Kohalikku meediat lugedes on vahel selline tunne, et eestlane on nagu koroonaviirus, absoluutne kurjus, kelle vastu tuleb võidelda ühendatud rindega. Sel juhul tekib üksainus küsimus – aga keda sel juhul päästa tahetakse, küsib Ivan Makarov.
Eesti meedia jätkab oma karistusaktsiooni eestlaste vastu. Oma tungis veenda eestlasi selles, et nad ei ole täisväärtuslik kuri rahvas, on ühendanud oma jõud muidu vaenujalul olevad konkureerivad ajakirjandusmajad ja riigimeedia. Vahel on selline tunne, et eestlane on nagu koroonaviirus, absoluutne kurjus, kelle vastu tuleb võidelda ühendatud rindega.
Sel juhul tekib üksainus küsimus – aga keda sel juhul päästa tahetakse? Te võitlete selle maalapikese eest sallivate Afgaani, naistesõbralike Süüria ja töökate Nigeeria „põgenike" kasuks? See, mida korraldatakse praegu eestlaste vastu, on peatselt füüsiliseks moonduv vaimne genotsiid, igapäevane psühhoterror, kui meie rahumeelsed inimesed aetakse omavahel tülli kolmanda poole kasuks.
Ja küttes nõnda rahvast üles, veendes meie inimesi selles, et naaber on rassist, kolleeg on homofoob, sugulane on vägivaldne ja Eesti kultuuri on vaja puhastada ksenofoobiast, kleebivad nad terve rahvuse külge halvustava sildi, nagu fašistid juudi rinnale kollast tähte.
Eile õhtul avaldas EPL+ järjekordse estofoobiat kehtestava rassistliku loo „Margo Orupõld: vägivaldne mõtlemine on uus normaalsus", kus Pärnu naiste tugikeskuse juhataja, omistab tervele rahvale vägivaldset mõttelaadi. „Erinevad uuringud on näidanud, et eestlane on täna veel kasvatuses vitsa usku ja pereelus rusikakangelane," väidab Orupõld, toetudes spetsiaalselt ühe konkreetse rahva laimamiseks tellitavate ja rahastatavate „uuringute" fabritseeritud tulemustele.
Ei ole ju mõeldav, et meil avaldataks uuringu tulemusi, mille kohaselt on ühe teatud nahavärviga rahva iseärasuseks äärmine laiskus, agressiivsus ja vägistamiskirg, või ühe kuulsa rahvuse omapäraks ahnus, tüssamine ja maailmavalitsemise kirg? Ja ongi õige, et selliseid asju teiste rahvaste suhtes ei avaldata. Aga miks tohib midagi sellist väita meie suurimates väljaannetes eestlaste kohta?
Sotsiaalmeedial on üks positiivne omadus: kui sa ei taha lugeda sõimu ja rumalusi, võid sa oma keskkonda reguleerida nõndamoodi, et sulle silma ei hüppa ootamatult mõni rõve pilt või pealkiri. Kuid siin uuristab sinu enda poolt intellektuaalsetest antikehadest laotud tulemüüri peavoolumeedia, mis filtreerib võrgustikest igasugust sõnalist saasta, nagu vesikirp filtreerib toiduks sellist jälkust, nagu detriit ja bakterid. Nii et sa lähed auväärse väljaande leheküljele, et lugeda seda, mille eest maksad ka veel, ja siis äkki saad mingi limase roiskunud kiiskade okkalisi keresid täis sotsvõrguga näkku.
Näiteks lähed sa lugema Postimeest, kuna selle paberlehe päises on pühalikult tõotatud „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade", ja kohe sattud peale loole „Eestlaste jonn ja kadedus on need, mis meid teiste silmis iseloomustavad". Vastik pealkiri, aga tahaks ju teada, milles asi – ikkagi papa Jannseni leht… „Esmaspäeval avaldas sotsiaalmeedias arvamust restorani- ja tsirkuseärimees Lauri Viikna, jagades uudist, et Eestist sai maailma suurima koroonanakatumisega riik," – teatab Postimees, ja sellele järgneb kümmekond sotsvõrgustikust laenatud rida, mille tsiteerimiseks läks vaja kogunisti reporterit Ketlin Kruset.
Eluaeg olen vältinud tsirkust, kuna mind ei köitnud ei loomade piinamine, kopituslõhn ega klounide magedat naljad, kes muutusidki lõpuks ka õudusfilmide vastikuteks kangelasteks. Nii et vaist last ei petnudki. „Eestlase jonn, kangekaelsus, kadedus ja teineteisele ärapanemine on ikka need, mis meid teiste silmis iseloomustavad," tsiteerib Postimees „tsirkuseärimeest" Viiknat, kes võib-olla usubki tõsimeeli, et just eestlased on leiutanud koroonaviiruse ärapanemise eesmärgil.
„Teiste silmade" omanikuna võin kõigepealt pöörata tähelepanu asjaolule, et sotsiaalvõrgustike tuhandetest kommentaaridest, kus vahel võtavad sõna ka haritud ja intelligentsed inimesed, õngitseti välja just see rassistlik röögatus, kus mustatakse rahvuspõhiselt eestlasi. Ja selle valiku tegid justnimelt need, kes „seisavad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest." Hästi seisate, poisid. Jätkake samas vaimus – kindlasti leidub veel teisigi kahtlase väärtusega meelelahutust pakkunud ja mitte ainult koroona tõttu läbikukkunud ärimehi, kes põlgavad sügavalt nendele oma raha loovutamata jätnud eestlasi.
Eesti vabadusest hoolivatest eestlastest kirjutab sealsamas Postimehes riskirühma esindaja Peeter Volkonski: „Nende praegune tõeline eesmärk on selgesti läbinähtav: suurendada teadlikult nakatunute arvu, mis kiirendaks haiglate ummistumist, mis omakorda annaks põhjuse pröögata, et valitsus ei suuda olukorda kontrollida…". Muide, mõni päev tagasi avaldas ka rus.postimees ajalehtede Sovetskaja Sibirj ja Sovetskaja Estonija endise toimetaja Vjatšeslav Ivanovi loo Vabaduse väljakule kogunenud inimestest, kus on sellised read: „„Aga miks ei võiks eeldada, et kõik antivakserid ongi ülemaailmse vandenõu osalised? Nende juhid valmistasid salaja sellesama koroonaviiruse, ühtlasi ka antidoodi; viiruse lasid jalutama mööda kogu maailma, aga antidoodiga varustati kõikidest konspiratsioonimeetmetest kinni pidades võrdlemisi väikest valitute gruppi." Nojah, neetud natsionalistid Helmed püüdsid Wuhanis nahkhiiri ja sõid neid, et nakatada nii viimseid Volkonskeid kui ka sageli esinevaid Ivanove, ise aga hammustasid salaja antidodooti peale.
Nali naljaks, kuid ajal, kui oleme jõudnud katastroofi äärele ja arstid valmistuvad mängima jumalaid, otsustades, keda hakatakse päästma ja keda jätta surema, kõlavad Volkonski-Ivanovi spekulatsioonid nagu üleskutse taplusele. Loodetavasti võtab neid kloune tõsiselt vaid nendele sõna andnud Postimees.
Kahepalgelisus on meie riigis saavutanud lausa meditsiinilise taseme: meie endist kultuuriministrit Anneli Otti süüdistati selles, et ta võis meie valitsuskabineti teisi liikmeid koroonaga nakatada, aga pauk tuli hoopis mujalt: filmi „Tulilind" esilinastusel sai tõenäoliselt välisministrilt koroona Imre Sooäär, siis haigestus veel ka siseminister. Kui vaadata avaldatud fotogaleriidest esilinastuse publikut, siis olid külalised seal maskideta, ka riskirühmast hallide habemetega taadid. Olid ka väiksed lapsukesed, keda igal juhul ei oleks tasunud lohistada homofilmi vaatama. Sooääre kohutavates piinades süüdi Peeter Rebane on ise sundvaktsineerimise vastane, aga peavoolumeedia suunas kogu viha Oti, Helmede ja Vooglaidi vastu, ahhetades, et Vabaduse väljakule kogunesid vabas õhus maskideta inimesed, ja ainult ülistas umbses ruumis toimunud homofilmi esilinastust, kus oldi maskideta ja rikuti jõhkralt ning massiliselt pandeemiaaja hügieeninõudeid.
Keegi ei hakka ju väitma, et meie valitsus on brutaalselt homofoobne ja kasutab koroonaviirust bioloogilise relvana seksuaalvähemuste vastu, testides seda tapmisviisi ühe filmi esitlusel, veendudes selle efektiivsuses ja seejärel andes istungi otsusega Pimedate Ööde filmifestivali toimumiseks võimalike täiendavate COVID-19 epideemiat tõkestavate piirangute korral eriloa, pidades kirjanik Sven Kivisildniku sõnul „mõõdukalt sodomiitliku filmifestivali" ülekaaluka ühiskondliku ja riikliku huviga ürituseks. Kivisildnik küsib õigusega: „Miks võib tappa ainult klouniseksi propageerival festivalil?"
Kuna „eestlase jonn, kangekaelsus, kadedus ja teineteisele ärapanemine on ikka need, mis meid teiste silmis iseloomustavad," siis pole mingi ime, et ka Euroopa Liidu sealsete ja ka mõnede meie klounidega komplekteeritud struktuurid mõistavad, et sellistel õudsatel rahvastel, keda esindab Jana Toom, ei või olla oma riike, ja jätkavad rahvusriikide igakülgset okupeerimist, sekkudes igasugustel ettekäänetel isegi erinevate rahvaste keelekasutusse ja tarbimisharjumustesse. Maaleht teatas näiteks 2. novembril, et tootenimed „kaerapiim" ja „kookoskoor" on Eestis nüüd keelatud.
„Piimatoodete nimetusi nagu näiteks „piim", „juust", „koor", „jogurt" jne tohib kasutada üksnes loomset päritolu toodete nimetamisel ega või kasutada täiesti taimse toote kirjeldamiseks. Toodete puhul, mis ei kuulu nimetuse „piim" ja ainult piimatoodetele reserveeritud nimetuste alla, ei tohi kasutada ühtki märgist, äridokumenti, reklaammaterjali ega ühtki esitusviisi, mis väidab, viitab või vihjab, et toode on piimatoode. Selle reegli sätestab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus," kirjutab väljaanne. „Kuna Eestil puuduvad Euroopa Komisjoni otsusega kehtestatud erisused, siis ei tohi eesti keeles kasutada ühegi taimse toote, sh maapähkli- ning kookostoote nimetamisel piima ega piimatoodetele reserveeritud nimetust," hoiatab põllumajandus- ja toiduameti kalapüügi- ja turukorralduse osakonna juhataja Kaija Uuskami.
Pange tähele: „eesti keeles ei tohi kasutada". Sellist retoorikat ei mäleta isegi nõukogude okupatsiooni ajast. Taasiseseisvumise perioodil oli palju juttu sellest, et ei ole ju normaalne, kui Moskvas tuleb kinnitada eesti leiva retseptuuri ja tortide nimetusi. Nüüd aga kästakse meil loobuda sõnast „neeger" ja mitte nimetada kaerapiima kaerapiimaks, sest mingi portugaallane, sakslane või hindu ELi struktuuridest arvab, et eesti keeles nii ei tohi.
Need ärapööranud šovinistlikud bürokraadid keelavad varsti ka eestikeelsed mõisted „võilill", „mesilaspiim", „piimanõges", „pähklikoor" ja kogunisti „puukoor", kuna puit ei kuulu ju samuti nimetuse „piim" alla. Keelatakse ka „ajukoor" mis on eurokomisjoni tegelaste puhul eriti sümptomaatiline. Muidugi ei sobi mitte ka mõisted „võistlus" ja „koorem". Ja „piimahabemetega" toimitakse ilmselt nii, nagu Peeter I tegi kõigi habemikega, juhul muidugi kui nugadega euromoslemid ette ei jõua. Kindlasti keelatakse raamat „Mäeküla piimamees", sest mees, nagu ka kaer, ei erista piima. Mida aga teha Eestis elavate venelastega, ei kujuta ettegi: „päevalilleõli" on vene keeli „подсолнечное масло", mis on siis EL-is nüüd täiesti illegaalne. Kuidas sa aga selgitad tarkadele Eurokomisjoni ametnikele, et vene keeles tähendab „масло" nii võid kui ka õli. Ei imestaks, kui tolad keelaksid päevalilleõli müügi meie venekeelsele elanikkonnale.
Ja leiti ikka aeg, et sellist asja reguleerida: koroonaviirus niidab inimesi nagu loogu, piire ründavad agressiivsed migrandid, kes toovad kaasa euronormidele mittevastavaid lapspruute ja lõikavad kristlaste päid ja kõrisid eurostandarditele mittevastavate nugadega, aga euroametnikud muretsevad kaerapiima pärast eestlaste sõnavaras.
Need Euroopa Liidu keskusest laekuvad sõnumid ja korraldused on ikka veel lollimad, kui kunagised Moskvast tulnud käsud ja on võrreldavad ehk peast põrunud Austria-Ungari keisririigi Esimese maailmasõja aegsete lolluste humoorika kirjeldusega Jaroslav Hašeki raamatus „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", mis peaks küll olema iga praeguse EV valitsusliikme laual.
„Telefonogramm kõikidele pataljonidele, roodudele ja polgu üksustele: „Brigaadi telefonogramm nr. 75692, ärakiri. Brigaadi käskkiri nr. 172. Aruannetes toiduainete tarvitamise kohta polgu köökides tuleb tarvisminevate toiduainete üleslugemisel pidada kinni järgmisest uuest järjekorrast: 1. liha, 2. konservid, 3. värske juurvili, 4. kuivatatud juurvili, 5. riis, 6. makaronid, 7. kruubid ja tangud, 8. kartulid – endise järjekorra asemel: 4. kuivatatud juurvili, 5. värske juurvili." Kui Švejk selle veltveebel Vaněkile ette luges, teatas viimane pidulikult, et säärased telefonogrammid visatakse peldikusse: „Keegi lollpea armee staabis mõtles midagi välja ja nüüd läheb see jama kõikidesse diviisidesse, brigaadidesse ja polkudesse."
Kuidas sai võimalikuks, et isegi lihtne veltveebel oli sada aastat tagasi targem tiigrihüpet sooritanud Eesti Vabariigi juhtidest, kes ei suuda visata eriti idiootseid eurodirektiive sinna, kus on nende õige koht, palju Mihkelsone sinnasamasse kohta end ka ei barrikadeeriks? Varsti keelatakse meil meie pehkinud „universumi" keskusest kasutada kaupade nimedes näiteks „õ" tähte ning hoida rinnahoidjaid naiste osakonnas.
Pole halba heata: vähemalt ei saada meil edaspidi hoobelda sellega, et kari feministidest idioote lasi kahel KK-l meie riiki niivõrd põhjalikult ära lörtsida.