kui nõmedaid otsuseid olid Eesti hääleõiguslikud kodanikud julgenud valimistel teha, mille tagajärjel oli meil paari aasta vältel koalitsioon, mille mõnede liikmete suunas võis rahvusvahelises pressis avalikult väljendada viha.
Seejärel esinetakse aga riigi seadusandlikus kojas totra ja poliitiliselt erapoolikut sõnumit kandva dressipluusiga, mille sõnum maailmavaateliste oponentide kohta millegipärast ei kehti ning mis unustatakse kõikvõimalike "vihakõneseaduste" tuhinas esimesel võimalusel.
Presidendi ametiaega ilmestava kontrapunktina on aga kõikidel riigi olulistel tähtpäevadel nähtud konservatiivide ja rahvuslikult meelestatud kodanike suunal patroneerivat ja hoiatavat sõrmeviibutust, mida saadavad halvasti teeseldud emaliku murega esitatud noomitused.
Eesti on saanud endale viie miljoniga aastas riikliku lõhestaja ja tema kabineti, mille ülesandeks tundub olevat Eesti riigi võõrandamine sellestki minimaalsest usaldusest, mis kodanikele oma riigi vastu veel järele on jäänud.
Vaadates eelnevast lähtudes läbi presidendi kantselei kulutusi ja Kaljulaidi ühiskondlikku profiili, tuleb tunnistada, et presidendi amet on põhiseaduslik viga ning praegusel kujul on presidendi institutsioon Eestile kasutu.
Viit miljonit aastas ja üht lisamiljonit, mida Kadriorg endale keset katku krabab, võiks kasutada palju mõistlikumalt kui kuluaarides valmis treitud ja presidendiametisse tagatubade toel määratud endise Brüsseli bürokraadi kabineti ülalpidamiseks.
Päisepilt: Kersti Kaljulaid 35. Viru Maratonil, 30. jaanuaril 2021. Foto: Scanpix