Võib tunduda uskumatu, aga selline oli kord Euroopa. Selline oli aeg, mis edasi arenedes ja õilsatest põhimõtetest aeglase, aga järjekindla taganemise tulemusel on toonud meid tänapäeva, kus ainuüksi mõte ennast ohverdavast ja auväärsest käitumisest tundub tänapäeva liberaal-kosmopoliitlikus maailmas mõistetamatu ja vaata et taunitav, tõdeb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Vendée ülestõusu ja Prantsuse kuningliku kaardiväeüksuse ohvitseri de Variscourt' tegutsemist kirjeldades.
Meenutades 1789. aasta traagilisi sündmusi Prantsusmaal ja kuningas Louis XVI Šveitsi kaardiväerügemendi kahesaja kangelase aegumatut kangelastegu Tuileries' palee kaitsel 1792. aasta 10. augustil, ei saa kuidagi kirjutamata jätta veel ühe Prantsuse kuningliku kaardiväeüksuse – kõige vanema Prantsuse kaardiväe formeeringu, kuninga ihukaitsekaardiväe (garde de corps) ohvitseri chevalier de Variscourt'i ennastohverdavat kangelastegu.
Kui 1789. aasta 6. oktoobril Versailles' lossi olid tunginud mässuliste salgad, et hävitada nende poolt vihatud kuninganna, Louis XVI abikaasa Marie Antoinette, astus pööblile vastu kuninganna ruumide uksel üks parimaid Louis XVI ihukaitsekaardiväelasi chevalier de Variscourt. Ta tõmbas välja oma mõõga ja hüüdis: „Protègela reine!" (kaitse kuningannat!). Järgmisel hetkel kisti ta pööbli poolt tükkideks. Au langenud kangelasele!
Prantsuse kaardiväe vanim üksus kasvas ajalooliselt välja Prantsuse kuningate kaaskonnast juba XVI sajandil. Alguse sai see üksus kümnest šotlasest vibumehest kuningas Charles VII (1403–1451) ajal. Charles VII määras need kümme šotlast oma ihukaitsjateks 1445. aastal. Kuninga kaaskond jagunes XVIII sajandi alguseks õukondlikuks ja sõjaliseks kaaskonnaks.
Kuningate sõjaline kaaskond koosnes Louvre'i palee sisekaardiväest (Garde du dedans du Louvre), kuhu kuulusid ihukaitse (Garde de corps) ja „šveitsi sadakond" (Les Cent–Suisses) ning Louvre'i välikaardivägi (Gargde du dehors du Louvre). Välikaardiväe moodustasid sandarmid (Les gendarmes de la Garde), kergeratsaväelased (Les chevau-légers de la Garde) ja kuninglikud musketärid (Les mousquetaires du Roi) ning ratsagrenaderid (Les grenadiers équestres de la Garde).
Oma tekkimisest saadik teenis kuningate sõjaline kaaskond oma valitsejaid erilise andumuse, vapruse ja truudusega. Nii oli see kuni õnnetu 1789. aastani. Olla ühe või teise kuninga sõjalise kaaskonna – ihukaitsekaardiväe üksuse komandör – oli ihaldatuim amet Prantsuse mõõgaaadli esindajate hulgas.
Prantsuse ihukaitsekaardivägi arenes välja kümnest šoti vibukütist. 1448. aastal oli see salk kasvanud saja kahekümne viie meheliseks salgaks, mida kutsuti ihukaitse vibumeeste salgaks (archers du corps).
Kuningas Louis XI (1423–1483) asutas teise ja kolmanda ihukaitsesalga, mis koosnes juba prantslastest. Kuningas François I (1494–1547) asutas 1515. aasta 27. märtsil neljanda ihukaitsekaardiväe üksuse. Kõik nimetatud üksused ei ületanud oma koosseisult sadat meest.
1664. aastal tehtud kuninga hoovkonna majandusaruande kohaselt maksis kogu ihukaitsekaardiväe üksuste ülalpidamine kokku 80 000 liivrit aastas.
Le Roi Soleil Louis XIV(Päikesekuninga) valitsemise ajal teenis kuninglikus ihukaitsekaardiväes 1600 meest. Louis XV troonile asumise ajal 1715. aastal vähendati ihukaitsekaardiväe isikkoosseisu 1440 meheni.
6. jaanuaril 1737. aastal moodustati kaardiväe kompaniid, mis jagunesid kuueks brigaadiks. Igas brigaadis oli 55 kaardiväelast. Brigaadid oli koondatud kaheks eskadroniks. Igas eskadronis oli 165 meest ja 12 brigadiri (brigadiers) ning 12 alambrigadiri (sous–brigadiers). Samuti oli eskadronis kuus lipukandjat, kuus fanfaristi ja üks trummimees. Neljas kompaniis teenis kokku 1320 meest. 1771. aastal teenis ühes kaardiväekompaniis 336 meest. Kompanii oli jagatud kaheks eskadroniks, kus teenis kummaski 168 meest. Kompanii eesotsas oli kapten. Tavaliselt oli kaardiväeeskadroni kapteniks hertsogitiitli omanik.
1762. aasta dokumendist selgub, et tollane ihukaitsekaardiväe korpus koosnes neljast kompaniist, kus igas kompaniis teenis 367 meest. Kokku kuulus siis ihukaitsekaardväe koosseisu 1468 meest. See suurepärane üksus eksisteeris kuni 1791. aasta 12. septembrini. Kaardivägi formeeriti ümber ja tema koosseisu vähendati olulisel määral majanduslikel põhjustel. Riigikassa nõudis kokkuhoidu.
Selleks, et olla vastu võetud kuninglikku ihukaitsekaardiväkke, pidi kandidaat kuuluma aadliseisusesse ja olema Rooma-Katoliku kiriku liige.
Koos chevalier de Variscourt'iga langes tol päeval Versailles's sama ihukaitsekaardiväe üksuse teine ohvitser chevalier de Desgoutte. Niisiis, kaks truud ohvitseri andsid elu aadete ja tõekspidamiste eest. Nad teenisid oma valitsejaid lõpuni ja läksid ajalukku kui truuduse ja meelekindluse sümbolid. Tänu neile meestele sai päästetud vana hea prantsuse mõõgaaadlist koosneva kuningliku ihukaitsekaardiväe au.
„Kaitse kuningannat!" – hüüe, mis jääb ajalukku kõlama ühe eepilise kangelase viimase surmaeelse deviisina ja valgustab tunglana teed, mida antiikses Roomas kutsuti cursus honorum. Iga vaba roomlane, kes tahtis sada riigiametnikuks, kohaliku munitsipaalvõimu esindajaks või senatiliikmeks ning kandideerida kunagi ka konsuliks pidi läbima selle teenistuse, selle „au teekonna". Tavaliselt algas see tee noorel roomlasel kontubernaaliks olemisega. See oli adjutandi teenistus mõne Rooma väejuhi või preetori (provintsi valitseja) sõjaväe juures.
Meie kangelane, chevalier de Variscourt valgustas oma kangelasteoga kogu au ja truuduse okkalist teerada surematuse juurde. Ülev tegu, eepiline aeg, antiigiaja kangelastega võrreldavad karakterid. Võib tunduda uskumatu, aga selline oli kord Euroopa. Selline oli aeg, mis edasi arenedes ja õilsatest põhimõtetest aeglase, aga järjekindla taganemise tulemusel on toonud meid tänapäeva, kus ainuüksi mõte sellisest käitumisest, mida kirjeldasin, tundub tänapäeva liberaal-kosmopoliitlikus maailmas mõistetamatu ja vaata et taunitav.
* * *
1792. aastal Claude Joseph Rouget de Lisle kirjutatud revolutsiooniline marss nimega „La Marseillaise" muutus revolutsioonivägedes populaarseimaks marsiks väga lühikese ajaga. 1795. aastal muutus see marss Prantsuse Vabariigi hümniks. Ka tänapäeval on „La Marseillaise" Prantsusmaa riigihümn.
Osa prantslasi ei võtnud revolutsiooni ja selle „uusi väärtusi" vastu. Kõige suuremat vastupanu vabariiklastele osutasid Vendée talupojad ja neid juhtinud rojalistid ning katoliiklikud preestrid alustades võitlust jakobiinide ja teiste revolutsionääridega. Nad adapteerisid 1793. aastal „La Marseillaise", kirjutasid sinna uued sõnad.
Kui originaalis algas marss sõnadega, mis kutsusid „isamaa lapsi" alustama võitlust türanniaga – Allons enfants de la Patrie…, siis kontrrevolutsiooniline marss kutsus üles katoliikliku väge tõusma võitlusesse vabariiklaste „verise lipu" vastu – Allons armee catholique….
„Vabariigi habemenoa" (nii kutsuti giljotiini) käest pääsenud aadelkonna ja vaimulikkonna liikmed koondusid emigratsiooni pagenuna Prantsusmaa naaberriikides võitluseks vana korra ja tavade ning seaduste taastamise nimel vasturevolutsiooniliseks jõuks. Seda emigrantide liikumist juhtis kuningas Louis XVI noorem vend Charles de Bourbon, comte d'Artois (1757–1836), kes asus kuningas Louis XVI palvel 1789. aastal koos perekonnaga pagendusse, et aidata rojalistidel võidelda vana korra taastamise eest, pagendusest rojaliste juhtides.
Krahv asus elama Inglismaale Edinburghi ja ilmutas seal ennast suurema rojalistina kui tema vennast kuningas. Krahv d'Artois ei suutnud päästa oma venda ega kuningriiki. Prantsusmaa suutis vastu pidada koalitsioonisõdades oma naaberriikide vastu ning üle elada Napoleoni keisririigi ajastu (1804–1814) ning peale restauratsiooni 1815. aastal asus taastatud kuningatroonile Louis XVIII. Peale teda tõusis Prantsusmaa troonile krahv d'Artois, Charles X nime all ja valitses 1824–1830. Prantsuse rahvas oli aga vabariigi ja sellele järgnenud konsulaadi ning Impeeriumi ajal vanast elukorralduses niivõrd võõrdunud, et emigratsioonist naasnud endistele senjööridele ja maade omanikele anti selgelt mõista – nende aeg on läbi. Prantsusmaa jäi lõpuks siiski „kolmevärviliseks" vabariigiks ja Bourbonide kuldsete liiliatega valge lipp jäi ajalukku.
Ilu on vaataja silmades. Eelistan kontrrevolutsioonilist „Valget Marseljeesi" ja krahv d'Artois poolel tegutsenud Vendée talupoegi ning vana aristokraatiat tolles ajaliselt kauges, kuid ometi oma mõjususelt niivõrd lähedases võitluses valge ja punase jõu vahel.